Superkoomik. Jenny Jägerfeld

ütlen ma.

      Siis hüppab ta lähemale ja istub mu jala kõrvale. Kaks armsat väikest hüpet, nii et väike vatitupsu moodi saba kerkib õhku. Toetun käele ja upitan end ülima aeglusega rätsepaistesse. Tunnen läbi teksaste külma maapinda, tunnen lumelaike ja tean, et riided lähevad märjaks, aga sellel pole tähtsust. Cookie Dough on otse minu sääremarja kõrval, soojendab seda oma pontsaka väikese küülikukehaga. Ta on mu sõber. Temale olen ma rääkinud asju, mida ma pole isegi Märtale öelnud. Ka parimatel sõpradel on piirid, sellel, mida nad mõistavad ja mida mitte. Iseenesest pole ka sugugi selge, kui palju Cookie Dough tegelikult mõistab. Aga ta on kuulamise maailmameister. Ei tea, kas sellepärast, et tal on nii suured ja pikad kõrvad. Ma silitan teda, ikka uuesti ja uuesti. Isa ütleb, et loom oleks kindlasti tore olla, sest nad ei oska mõtiskleda ei selle üle, mis minevikus toimus, ega tunda muret tuleviku pärast. Vabandust, aga KUIDAS ta seda teab? Cookie Dough on võib-olla hullult ärevil sellepärast, et tema küüliksõber Maapähkel hängib nüüdsel ajal Metsapähkliga, ning mõtleb MEELEHEITLIKULT sellest, kellega koos pärastlõunal hüpata.

      Cookie Dough’ ema elas samuti varem Aspuddeni pargis, nagu ma ühelt siinselt töötajalt teada sain. Aga aga ühel hommikul kaks aastat tagasi oli ta äkki lihtsalt sealsamas maa peal surnult maas. Nad ei teagi õieti, mille pärast ta suri. Ta oli igati terve ja mitte kuigi vana. Kuid arvatavasti ehmatas miski ta surnuks, võib-olla mõni kiskja. Kiskja ei teinudki talle midagi, sest vigastusi tal polnud. Ta ainult nägi seda looma ja hakkas nii kartma, et süda jäi seisma. Mõnikord ma mõtlen, et ema ehmatati samuti surnuks. Kuigi seda ei teinud kiskja. Pigem elu kui selline.

      Tunnen Cookie Dough’ väikest südant läbi kasuka löömas. Kui uskumatult kiiresti see lööb! Ma tahan, et see süda lööks igavesti.

      Sosistan ta kikkis kõrva nii nagu ikka: „Armas kallis Cookie. Luba mulle, et sa oled elus, kui me järgmine kord kohtume. Kas lubad?”

      Aga siis hüppab ta äkitselt puust majakese poole, kus ülejäänud küülikud pelglikult kössitavad.

      Tõusen järsult püsti ja küülikud kohkuvad. Jooksevad väikeses majas üksteisele otsa.

      „Aga sa PEAD lubama! Sa pead!”

      Cookie ei vaata minu poolegi. Pöörab mulle hoopis taguotsa ja väikese koheva sabatupsu. Tema enda arvates ta küll midagi lubama ei pea.

      Kirjutan nimetissõrmega lumme:

      ON

      Siis kustutan selle peopesaga ära. Lumi on jälle sile. Kirjutan:

      SEE

      Kustutan uuesti, kirjutan:

      MINU

      Kustutan, kirjutan:

      SÜÜ?

      Kustutan kõik ära ja tõusen püsti. Lähen tagasi vaatamata minema.

      NIMEKIRI

      Minu strateegia on lihtne. Minu ema elu ebaõnnestus. Ja ta suri. Sellel on suur hulk põhjuseid. Minul peab elus paremini minema. Üks moodus selleks on teha teisi asju kui need, mida tema tegi. Õppida tema vigadest ja teha vastupidi. Seepärast olen koostanud nimekirja, kus on seitse tähtsat punkti. Minu probleemide lahendused. Olen kirjutanud need punktid imetillukeste tähtedega paberile. Nimekiri on mu suures Darth Vaderi äratuskellas, peidus selle patareisahtlis.

      MIDA TEHA, ET ELLU JÄÄDA:

      Kõik muudkui räägivad, kui sarnased me oleme. Olime. Ma tahtsin öelda „olime”. Mis nad arvavad, et see RÕÕMUSTAB mind või? Nägu on ju keeruline muuta. Ma pole päris kindel, kas isa lubaks mul oma nägu opereerida. Aga. Nii minul kui ka emal on pikad pruunid juuksed. Või noh, temal olid. (Issand jumal! Olid, olid. On see siis nii raske või?)

