Peegelpilt. Тана Френч

sai ning võis endale suuremaid kulutusi lubada. Rafe elab oma sihtfondist. Tema doktoritöö teemaks on teisitimõtlejad James I aegses draamas.”

      Rafe vedeles diivanil, käes veiniklaas ja peas jõuluvanamüts, oli puhtalt dekoratiivne ja sai sellega hästi hakkama. Ta oli naeruväärselt kena, sedasorti kena, mis tekitab suures osas meestes paanilise soovi oma kõige madalama häälega ülbeid kommentaare loopida. Ta oli umbes sama kasvu ja sama kehaehitusega nagu Justin, kuid tema nägu koosnes vaid põsesarnadest ja ohtlikest nurkadest ning ta oli üleni kullasärane: paksud tumeblondid juuksed ja nahk, mis oli alati kergelt päikesepruun, pikergused jääteepruunid silmad looritatud nagu kullil. Ta oli nagu mask mõne Egiptuse printsi hauakambrist.

      „Vau,” ütlesin ma. „Korraga näib see tööots palju ahvatlevam.”

      „Kui sa hästi käitud, ei ütle ma sellele sinu kutile, et sa seda ütlesid. Arvatavasti on niikuinii tegemist joomavennaga,” ütles Frank otsustava lõplikkusega. „Ja viimasena: Abigail Stone. Kutsutakse Abbyks.”

      Abby ei olnud otseselt kaunitar – ta oli väike, õlgadeni ulatuvate pruunide juuste ja nöbininaga –, kuid tema näo juures oli midagi: tema kulmukaar ja suujoon andsid talle uuriva ilme, mis tekitas tahtmise teda veel kord vaadata. Ta istus kaminas põleva turbatule ees ja ajas popkorni nööri otsa, kuid ta vaatas kaamerat hoidvat inimest – kelleks oli arvatavasti Lexie – pahasel ilmel ja tema udune vaba käsi tekitas minus tunde, et ta oli äsja ühe popkorni kaamera poole visanud.

      „Temaga on hoopis teised lood,” ütles Frank. „Pärit Dublinist, kasvanud ilma isata, ema andis ta kasuperesse, kui ta oli kümnene. Abby tegi keskkooli lõpueksamitel suurepärase tulemuse, sai Trinitysse sisse, rabas hullu moodi tööd teha ja lõpetas cum laude. Tema doktoritöö teemaks on sotsiaalne klass viktoriaanlikus kirjanduses. Kooliraha teenimiseks käis kontoreid koristamas ja andis koolilastele inglise keeles järeleaitamistunde; nüüd, kus ta ei pea enam üüri maksma – Daniel ei küsi teistelt üüri –, teenib ta lisa kolledži juures seminaride andmise ja oma juhendaja abistamisega uurimistöös. Te saate kindlasti kenasti läbi.”

      Isegi niimoodi ootamatult nende neljaga kohtudes, tekitasid nad sinus soovi edasi uurida. Osaliselt oli selle põhjuseks nende elu sätendav täiuslikkus – ma lausa tundsin ahjus küpsevate piparkookide lõhna ja kuulsin taustal jõululaule, nad olid vaid ühe punarinna kaugusel jõulukaartide saatmisest. Osaliselt oli põhjuseks see, kuidas nad riides käisid, rangelt, peaaegu puritaanlikult: meeste särgid olid säravvalged, püksiviigid teravad nagu noaterad, Abby pikk villane seelik häbelikult põlvede ümber tõmmatud, mitte ühtegi logo ega trükikirja. Tollal, kui mina veel tudeng olin, kandsime kõik rõivaid, mis nägid välja, nagu oleks neid liiga tihti mõnes kahtlases selvepesulas mingi imeliku pesuvahendiga pestud, mida muidugi oligi tehtud. Need tüübid olid nii klanitud, et see oli lausa kõhe. Eraldi vaadelduna oleksid nad võinud Dublini disainerrõivaste- ja brändikülluse taustal paista tagasihoidlikud, isegi igavad, aga kui nad olid kõik koos, oli neil selline jahe, väljakutsuv silmavaade, mis ei teinud neid lihtsalt ekstsentrilisteks, vaid lausa tulnukalikuks, nagu oleksid nad pärit mõnest teisest sajandist, kaugest ja hirmuäratavast. Nagu enamik uurijaid – ja Frank muidugi teadis seda, see on kindel – ei suutnud minagi keerata selga millelegi, millest ma aru ei saanud.

      „On vast seltskond,” ütlesin.

      „Üks veider seltskond, seda nad on, vähemalt ülejäänud inglise keele õppetooli sõnul. Nad tutvusid ülikooli alguses, nüüdseks juba peaaegu seitse aastat tagasi. Sellest ajast saadik on nad olnud lahutamatud; kellegi teise jaoks neil mahti ei ole. Nad pole õppetoolis just kõige populaarsemad – teiste tudengite arvates, üllatus-üllatus, on nad ennast täis. Aga mingil moel õnnestus meie tüdrukul nad ära võluda, peaaegu kohe pärast Trinitysse õppima asumist. Oli teisigi, kes püüdsid temaga sõbraks saada, aga ta polnud huvitatud. Ta oli just selle seltskonna sihikule võtnud.”

