Talv Mallorcal. Жорж Санд

heaks, mis andis ülevaate Prantsuse muistsetest mälestusmärkidest. Eelmisel aastal tahtis Laurens panna proovile omaenda tiibade tugevust ja otsustas teha reisi Baleaaridele3. Tal oli nende kohta niivõrd vähe teadmisi, et ta tunnistab oma südant erutunult pekslemas, kui esimest korda asetas jala rannale, kus pelgas purunevat nii mõnegi oma kuldsetest unistustest. Kuid seda, mida ta läks otsima, pidi ta ka leidma, ja kõik unelmad läksid kuhjaga täide, sest kordan veel kord – Mallorca on tõesti kunstnike Eldoraado. Seal on kõik maaliline, alustades talupoja onnist, mille pisimateski detailides on säilinud põlist araabia stiili, kuni räbaldunud põngerjani, kes on „ülev oma räpasuses”, nagu ütleb Heinrich Heine Verona ürdimüüjate kohta. Maastikupilt on Mallorcal sama avar nagu Aafrikas, ent veelgi lopsakam, samas aga terviklikum ja rahulikum. Selles on Šveitsi rohelust Calabria taeva all ning idamaade vaikust ja pühalikkust.

      Šveitsis annavad voolavad mägiojad ja taevarannal lakkamatult sõudvad pilved maastikule ohtralt värvivaheldust ja pidevat kulgu, mida ei ole maalijal sugugi mitte lihtne lõuendile püüda. Loodus näib kunstnikku narritavat. Ent Mallorcal ta on ootel ja tervitab. Taimestik on seal väärikas ja kummastav, aga puudub too külluslik korratus, kuhu pahatihti kaovad Šveitsi maastike piirjooned. Mäetippude kontuurid joonistuvad selgelt sirava taeva taustal, palmipuu kummardub järsaku kohale, laskmata tuulel häirida oma lehestiku majesteetlikkust, ja kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib mingil eblakal moel pakkuvat silmarõõmu.

      Esmalt lubatagu mul anda kokkuvõtlik kirjeldus Baleaari saartest suurimast, kasutades maateadusatlase tavapärast stiili. See ei olegi nii lihtne kui võiks arvata, eriti kui sa oled sunnitud hankima teavet kohapealt. Hispaanlaste ettevaatlikkus ja saareelanike umbusklikkus on arenenud nii kaugele, et võõramaalasel pruugib vaid esitada kasvõi tähtsusetuim geograafia-alane küsimus, kui teda juba kahtlustatakse poliitilises spionaažis. Vana hea monsieur Laurensi, kes söandas visandada varemetes torni, mis tema pilku püüdis, laskis sealne kuberner kinni võtta süüdistusega jäädvustada kindluse põhiplaani¹. Sestap otsustas meie rändur täiendada oma eskiisialbumit siiski väljaspool Mallorca riigivangla müüre ja piirdus edaspidi mägiteede ning kivivaremete kujutamisega. Veetnud Mallorcal neli kuud, ei oleks minagi suutnud avastada rohkem kui tema, kui ma poleks iseseisvalt uurinud seda vähest, mis on nende paikade kohta kirjasõnas avaldatud. Kuid siis tärkasid minus suured kahtlused: nood kirjutised – mis liiati sootuks iganenud – on üliväga vastuolulised. Autorid kummutavad eelkäijate iga sõna ning hurjutavad üksteist nii jultunult, et paljusid ebatäpsusi olen pidanud korrigeerima arvestades võimalusega, et neid samas omalt poolt lisaks teen. Nii et – siin on nüüd mu kirjatöö, ning tõestamaks, et ma olen tõeline rändurihing, väidan juba ette, et minu kirjeldus on igatahes etem kõikidest senistest.

      II peatükk

      MALLORCA4 kohta kasutab monsieur Laurens roomlaste eeskujul nime Balearis Major. Mallorca ajaloolaste kuninga, doktor Juan Dameto väitel on saar vahepeal küll kandnud Clumba või ka Columba nime, nüüd aga tuntud Mallorcana, mis on muganenud variant iidsest nimest. Tema pealinna ei ole iial nimetatud Mallorcaks, kuigi paljud meie geograafid nõnda väidavad, vaid Palmaks.

      See saar on suurim ja viljakaim Baleaari saarestikus, jäänuk mandrist, mille madalamad osad on vallutanud Vahemeri ja mis kahtlemata on kunagi ühendanud Hispaaniat Põhja-Aafrikaga, mistõttu kliima ja taimestik kattub osaliselt mõlemaga. Saar asub 25 kolmikmiili Barcelonast õige väheke kagusse, on 45 kolmikmiili kaugusel Aafrika ranniku lähimast punktist ja usutavasti 95 või 100 kolmikmiili kaugusel Touloni sadamast. Mallorca pindala on 1 234 ruutmiili¹ ja ümbermõõt 143 miili; suurim läbimõõt on 54 ning väikseim 28 miili. Rahvaarv, mis 1787. aastal oli 136 000, on tänaseks kasvanud umbes 160 000-ni. Palma elanikkonda on nüüd 36 000 ehk vastavalt 4 000 võrra toonasest enam.