      1. Lõika juuksed maha.

      Ema üritas hoolitseda ühe lapse (minu) eest. Kõik läks nässu.

      2. Ära ürita hoolitseda ühegi elusolendi eest.

      Ema luges kohutavalt palju raamatuid. Elutoas ja tema voodi kõrval olid pidevalt raamatukuhjad. Tegi see teda rõõmsamaks? Ei. Ta kaevus inimeste hädasse ja viletsusse. Kusjuures need olid väljamõeldud inimesed!

      3. Ära loe raamatuid.

      Ema käis kogu aeg mustades riietes. Saate ju isegi aru, eks. Keda see rõõmsaks teeb?

      4. Kanna ainult värvilisi riideid.

      Ema mõtles liiga palju. Ta kahetses asju, mida ta oli öelnud või teinud. Mõtles, kuidas vanasti oli. Mõtles liiga palju sellele, mida teised mõtlesid.

      5. Ära mõtle liiga palju (parem ära üldse mõtle).

      Ema tegi metsas pikki jalutuskäike. Ta võis tundide kaupa ringi käia ja muudkui mõelda.

      6. Ära jaluta. Ära käi metsas.

      Aga mis kõige tähtsam. Ema oli depressioonis ja nuttis no põhimõtteliselt vahetpidamata. Ka teised hakkasid tema pärast nutma. Siiamaani nutavad teised tema pärast, kuigi ta pole enam eluski. Vahel kui isa duši all on, siis kuulen, kuidas ta nutab. Ma arvan, et ta arvab, et see ei kosta välja. Aga kostab küll. Sellepärast ei kavatse mina iial nutta. Mitte iial. Ja ma ei taha teisi nutma ajada. Ma tahan teisi naerma ajada. See on minu missioon!

      7. Hakka koomikuks!

      PUNANE METALLVORST VÕTAB SKALBI

      Meie korteri ukse avamiseks tuleb seda alati täiest jõust sissepoole lükata ja samal ajal linki üles tõsta ja võtit keerata. Mõnikord õnnestub see kõik alles kolmandal katsel. Täna olen ma lausa nii läbematu, et löön puusa kõvasti ära. Oigan valust.

      „No see teie uks ...” hingeldab Märta, kes otse minu kannul trepist üles tuleb. Meil mõlemal on pärast kiiret väntamist koolist siia hing paelaga kaelas. (Paelaga kaelas? Mis mõttes? Hea väljend ikka küll. Äkki annaks sellest mingi nalja tekitada?)

      „Ma teaaaan,” ütlen ja põrutan uuesti vastu ust.

      Lõpuks õnnestub mul võtit keerata ja uks lahti saada. Ühel päeval virutan ma veel oma puusaluu puruks. Väheke keeruline on kiirabile rääkida, mis juhtus: „Eeh ... ma üritasin ust avada.”

      Astume esikusse, paneme joped nagisse ja viskame rattakiivrid maha. Märtal on kiivri all nokkmüts. Sooja mütsi pole tal kunagi, kuigi väljas on miinus viis. Nokakal on kiri „OBEY” ja see on leopardimustriline. See on nii sügavale laubale tõmmatud, et kõrvad paistavad välja, külmast täiesti punased. Ta armastab oma nokakat nii väga. Kui Märta saaks otsustada, siis oleks tal see kogu aeg peas. Kuigi tunnis sunnib Cecilia teda seda ära võtma. Peaaegu iga tund algab sellega, et ta ütleb:

      „Ja Märts võib mütsi ka ära võtta.”

      Iga kord näeb Märta sama tõrges välja. Aga ta võtab selle ikkagi ära. Ceciliale vastu ei vaielda. Varem, Bosse tundides, võis Märtal see peas olla. Üks Bosse väheseid häid külgi. Vabalt oleks võinud ka ratsavarustuses kooli tulla ja ta poleks midagi märganud.

      Hõõrun käsi kokku.

      „Oled sa valmis?” küsin ma.

      „Jah! Aga sina?” küsib Märta, kuigi see kõlab nagu: „Jahhasina?”, sest Märta räägib alati nii kole erutatult ja kiiresti.

      „Ma pole iial rohkem valmis olnud!”

      Vaatan kella. Isa kojutulekuni on veel kaks tundi, suurepärane. Läheme meie väiksesse vannituppa. Kahekesi ei mahu seal õieti olemagi. Märta lükkab hambaharjaklaasi kogemata ümber, nii et harjad kukuvad kraanikaussi.

       nüüd ainult kaks hambaharja

      Hambaharjaklaas pole isegi mitte klaas, vaid kipakas oranž plasttops, mis kukub viis korda päevas ümber, nii et ma ütlen,