Surnud vesi. Ann Cleeves

      Originaali tiitel:

       Ann Cleeves

       Dead Water

       Pan Macmillan

       2013

       Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kirsti Sinissaar

       Kujundanud Britt Urbla Keller

       Copyright © 2013 by Ann Cleeves

       © Tõlge eesti keelde. Lauri Vahtre, 2019

       ISBN 978-9985-3-4662-4

       ISBN 978-9985-3-4754-6 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2019

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda Printon AS

       Pühendatud Ben Clarke’ile ja Isla Raynorile

      Tänusõnad

      Nagu alati, kuuluvad mu tänusõnad Pan Macmillani võrratule meeskonnale, mu agendile Sara Mengucile ja kõigile tema kaastöölistele. Olin ülimalt rõõmus, et dr. James Grieve oli nõus iseendana lavale astuma. Ta teab, et valdan tema teemat nõrgalt ja võin teha vigu. Minu sõbrad Shetlandil olid sama abivalmid kui alati ja ma tahaksin eriti tänada Maurice Hendersoni Shetlandi Nõukogust, samuti Jim Dicksonit ja Ingirid Eunsonit. Jollide^[1.] ehitamise küsimuses andsid hindamatut abi Ian Best ja Lise Sinclair Fairi saarelt. Kõik eksimused on minult.

      1 Yoal – Shetlandi sõudepaat, oletatavasti etümoloogiliselt seotud alamsaksa keelest pärit paadinimega „julla”. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

      Esimene peatükk

      Jimmy Perez peatus, et hinge tõmmata, ja vaatas merele. Oli tuulevaikne, rahulik päev, valgus immitses veele läbi kõrgete pilvede, nii et veepind läikis hallikalt nagu metall. Silmapiiril paistis udulaam. Pika, kunagi tema vanaisale kuulunud õliriidest vihmakuue sügavates taskutes olid tal kanamunasuurused kivid. Ümarad ja siledad ning nii rasked, et ta tundis nende raskust õlgu tirimas. Ta oli need kivid korjanud Ravenswicki rannas, valides neid hoolikalt: vaid kõige ümmargusemad ja ainult need, mis olid lumivalged. Kaugemal, veepiirist veidi eemal, kõrgus rohmaka risti kujuline kaljupank, ühele poole kaldu. Rahulik lainetus peaaegu ei ulatunudki selleni.

      Perez hakkas uuesti minema, lugedes mõttes samme. Frani surmast saadik kordas ta seda rituaali peaaegu iga päev: korjas Frani maja lähedalt kaldalt kive ja tõi siia, tema lemmikpaika Shetlandil. Osalt patukahetsus, osalt palverännak. Osalt sõge kinnismõte. Ta hõõrus kive pöidlaga ja leidis sellest puudutusest veidrat lohutust.

      Künkanõlval olid uted alles ebakindlalt jalgel seisvate talledega. Nii kaugel põhjas poegisid lambad hilja, see ei juhtunud enne kui aprillis. Uus elu. Udulaam vajus lähemale, kuid kaugemal, neeme kõrgeimas punktis, võis Perez näha kangrut, mille ta oli Ravenswicki kividest kokku kuhjanud. Mälestusmärk naisele, keda ta armastas ja kelle surm endiselt tema südametunnistust rõhus, teda maadligi surudes.

      Kõndides meenutas ta nende suhte arengut, nende kire aastaaegu. Ka see oli rituaal, mida ta kordas igal siiatulekul. Perez oli temaga kohtunud talvel, kui lumi oli maas ja jäises taevas tiirutasid näljased kaarnad. Seksini jõudsid nad suvel, kui kaldakaljudel kriiskasid merelinnud ja Frani maja ees niidul laius põllulilledest vaip. Sügise alguses tegi Fran Perezile ettepaneku abielluda. Perez peatus hetkeks, mälestusest uimane, ja taevas näis kõikuvat ning tema pea ümber tiirlevat, nii et ta ei saanud aru, kus lõpeb meri ja kus algab taevakumm. Frani väljakutsuv naeratus. „Noh, Jimmy? Mis sa arvad?” Ja ta suri sügisel, tormis, mis rappis Perezi kodu Fairi saarel, paisates kõrgele õhku merevahtu ja lõigates nad ära välismaailmast.

      Ma olen hull, mõtles ta. Mu vaim ei saa enam kunagi selgeks.

      Kivikangru juurest nägi ta Mainlandi kaarduvat põhjaotsa. Franile meeldis see pilt, sest nagu ta ütles, võttis see Shetlandi kokku ühte vaatesse, lageduse ja ilu, merest tuleva jõukuse ja karmi, viljatu maa. Mineviku ja tuleviku. Eemal jääraku otsas paistis Sullom Voe^[1.] naftaterminal, mis selles kummalises hõbedases valguses paistis peaaegu nõiduslikuna nagu mõni kadunud linn. Kõikjal maa ja vesi ning vees peegelduv maa. Lõuna pool võimsate tuulegeneraatorite rivi, mille tiivad praegu paigal seisid. Allpool Hvidahusi külake, kolm nukumaja ja sadamasild, ning puude varjus peaaegu nähtamatuna Vatnagarthi talumuuseum, mille juurde ta oli jätnud oma auto.

