Meie rebane. Anton Hansen Tammsaare

      MEIE REBANE

      Oli imelilus kevadine ilm. Soe tuul lennutas juba mitmendat päeva lumivalgeid pilvi mööda helesinist taevast. Maad ja metsad olid kuivad nagu suvise põua ajal.

      Metsavaht Kirep käis kodu olles mitu korda päeva jooksul lähedalt mäenukilt vaatamas, kas ehk kuski ei paista metsapõlemise suitsu. Paaril korral ta ronis isegi vana jändriku kuuse otsa, mis kasvas mäenukil, et veel kaugemale näha. Aga tänini polnud tal midagi kahtlast silma hakanud. Mõni päev paistsid küll suitsud, aga need olid kaugel ja sellepärast nad Kirepit ei huvitanud kuigi palju. Tema teadis, et seal kaugel ja veel kaugemal, kust ei paista enam ükski suits, asuvad teised metsavahid ning küll nemad juba peavad oma kandi suitse silmas.

      Kuid siis juhtus nõnda, et parajasti sel ajal, kui Kirep ise heitis lõunauinakule, tema kuue-seitsmene poeg Ats arvas olevat kohase aja omakord minna mäenukile. Otsetee viis üle purde, aga just sellele astumine oli Atsile keelatud, sest paar aastat tagasi ta oli sealt kukkunud vette, kus pidi peaaegu uppuma. Küll oli poiss tänavu kevadel emale seletanud kas või tuhandeid kordi, et purdelt kukkudes ta olnud väike, nüüd aga juba suur, ometi jäi keeld endiselt maksma, olgu kevadel, kui vesi ojas sügav, või ka suvel kuivaga, kui oja küll nireke, kuid selle eest purre nii kõrge, et sealt ojapõhja kividele kukkumine sama hädaohtlik kui sügav vesigi.

      Keelu tõttu ei olnud poisil suuremat iha, kui käia salaja mööda purret üle oja. Nõnda see sündis tänagi. Jõudnud teisele ojakaldale, poiss kõndis esiteks mööda lepiku äärt ja pöördus siis mäele vana kuuse juurde. Aga oli ta kord seal, siis ei võinud ta kuidagi muidu, kui pidi ka kuuse otsa ronima, sest temal olid nii mõnusad oksatüükad ja oksad, et mine nagu mööda redelit, kas või otseteed latva kohe, kus armastavad istuda varesed üksi, kaksi ja ka hulgakesi.

      Aga ometi Ats ei saanud täna nii kõrgele, sest juba pooles kuuses torkas talle silma suur „suitsutomu”, mis oli nii ligidal, et pidi tingimata tõusma nende metsast. Atsi arvates ei põlenud midagi muud, kui nende Soonesalu, kus kasvab enamasti noor, tihe männik, mõnes kohas ka noored kuused ja laiad kadakad. Maapinna poolest Soonesalu oli seljandiku taoline ja millalgi olid seal leidunud rebaseaugud.

      Nähes suitsu nii lähedal, Ats tuli kribinal puu otsast maha ja jooksis, niipalju kui jalad võtsid, kodu poole. Puudus vähe, et ta oleks suure ähmiga purdelt vette sulpsatanud, aga viimsel silmapilgul ta sai tudisevast käsipuust kinni. Nõnda pääses ta peksva südamega õnnelikult oma õue. Ülepeakaela ta tormas mööda redelit laka äärele ja karjus kõigest kõrist:

      „Isa! Isa ae! Soonesalust tõuseb paks tomu!” „Mmh!” vastas isa läbi une.

      „Isa! Tõuse ruttu üles, mets põleb!” karjus poiss, tõustes redelil ühe pulga kõrgemale, nii et pea ulatus juba üle lakaotsa.

      „Mis sa ütlesid?” küsis isa nüüd.

      „Mets põleb, tõuse üles,” vastas poiss.

      Nüüd isa taipas, kargas jalule ja ütles pojale, et see redelilt eest hoiaks. Ja kui see orava väledusega mööda pulki alla läks ning purde poole jooksis, oli isa tal kannul. Oja ääres poiss jäi peatuma ja laskis isa endast mööda. Aga kui see oli purdel juba keset oja, läks ka poiss talle järele, nagu oleks tal äkki load käes. Ja kui isa ronis kuuse otsa suitsu vaatama, siis tahtis ka poiss sinna järele ronida. Seda mõtet ei saanud ta ometi mitte teostada, sest isa tuli enne hirmsa ajuga puu otsast maha ja ruttas uuesti purde poole. Ats silkas talle sinna järele ja läks teist korda tema kannul üle purde, ilma et isa oleks selles teinud talle vähematki takistust. Nõnda jäigi tänane päev Atsi elus selleks tähtsaks päevaks, mil tema tunnistati metsapõlemise tõttu nii suureks ja targaks, et tema võib üle purde käia, olgu kevadel või suvel.

      Jõudnud toa juurde, isa võttis ratta ja tahtis sellele selga karata, et minna tulekustutajaid kokku ajama, aga siis selgus, et teise ratta kumm oli tühi. Nõnda ei aidanud muu, kui pidi hakkama sellele õhku sisse pumpama. Seni kui isa seda tegi, seisis Ats tema juures ja rääkis:

      „Mina läksin muidu niisama. Äkki vaatan, mis tomu see niisuke on, just Soonesalu kohal.”

