Koerad ja meie. Alexandra Horowitz

tema enda asi (võib-olla koerapoolsete nõuannetega). See ei tähenda, et isehakanud koeraeksperdid poleks sel teemal sõna võtnud. Üks veterinaar soovitab, et nimi peaks olema lühike. Teised kiidavad inimestest erinevaid nimesid. Nimi peaks erinema teistest sõnadest, millele tahate tähenduse anda, näiteks „istu“ ja „siia“ (koerad nimega Isti ja Risti või Liia ja Riia on üsna haruldased). Nimi peaks lõppema O-ga. Või A-ga. Kindlasti, absoluutselt, E-ga või Y-ga. Lõpuks katsusin minagi arvatavasti professionaalset nõu anda: meenutasin inimestele, et nad valiksid nime, mida meeldiks palju-palju kordi lausuda.

      Kõik need juhtnöörid on täiesti mõistlikud, aga äärmiselt ebavajalikud. Ometi on neid nähtavasti jagatud Xenophoni ajast saadik, juba 400. aastal eKr, kui mitte varem. Tema soovitusi hinnates tuleks meeles pidada, et ta pidas mõistlikuks nimesid, nagu Punn, Mullitaja ja Kartmatu.⁷ Oleksin tahtnud kohata koeri, kes väärisid nimesid Pahupidi, Palju Kära ja Rõõmuküllane. Aleksander Suur pani oma koertele nimeks Peritas (mis tähendab jaanuari) ja andis ka ühele vallutatud linnale kalli koera nime. Tänu Ovidiusele teame Aktaioni koerte nimesid (müüdi järgi rebisid koerad ta tükkideks). Nende seas olid Aello (Tuulispask), Arcas (Karu) ja Laelaps (Torm). Keskaegsetel hauamonumentidel kandsid koerte kaelarihmad nimesid Jakke, Bo, Parceval ja Dyamant. Chauceri „Nunna preestri lugu“ andis meile Colle, Talboti ja Gerlandi. Keskaja jahikoertele soovitati nimeks panna Nosewise (Teravnina), Smylfeste ja iroonilisel kombel Nameles (Nimetu).

      1870-ndateks oli koeranimede küsimus juba piisavalt tähtis, et sellest võis kirjutada pooleldi satiirilise arvamusartikli, mis väitis, et koera nimi „peaks iseeneses kätkema kõiki koera iseloomu puudutava vestluse elemente“. Näiteks krantsi nimega Närviline Kraapija võis kutsuda Närviliseks, Kraapijaks või N. Kraapijaks, mis võis anda alust erinevateks vestlusteks. Spordilehtedes ilmusid „Kasutatud nimede“ rubriigid, nimekirjad koerte nimedest ja sugupuudest. 19. augustil 1876 võttis keegi Carl endale „nime Rock, oma jahisetteri jaoks, kes põlvneb J. W. Knoxi Dimple’ist ja Beltonist“. Samal päeval kanti nimekirja ka Dudley, Rattler ja Beauty. 1888. aastal koostas üks rebasekoerte fänn põhjalikud nime-eeskirjad: nimed peaksid alati koosnema kahest või kolmest silbist, „kusjuures rõhk langeb esimesele silbile“.⁸ Samuti peavad nimed olema „ilusad ja kaunikõlalised, mis ka kõige valjemini hüüdes kenasti keelelt voolavad“.

      Tänapäeval loetleb ja kehtestab keerukaid nimereegleid ainult Ameerika Kenneliklubi, registreeritud sugupuuga koeri ühendav organisatsioon. Kui tahate oma puhtaverelise koera arvele võtta, on Kenneliklubil teile uudiseid. Koera nimeks ei tohi olla Tšempion, Meister, Daam ega Härra, ega ka Härra Taks, Proua Whippet või mis iganes muu tõunimi. Nime maksimaalne pikkus on kolmkümmend kuus tähte koos tühikutega, just piisavalt Ameerika Kenneli Närvilise Kraapija jaoks, ainult et kennelite nimed on keelatud. (Võiks maksta 10 dollarit lisaks, et kirjutada välja „Ameerika Kennelist“.) Ei mingeid Rooma numbreid, roppuseid ega täpitähti. Ja kui kolmkümmend seitse koera kõigi nimede ajaloos on teie valitud nime kandnud, siis pole midagi parata.