      Frani surmast oli möödas pool aastat. Perez mõtles, et ei tule siia tagasi enne, kui Frani tütar Cassie on küllalt vana, et mõista. Või kui tal tekib tunne, et on vaja ta tuua. Perez lootis, et kivikangur on siis veel alles.

      Ta jalutas mäe otsast alla udu sisse. See lasus madalama saareosa kohal nagu järv, neelates järk-järgult saart, nii et Perezil tekkis tunne, nagu ta upuks. Muuseumi parkla, mis oli tema saabudes tühi olnud, oli nüüd autosid täis, ühest küünist kostis muusikat ja aknad olid valged – nagu hämarusest läbi tungivad kandilised kuud. Muusika tõmbas Perezit nende poole ja talle meenusid lapsena kuuldud rahvajutud haldjatest, kes meelitasid surelikke oma viiulimänguga ja varastasid nende elust sajandi. Ja tema ise on ka üks paras rahvajutt, mõtles Perez, oma pikkade mustade juuste, ajamata habeme ja pika musta mantliga. Ta piilus ühest aknast sisse ja nägi seltskonda vanemapoolseid inimesi tantsimas. Ta tundis viisi ära ja hetkeks tekkis tal endalgi kiusatus võtta mõnel seina ääres istuval vanaproual käest ja teda tantsupõrandal ringi keerutada, nii et daam ennast taas noorena tunneks.

      Kuid ta pöördus ära. Vana Jimmy Perez oleks seda ehk teinud, eriti kui Fran oleks kaasas olnud. Kuid ta ei olnud enam see mees.

      1 Voe – laht, abajas. [ ↵ ]

      Teine peatükk

      Jerry Markham vaatas üle lahesaba, mis avamerelt maa sisse vänderdas. Tema taga kõrgus lage küngas, kaetud turba ja kanarbikuga ning oli pika talve järel pruun. Tema ees seisis naftasadam. Neli puksiiri, suured nagu traalerid, kaks külgedel, üks ees ja üks taga, sikutasid Lord Rannochit tagurpidi kai äärde. Tankerid pidid silduma alati vööriga mere poole, et olla valmis õnnetuse korral põgenema. Vagase vee taga paistis tööstusmaastik: naftamahutid, bürooruumid ja elektrijaama matsakas korpus, kust said voolu nii sadam kui ka Shetlandi üldine elektrivõrk. Heitgaas põles heleda leegiga. Sadama territooriumi piiras kõrge aed okastraadiga ülaservas. Pärast 11. septembrit oli isegi Shetlandil hakatud ohutusele rohkem tähelepanu pöörama. Kunagi piisas terminali pääsemiseks vaid kiletatud lubatähest. Nüüd uuriti kõiki töötajaid ja lasti nad läbi turvakontrolli, iga reka vaadati läbi ja märgistati. Isegi kui väravad olid lahti, tõkestas tagapool edasisõidu betoonbarjäär.

      Jerry tegi ülesvõtte.

      Tema pea kohal vähendas kõrgust Eastern Airwaysi lennuk, et maanduda Scatsta lennuväljal. Sõja ajal oli lennuväli olnud Briti lennuväe baasiks. Nüüd käis siit läbi rohkem lende kui Sumburghist, kuid mitte ühtki reisilennukit; siin ei roninud lennumasinast välja ühtki turisti ega õppevaheajale saabunud noorukit. Kõik siinsed lennud olid seotud naftaga. Markham jälgis, kuidas grupp mehi maandumisrajale ronis. Tursked tüübid ja nad võinuks olla ragbimeeskond või jalaväerühm – nende keskel valitses seesama seltsimehelik õhkkond. Mehelik vendlusside, mis oli temast kuidagi mööda läinud. Markhamini nende hääled ei ulatunud, kuid ta tajus, kuidas nad üksteist aasivad. Peagi viivad helikopterid nad värske vahetusena platvormidele või puurtornide juurde.

      Kunagi vedas Sullomi lahest lõunasse naftat kaheksasada tankerit aastas; nüüd saabus neid kai äärde vaid kakssada ja Lord Rannoch tõi keskmist tüüpi toornaftat Schiehallionist, läänes Atlandil laiuvalt naftaväljalt. Põhjamere naftaväljad olid peaaegu ammendatud. Markham teadis fakte ja arve. Ta oli oma uurimistöö teinud, kuid ta oli Shetlandil sündinud ja kasvanud. Ta oli sirgunud naftanaelade hüvede keskel: hästi varustatud koolides ja spordikeskustes, muusikatundides ja siledate, laiade teede