      Ma nägin, miks, ning tundsin tema suhtes õige pisut poolehoidu. Olgu see tüdruk milline tahes, odav ta maitse küll ei olnud. „Mida sa neile rääkisid?”

      Frank irvitas. „Kui ta lagunenud majja jõudis ja kokku kukkus, langes ta ehmatusest ja külmast hüpotermilisse koomasse. See aeglustas tema südame tööd – nii et teda leides oleks igaüks võinud teda surnuks pidada, eks ole? –, peatas verejooksu ja hoidis ära organikahjustuse. Cooper ütleb, et see on kliinilises mõttes naeruväärne, aga üsnagi usutav nende jaoks, kellel puuduvad meditsiinilised teadmised, mis sobib mulle väga hästi. Siiani ei ole see kelleski küsimusi tekitanud.”

      Ta pani sigareti põlema ja puhus lae poole suitsurõngaid. „Ta on endiselt teadvusetu ja tema seisukord on ohtlik, kuid ta võib sellest veel välja tulla. Kunagi ei või teada.”

      Ma ei kavatsenud õnge minna. „Nad tahavad teda kindlasti näha,” ütlesin.

      „Juba küsisidki. Kahjuks ei saa me hetkel turvakaalutlustel tema asukohta avaldada.”

      Frank nautis seda. „Kuidas nad selle vastu võtsid?” küsisin.

      Frank mõtles hetkeks järele, pea vastu diivani seljatuge toetatud, aeglaselt suitsu kimudes. „Olid üsna vapustatud,” ütles ta viimaks, „arusaadavalt. Aga on raske öelda, kas kõik neli on närvis sellepärast, et tüdrukut pussitati, või on üks neist närvis sellepärast, et ta võib veel teadvusele tulla ja meile rääkida, mis juhtus. Nad on väga abivalmid, vastavad kõigile meie küsimustele, ei näita üles mingisugust vastumeelsust, ei midagi sellist; aga hiljem saad aru, et tegelikult ei rääkinud nad sulle eriti midagi. Nad on veider kamp, Cass; raske lugeda. Ma tahaksin teada, mida sina neist arvaksid.”

      Lükkasin fotod hunnikusse kokku ja ulatasin Frankile. „Okei,” ütlesin. „Miks sa ikkagi tulid ja neid mulle näitasid?”

      Ta kehitas õlgu, sinised silmad suured ja süütud. „Et näha, kas sa tunned mõne neist ära. See annaks asjale täiesti uue nurga…”

      „Ei tunne. Räägi tõtt, Frank. Mida sa tahad?”

      Frank ohkas. Ta toksis fotodepakki vastu lauda, selle servi ühtlaseks koputades, ning toppis need tagasi jakitaskusse.

      „Ma tahan teada,” ütles ta vaikselt, „kas ma raiskan siin ainult oma aega. Ma pean teadma, kas sa oled sada protsenti kindel, et tahad esmaspäeval koduvägivalla osakonda tööle minna ja unustada, et see kõik üldse aset leidis.”

      Naer ja teesklus olid tema häälest kadunud ja ma tundsin Franki piisavalt hästi, et teada: sellisena on ta kõige ohtlikum. „Ma pole kindel, kas ma saan selle lihtsalt ära unustada,” ütlesin ettevaatlikult. „See asi on mu täiesti läbi raputanud. See ei meeldi mulle ja ma ei taha sellega mingit tegemist teha.”

      „Oled selles kindel? Sest ma olen kaks viimast päeva end ogaraks rabanud, et saada kätte iga viimanegi detail Lexie Madisoni elu kohta…”

      „Mida oleks niikuinii tegema pidanud. Ära ürita minus süütunnet tekitada.”

      „… ja kui sa oled tõesti täiesti kindel, pole mõtet mulle meele järele olemisega minu ja iseenda aega raisata.”

      „Sa ise tahtsid, et ma sulle meele järele oleksin,” märkisin. „Ainult need kolm päeva, ei mingeid lubadusi, bla-bla-bla.”

      Ta noogutas mõtlikult. „Ja see on kõik, mida sa siin praegu teinud oled: mulle meele järele olnud. Sa oled koduvägivalla osakonnas õnnelik. Sa oled endas kindel.”

      Tõde on see, et Frank oli – ja see on tema eriline anne – otse märki tabanud. Võib-olla oli asi temaga taaskohtumises, aga Franki naeratus ja ta hääle kiire rütm paiskas mind hooga tagasi aega, kui see töö paistis nii kutsuv ja meelitav, et ma tahtsin lihtsalt hoogu võtta ja pea ees sisse hüpata. Võib-olla oli see õhus sumisev kevad, mis mind õrritas; või siis lihtsalt see, et ma pole iial osanud pikalt jääda olukorda, mis mind õnnetuks teeb. Aga olgu põhjus mis tahes, esimest korda mitme kuu jooksul tundsin, et olen tõeliselt ärkvel, ning korraga pani mõte esmaspäeva hommikul tagasi koduvägivalla osakonda minemisest mind üle keha kihelema – kuigi Frankile