      Saare eri osade temperatuur vaheldub märkimisväärselt. Suvi on eriti lauskmaal kõrvetavalt kuum, kuid talvist kliimat mõjutab suuresti mäeahel, mis ulatub kirdest edelasse (ka mäeaheliku suund viitab sellele, et saar on olnud ühenduses Aafrika ja Hispaaniaga, kuna rannikute põhimustrid on omavahel vastavuses). Miguel de Vargas mainibki, et 1784/85 aasta hirmsa talve vältel näitas Réaumuri termomeeter ühel jaanuaripäeval Palmas kõigest korra 6 kraadi üle nulli; teistel päevadel tõusis temperatuur 16 kraadini, ent keskmine oli 11 soojapügalat. See temperatuur on enam-vähem sama, mida me kogesime ühe tavalise talve ajal Valldemossas, mida peetakse saare üheks külmemaks osaks. Kõige karmimatel öödel, mil oli paari tolli jagu lund, näitas termomeeter 6–7 pügalat. Kella kaheksaks hommikul oli temperatuur tõusnud 9 või 10-ni ja keskpäevaks 12 või 14-ni. Tavaliselt langes elavhõbedasammas äkitselt 9 või isegi 8 kraadini kella kolme paiku, mil päike oli kadunud ümberkaudsete mägede taha.

      Põhjatuul puhub saarel tihti raevukalt ja on aastaid, mil talvised vihmad on niivõrd ohtrad ja lakkamatud, et me Prantsusmaal ei suuda neid endile ettegi kujutada. Üldiselt on saare Aafrika-poolse lõunaosa ilmastik tervislik ja õitsev, kuna põhjapoolne mäeahel ja võimas järsk nõlvak pakuvad kaitset pööraste põhjatuulte eest. Saare pinnavormidele on iseloomulik laugjamaks muutumine loodest kagu suunas ning seetõttu on meresõit, mis põhja pool siksakilise rannajoone rohkete eendumiste ja kaldajärsakute tõttu peaaegu võimatu, „konarlik ja kohutav, ilma ühegi paigata varjumiseks” (Miguel de Vargas), hõlbus ja turvaline lõunas.

* * *

      Antiikrahvastel oli küllaga põhjust kutsuda Mallorcat „Kuldseks saareks”, sest hoolimata tormidest ja hootistest karmidest külmadest on maa seal erakordselt viljakas ning annab esmaklassilisi saadusi. Puhast ja peent nisu eksporditakse Barcelonasse, kus sellest küpsetatakse ainulaadset heledat ja hõrku leiba pan de Mallorca. Omaks tarbeks impordivad saareelanikud Galiciast ja Biskaiast jämedamat ja odavamat nisu, nõnda et maal, mis ise kasvatab ohtrasti kõrgekvaliteedilist vilja, süüakse lausa jälestusväärset leiba. Ei ütleks, et sedalaadi tehingud oleksid neile kasutoovad.

      Kesk-Prantsusmaa departemangudes, kus põllumajandus on väga mahajäänud, peegeldavad maaharimistavad talupoegade põikpäisust ja võhiklikkust. Sama kehtib – ent veelgi suuremal määral – Mallorcal, kus põllumajandus on alles lapsekingades, vaatamata sellele, et maad viljeldakse püüdliku hoolega. Ma ei ole kuskil mujal näinud põllul töötatavat nii kannatlikult ja nii mannetute tulemustega. Isegi kõige lihtsamad masinad on tundmatud; meeste käed, väga kõhnad ja väetid võrreldes meie omadega, teevad kõike, kuid erakordselt aeglaselt. Tühise maatüki ülesharimiseks, mis meil tehtaks ära kahe tunniga, kulub pool päeva ja läheb vaja viit-kuut tugevamat meest, et paigalt nihutada koormat, mille meie kõige kiduram kandja kepsakalt oma turjale viskaks.

      Säärasest loidusest hoolimata on iga toll maast üles haritud ja võib julgesti öelda, et hästi. Väidetavasti pole saare elanikud kunagi tundnud tõsist puudust, kuid ometigi on nende elu rikkalike loodusandide keskel ja kauneima taeva all palju karmim ja vähenõudlikum kui meie talupoegadel.

      Ränduritel on kombeks kaunisõnaliselt heietada lõunarahvaste heast õnnest. Nende näod ja maalilised rõivad näikse peegeldavat igavest päikeselist pühapäeva, ning mõttelaiskust ja piiratust peetakse maaelu idülliliseks meelerahuks. See on eksitus, mida minagi tihti olen teinud, nüüdseks olen ent sarnastest pettekujutelmadest vaba, eriti pärast Mallorca külastamist.

      Maailmas ei ole midagi nukramat ja tusasemat kui too vaene talupoeg, kes oskab vaid palvetada, laulda ja töötada, ja kes iial ei mõtle. Tema palve on totter vormel, mida ta vaim on võimetu lahti mõtestama; füüsiline töö on tema puhul pelgalt lihaste liigutamine, mida mistahes intellektuaalne ponnistus lihtsustada ei suuda, ning ta laul väljendab vaid seda rõõmutut melanhooliat, mis vaevab teda omaenese teadmata ja mille luulelisus liigutab meid, aga mitte põrmugi teda ennast. Kui tema tühine edevus vahetevahel ei ärgitaks teda sellisest oleskelust üles tantsima, pühendaks ta oma puhkeaja tervenisti magamisele.

      Kuid ma ületan juba piirid, mis olen endale ise seadnud. Rangelt võttes peaks maateaduslik kirjutis käsitlema ennekõike põllumajandustoodangut ja kaubanduskorraldust, ning alles viimases absatsis, vilja ja kariloomade järel, võetama vaatluse alla inimene.

      Kõikides geograafiateatmikes, millega

3

Baleaarid – saarestik Vahemeres, kuhu kuuluvad Mallorca, Menorca, Ibiza, Cabrera ja Formentera; Hispaania valdus; halduskeskus Palma. – Tlk

4

hispaania kirjapruugis Mallorca, prantsuse k Majorque, inglise k Majorca – Toim.