Kuidas see kõik algas. Penelope Lively

      Originaali tiitel:

      Penelope Lively

      How It All Began

      2012

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Tsitaadid on võetud Maurice Sendaki raamatust „Where the Wild Things Are“ (eesti keeles: „Seal, kus elavad metsakollid“. Tlk E. Soosaar. Tallinn: Eesti Raamat, 1989), kirjastanud Random House Children’s Books.

      Copyright © 1963 by Maurice Sendak, copyright renewed 1991 by Maurice Sendak. Kasutamiseks andis loa HarperCollins Publishers.

      Tsitaadid on võetud E. B. White’i raamatust „Charlotte’s Web“, Hamish Hamilton, 1952 (eesti keeles: „Charlotte koob võrku“. Tlk P. Saluri ja E. Soosaar. Tallinn: Eesti Raamat, 1979), lk 1, 4 © 1952 J. White.

      Reprodutseerimiseks andis loa Penguin Books Ltd.

      Autoriõiguste omanike leidmiseks ja reprodutseerimisloa saamiseks on tehtud kõikvõimalikud jõupingutused. Kirjastaja palub vabandust kõigi vigade või puuduste pärast ning on tänulik, kui teda teavitatakse kõigist parandustest, mis tuleks käesoleva raamatu edasistesse trükkidesse kanda.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © Penelope Lively, 2011

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11318

      ISBN (PDF) 978-9949-844-36-4

      ISBN (ePub) 978-9949-84-792-1

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Rachelile ja Izzyle

      „Põhjuseks oli liblikaefekt. Sest väikeste ilmastikunähtuste puhul – ja ülemaailmses ilmaprognoosis võivad väikesed tähendada äikesetorme ja lumetuiske – võivad mistahes ennustused kiiresti degradeeruda. Vead ja ebakindlus paljunevad, liikudes turbulentsete nähtuste ahela kaudu kaskaadina edasi, et muutuda tolmusammastest ja tuuleiilidest kontinendisuurusteks pööristeks, mida on võimalik näha üksnes satelliitidelt.“

      – James Gleick, „Chaos“, 1998

      1

      Kõnnitee kerkib ülespoole ja lööb teda. Virutab talle vastu nägu, pressib prillide alumise ääre põse sisse. Ta lamab seal siruli. Mida see siis nüüd tähendab? Tema kohal käratsevad ärevad hääled; inimesed on mures. Muidugi.

      Kott.

      Ta ütleb: „Minu kott.“

      Üks nägu on tema näo lähedal. Naine. Lahke naine. „Kiirabi tuleb kohe, kallis. Kõik läheb hästi. Olge ainult vaikselt, kuni nad tulevad.“

      Kott.

      „Teie kott on siinsamas. Sainsbury’se poekott.“

      Ei. Käekott.

      Kotti ei ole. Ta oli seda kuidagiviisi teadnud. Kohe algusest peale.

      Veel üks hääl, kõrgel tema kohal. Mehe hääl. „Teda rööviti, eks? Nii ongi.“

      Ah.

      Hääled arutlevad. Ta ei ole sellest eriti huvitatud. Tii-taa, tii-taa, tii-taa. Ongi kohal. Ja teab, kellele lüüakse hingekella.

      Vilunud käed: tõstavad, pööravad. Kiirabiautos lamab ta külili, mingis jäigas torus. Tal on valus. Kust on valus? Ei tea. Igalt poolt. Võib sama hästi proovida natuke magada.

      „Hoidke silmad lahti palun. Oleme paari minutiga kohal.“

      Kärusõit. Edasi ja edasi. Koridorid. Mööduvad inimesed. Pööre paremale. Peatus. Jälle tõstetakse. Võtavad toru ära. Nüüd on ta selili.

      Meditsiiniõde. Naeratav, kuid asjalik. Nimi? Aadress?

      Seda ta teab. Pole probleemi.

      Sünniaeg?

      Seda teab ka. Pole see mingi mõnus sünniaeg. Liiga ammu.

      Lähim sugulane?

      Rose’ile see ei meeldiks. On ju hommik, eks? Rose on tema lordliku kõrguse juures.

      Lähim sugulane on tööl. Ärge teda tülitage. Veel mitte.