      Ometi on koertele aegade jooksul pandud hulk ebatavalisi nimesid. Sirvides Kenneliliidu tõuraamatut – registreeritud koerte täielikku nimekirja – 1922. aastast, jõudsin ma Pekingi paleekoerte juurde. Tol ajal oli nähtavasti täiesti tavaline panna oma koerale nimeks Chee Kee, Foo Pilukas, Chumy Chum, Clang Clang, Lao Tze või Yum-Yum Wee Keest. See pahaaimamatult solvav periood on aga nimepanemise ajaloos erakordne. Nimed on aja jooksul muutunud, aga enamik neist on funktsionaalsed, kirjeldavad ja heasüdamlikud. 1706. aasta raamat jahikoertest tõstab esile nimed, nagu Bonny, Caesar, Darling (Kullake), Fuddle ja Gallant (Üllas). George Washingtonil oli dalmaatslane nimega Madame Moose (Proua Põder), njuufaundlane Gunner (Relvakandja) ning jahiks spanjelid Pilot (Piloot), Tipsy (Joobnud) ja Old Harry. Tema toakoerad olid Chole, Pompey ja Frish. 19. sajandil on kirja pandud rebasekoerad Captain (Kapten), Tickler (Kõdistaja), Knowledge (Teadmised) ja Light (Valgus), nagu ka Chase (Tagaajamine), mitu Rifle’it (Püss) ning isegi Fox (Rebane). Umbes samal ajal oli Mark Twainil neli koera – I Know, You Know, Don’t Know ja Hash (Mina Tean, Sina Tead, Ei tea ja Hašiš). Sir Walter Scotti ja Lord Byroni lemmikkoerad olid vastavalt Maida ja Boatswain (Pootsman). 19. sajandi lasteajakirjad annavad aimu tolle aja nimetraditsioonidest: sinna kirjutati kirju koertest nimega Bess ja Blinky, Jack, Jumbo ja Joe, Towser, Spry ja Sport. 1875. aasta Louisville Courier-Journal mainib, et kohalike registreeritud koerte seas on populaarseimateks nimedeks Jack, Jip, Carlo, Fido, Major ja Rover (esindatud on ka vähemalt üks Bunkum, Squiz ja Duke of Kent ehk Kenti Hertsog). 1896. aasta Chicago Times-Herald leidis South Side’ist ühe Peter Kelley, Rummipunši ja Billy Sykesi. 1874. aastal toimunud esimesel Chicago koertenäitusel võistlesid puhtatõulised Inglise setterid Adonis, Afton, Arron, kaks Bangi, Baron Peg ja Gooenough (sic). Lemmikloomi kutsuti inimeste hüüdnimedega ja mõnikord anti koertele koguni omaniku perekonnanimi.

      Need allikad annavad koeranimedest mingit aimu, aga Hartsdale’i lemmikloomade surnuaed New York Cityst kolmekümne viie minutilise autosõidu kaugusel on neile lausa kahehektariline monument. See sai alguse 1896. aastal koerte surnuaiana, kui maaomaniku sõber otsis kohta armastatud koera säilmete matmiseks.⁹ Nüüdseks puhkab seal igasuguseid lemmikloomi, sealhulgas kanu, ahve ja isegi üks kodustatud lõvi, samuti mitusada omanikku, kes palusid end kremeerida ja lemmiku kõrvale matta. Surnuaed meenutab väikest inimeste kalmistut: kaunistatud raudväravatest pääseb igas suuruses ja erineva toredusega hauakivide vahele, millest mõnesid kaunistavad kivikesed või lillekimbud. Ainult hauaplatsid on väiksemad. Kõik kümned tuhanded hauaplaadid on graveeritud: antropoloogidele, nagu Stanley Brandes UC Berkeleyst, kes on surnuaeda uurinud, on see on hämmastav tõend sellest, kuidas lemmikloomade koht kodus muutus. Ta kirjutab, et aja jooksul viitab üha rohkem hauakirju surnud looma kohale perekonnas, esitades ka omaniku perekonnanime ja kutsudes elavaid omanikke lemmiku emaks või isaks. Lemmikloomadele antakse koguni religioosne identiteet: nad on „suikunud igavesse unne“ või „issanda hoole all“, hauakive kaunistavad Taaveti tähed.