      „Tähendab, sa ronisid kuuse otsa,” ütles isa.

      „Ma ainult natukene,” vastas poiss. „Ei saanudki õieti ronima hakata, kui juba nägin.”

      „Vaata, et sa mul seal karupidi alla ei tule,” ütles isa, aga sellise häälega, et Ats taipas, see on ainult suusoojaks öeldud. Sellepärast vastas ta, et oleks ükskord kõik selge:

      „Ei seda enam ole, et mina kukun. See oli ainult siis, kui olin alles väike, siis kukkusin purdelt vette, nüüd pole seda enam karta. Enne hakkas mul pea purdel ringi käima, sellepärast, aga nüüd enam ringi ei käi, kas hoian käsipuust kinni või ei.”

      „Käsipuust peab ikka kinni hoidma,” seletas isa, „minagi hoian, sest muidu võin ka mina sisse sulpsatada.”

      „Aga mina ei sulpsata,” vaidles poiss vastu.

      „Aga milleks see käsipuu on siis pandud, kui keegi temast kinni ei hoia,” ütles isa nüüd, istus ratta selga ja kihutas minema.

      Ats vahtis talle natukese aega järele, aga kui isa kadus metsa taha, pöördus Ats uuesti purde juurde, et isa viimaste sõnade üle järele mõelda. Jah, milleks on käsipuu, kui temast käega kinni ei hoita? Ja milleks on käsi, kui temaga kusagilt kinni ei hoita? Käsi on ju kinnivõtmiseks, kinnihoidmiseks. Seda Ats mõtles siiski veel, kui ta oli juba üle purde ja uuesti kuuse juures, et sellele otsa ronida, sest ta tahtis nii väga näha, kas suits on suuremaks läinud või vähemaks jäänud.

      *

      Samal ajal isa kihutas rattaga ühest perest teise ja kutsus inimesi tuld kustutama. Aga leidus ka neid, kes olid juba ise suitsu tähele pannud ja õnnetusekoha poole rutanud, nii et metsavaht leidis nad juba sealt eest, kui ta rattaga pärale jõudis, nahk seljas märg.

      Tuli oli juba üsna laia maa-ala oma võimusesse võtnud, ainult õnneks puhus tuul metsa poolt raba poole, nii et kui tulele enne ei suudetud piiri panna, siis märja raba ääres pidi ta ise kustuma. Nõnda siis asusidki inimesed kõige pealt seda tuleviiru kustutama, mis tükkis vastu tuult suure metsa poole, kuna alla tuule ruttavale leegile jäeti tee täiesti vabaks. Alles siis, kui suure metsa külg tulest puhastatud, läks osa inimesi raba äärde tulele vastu, sest oli ju karta, et tulelondid võivad tuules üle madala soone lennata, mis piirab Soonesalu, ja kõrge raba põlema süüdata. Sel juhul oleks väga raske üldse piiri panna ja ükski ei teaks õieti, kus ta oma hävitusega peatuma jääks.

      Aga raske oli ka alltuule järele valvata, sest suits oli lämmatavalt paks ja kibe. Pealegi oli ta ka täis elavaid sädemeid ja lendavat tahma. Ometi ei hoolitud sellest, vaid käidi suitsu sees rabaserva vaatamas, et see tuld ei võtaks. Lõpuks suudeti isegi Soonesalu tipus salgake noort ilusat männikut tule käest päästa.

      Aga õhtul, kui inimesed hakkasid koju minema, olid nad välimuselt hullemad kui rehelised. Nii mõnelgi oli siin-seal kehal tulehaavu ja nii mõnegi kehakatted olid kannatanud.

      Metsavaht Kirep jäi üksinda põlenud maa juurde valvama, kas ehk kuski ei hingitse veel salajane tuluke, mis võib tuule käes muutuda lausa leegiks. Kuuseoks käes, kõndis ta mööda põlenud maa äärt, sopsides ühte ja teist paika või tallates jalgega siin-seal, kus tõusis samblast suitsu. Pärast läks ta kõndima mööda mustaks muutunud maapinda, et silmitseda lähemalt, mis on sündinud noorte puudega. Kirep teab, et nende all kasvas enamasti igal pool kõrge sammal, paks kanarbik, mustika- ja pohlavarred. Nüüd oli järele jäänud ainult paljas maa, sest tuli oli teinud kuivas roisus puhta töö. Mustaks olid muutunud mändide tüvedki ja vaevalt pääses neist mõni eluga, ehk olgu siis, et vanemad puud oma paksema tüvekoorega.

      Metsavaht vaatles mände, nagu oleksid nad elavad olendid, ainult et nad ei saa liikuda. Suurem osa põlenud metsa oli tema oma silma all istutatud ja taimed olid tema oma kasvatatud. Seega olid need peaaegu tema omad lapsed, kes hukkusid selle ilusa kevadise ilmaga kõrvetavas leegis. Siin oli osa tema elutööst. Aasta aasta kõrva oli ta kasvatanud taimi ja oli neid kevadeti istutanud. Ikka rauaga sügav auk maa sisse, taime pikk, peenike ning õrnake juur sinna sisse ja siis auk uuesti kinni mätsida, et ei suudaks ei tuul ega päikene oma kuivusega maapõhja juurte kallale. Siiski kuivasid mõned puulajukesed, ja siis pandi nende asemele uued, et mets oleks täielik,