      Esmaspäeviti jõudis Rose tööle tavalisest hiljem, sest astus pangast läbi, et tööandja jaoks sularaha välja võtta ning maksta eelmisel nädalal saabunud arved. Henryle ei meeldinud sularahaautomaatidega jännata ega elektroonilisi rahaülekandeid teha. Ta nõudis paberraha pihku väiksemate maksete eest, näiteks loengutasud või raamatuarvustused. Ka elektronpost jäi väljapoole tema pädevust; sellega tegeles Rose. Arvatavasti ei teadnud Henry sedagi, kuidas arvutit sisse lülitada. Kuigi ei maksnud unustada, et kord, kui Rose oli majast väljas, surfas vana põrguline küberruumis, guugeldades vanu sõpru ja vaenlasi.

      „Teen ettepaneku lord Peters ja proua Donovan kõrvale jätta, Rose. Sobib sulle?“ See oli Rose’il alles teine töönädal, väga ammu aega tagasi, ja tegelikult polnud see talle sobinud, alguses mitte. Rose oli Henryt mitu kuud teietanud. Lõpuks oli ta ju Rose’i ema põlvkonnast, pole tähtis, kes ta veel on või kunagi olnud oli. Aga Rose kutsus mõnda ema sõpra ju eesnimega? Jah, kuid ta oli tundnud neid kogu oma elu ning nad polnud olnud Regiuse professorid ega kuninglike komisjonide esimehed või peaministri nõunikud või mis iganes. Henry nime järel seisis veel rodu tähti; vahel heitsid inimesed neile pilgu ja mõtlesid: „Miks ma tean seda nägu?“ Niigi oli piisavalt ärritav, kui keegi paistis endale mingeid vabadusi lubavat. „Lühike kiri, Rose, mis ütleb, et lord Peters ei jaga alusetut kiitust teiste inimeste raamatutele, ja kui sa tunned ennast suhtlemisaltina, võid lisada veel, et jutuajamist autoriga aastal 1993 lord Peters ei mäleta.“

      Nojah, kümne aastaga kalduvad suhted püsivamaks muutuma. Värskelt pensionile jäänud, elav ja enesekindel Henry, kelle juures Rose oli äsja tööle asunud, oli muteerunud torisevaks, kuigi ennast endiselt tähtsaks pidavaks vanameheks, kelle põlv valutas, kes tarbis palju klaretti ja kellel olid teatavad etteaimamatud harjumused. Sa toimisid ettevaatlikult. Mõnikord kaalusid selle töö sinnapaika jätmist. Ainult et see oli äärmiselt mugav, Henry maksis alati natuke rohkem ja kunagi polnud teada, mis võiks juhtuda – ning see oli parem kui tavaline kontoritöö. Ja algul oli see olnud vastus sinu palvetele: töötades osaajaga ja ainult hommikuti, sai Rose lõuna paiku lahkuda, et lapsed koolist koju tuua ja ülejäänud osa päevast koos nendega veeta.

      Praegu polnud sellel enam muidugi tähtsust – James oli Singapuris ja Lucy kolledžis.

      Rohkem kui pool tundi hiljaks jäänud. Pangas oli tulnud kaua oodata, et tšekk sisse anda. Henry hakkab tujutsema. Avab ise posti, torisedes iga paberilehe kohal. Või nurrub: „Üsna kena kiri Cornellist, Rose. Tahavad mulle audoktori kraadi anda. Mis sa arvad – kas läheme sinna ja võtame vastu?“

      Praegu ei meeldinud Henryle enam üksinda reisida. Aeg-ajalt oli Rose sunnitud teda eskortima. Lausa lust ja lillepidu: sa said reisida kohta, kuhu poleks muidu pääsenud, kuid see reis toimus koos Henryga, kes võis olla tõeline nuhtlus. Sinust sai „proua Donovan, minu assistent“ ning see hõlmas hulka ringikäimist ja seltskondlikku vestlust võõrastega või siis hoopis vait olemist. Hotellid võisid natuke hellitust pakkuda. Ja kuna maksis keegi teine, olid neil äriklassi lennud või esimese klassi rongipiletid.

      Rose kõndis viimased viissada jardi askeldusterohkelt peatänavalt piki Henry vaikset, rohelusse mattunud tänavakest,