      Vanimatel hauakividel pole mõnikord üldse nime või ainult „minu lemmik“. Aga õige pea tulevad koerad nimega Brownie, Bunty ja Boogles, Rags ja Rex, Punch ja Pippy. Peale ühe (tundmatut tõugu) lemmiklooma nimega Robert Burns pole enamik nimesid kuni 1930-ndateni inimeste omad. Neil nimedel pole ka sugu: Teko ja Snap võivad olla isased või emased, ehk polnud see nende omanikele tähtis. Aga pärast II maailmasõda ilmub palju rohkem inimeste nimesid. Loomulikult jäävad ka Champ, Clover (Ristik), Freckles (Tedretähn), Happy (Õnnelik) ja Spaghetti. Aga nendega liituvad Danielid, Samanthad, Rebeccad, Oliverid ja Jacobid: inimeste nimed, millel on kindel sugu.

      Nelikümmend aastat hiljem, 1985. aastal küsis New York Timesi kolumnist William Safire kolumni „On language“ („Keelest“) lugejatelt nende koerte nimesid ja nimede saamislugusid. Safire sai mitme kuu jooksul 410 kirja, mõned vaid ühe, teised mitme tosina nimega – kirjutajad olid küsitlenud kogu naabruskonda. Tulemuseks oli pilguheit kaheksakümnendate keskpaiga Ameerika koeraomanike filosoofiale. Sel aastal olid nimekirja tipus Max ja Belle (Bella tuli nähtavasti hiljem), neile hingasid kuklasse Ginger, Walter ja Sam. Peale inimeste nimede olid Safire’i nimistus levinud multifilmitegelased, toitude ja karvkasuka värvi järgi pandud nimed, hellitusnimed (näiteks üks suur peni nimega Binky ehk Lutike) ning sellised, mis seostusid kaudselt omaniku elukutsega (tennisepalle kätte toov Topspin ehk Vintpall, paljukannatanud advokaadikoer Sahkerdaja ning helimehe kutsu Woofer).

      Kas praegu, kolm aastakümmet hiljem, on nimetraditsioonid muutunud? Tahtsin teada saada. Mulle küll meeldivad käsitsi kirjutatud epistlid, aga arvasin, et info kogumiseks peab olema lihtsamaid mooduseid.

      Hakkasin koertelt küsima. Õigemini koeri saatvatelt inimestelt. Mul tarvitses vaid oma New Yorgi korterist väljuda, et kohata kõikvõimalikke kodustatud neljajalgseid ja nende inimesi. Tänu taevale, et koeraga jalutamine annab teistele loa sinuga koera teemal vestlema tulla, võisin alustada ebaametlikku küsitlust.

      Peagi otsisin üha kaugemalt. Ühel suveõhtul New Yorgis koertele mõeldud kunstinäitusel, kuhu olid kutsutud ka koerad, saatsin oma poja pliiatsi ja paberiga omanikelt nimesid küsima. Nimed, millega ta naasis, sealhulgas Nashville ja Tosh, esindasid ehk liiga konkreetselt selliseid koeri, kes külastavad kunstinäituste avamisi, aga meie nimekiri kasvas. Tagasi laboris, saatsin e-kirju omanikele, kes pakkusid oma