Nuga. Ю Несбё

minema, ja nende ohvrid. Ta oli siiski kinni püüdnud piisavalt paljud, et teha endale nime, saavutada renomee. Nii heas kui halvas. See, et tal lasus otsene või kaudne süü kolleegide hukkumises, oli osa sellest renomeest. Ta jõudis Grønlandsleiret’ni. Sinna, kus üherahvuseline Oslo oli kord seitsmekümnendatel viimaks muu maailmaga kohtunud, või vastupidi. Araabia nimega restoranid, Karachist imporditud köögivilju ja vürtse müüvad poed, hijab’is somaali naised lapsevankriga pühapäevasel jalutuskäigul, mehed elavalt vesteldes neist kolm sammu tagapool. Aga Harry tundis ära ka paar pubi sellest ajast, kui Oslol oli olnud valge töölisklass, ja see oli nende kodukant. Ta möödus Grønlandi kirikust ja võttis suuna pargi kõrgemas otsas seisvale klaaspaleele. Pööras ringi, enne kui avas raske välisukse, metallist ja illuminaatoriga. Heitis pilgu Oslole. Inetu ja ilus. Külm ja soe. Mõnel päeval armastas ta seda linna, mõnel vihkas. Aga ta ei suutnud seda kunagi maha jätta. Sellest puhkust võtta, mõneks ajaks ära sõita, seda küll. Aga mitte lõplikult maha jätta. Mitte nii, nagu Rakel tema oli maha jätnud.

      Valvur lasi ta sisse ja ta nööpis oma jaki lifti oodates lahti. Tundis, et nahk läheb sellest hoolimata märjaks. Ja judinat, kui liftiuksed tema ees avanesid. Ta taipas, et täna ei lähe see mitte, pööras ringi ja läks trepist üles seitsmendale korrusele.

      „Pühapäeval tööl?” küsis Katrine Bratt ja tõstis pilgu arvutilt, kui Harry kutsumata tema kabinetti astus.

      „Sina ka.” Harry vajus sügavale kirjutuslaua ees seisvasse tugitooli.

      Nende pilgud kohtusid.

      Harry sulges silmad, kallutas pea taha ja sirutas välja oma pikad jalad, mis ulatusid kirjutuslauani. Kirjutuslauani, mis kaasnes ametikohaga, mille Katrine oli Gunnar Hagenilt üle võtnud. Ta oli lasknud seinad heledaks värvida ja parkettpõrandat lihvida, aga muidu oli osakonnajuhataja kabinet samasugune nagu varem. Ja kuigi Katrine Bratt oli vägivallaosakonna värske juht ja hiljuti emaks saanud, nägi Harry ikka seda tumedate silmadega metsikut tüdrukut, kes oli tulnud Bergeni politseist, tulnud plaaniga, vaimse pagasiga, musta tuka ja sama värvi nahktagiga keha ümber, mis oli lükanud ümber väite, et Bergenis ei ole naissugu^[2.], ning pannud Harry kolleegide pilgud natuke liiga kauaks endal peatuma. Asjaolul, et Katrinel endal ainult Harry jaoks silmi jätkus, olid tavapärased paradoksaalsed põhjused. Harry halb kuulsus. See, et ta oli juba võetud. Ja et ta polnud vaadanud Katrinet kuidagi teisiti kui ainult kolleegina.

      „Võimalik, et ma eksin,” ütles Harry ja haigutas. „Aga telefonis kõlas peaaegu, nagu sinu Toteni mehele meeldiks isapuhkusel olla.”

      „Meeldibki,” ütles Katrine ja klõbistas arvutis. „Kuidas sul läheb? Kas sulle meeldib ...”

      „Naisest puhkusel olla?”

      „Ma kavatsesin küsida, kas sulle meeldib vägivallaosakonnas tagasi olla.”

      Harry avas ühe silma. „Konstaabli tööülesannetes?”

      Katrine ohkas. „See oli parim, mis me Gunnariga sellises olukorras teha saime, Harry. Mida sa siis ootasid?”

      Harry lasi oma ühesilmalisel pilgul kabinetis ringi uidata, mõeldes samal ajal, mida ta oodanud oli. Et Katrine kabinetis on tunda naiselikku puudutust? Et nad annavad talle sama tegutsemisvabaduse, nagu tal oli enne seda, kui ta mõrvauurija kohalt ära kargas, Politseikõrgkooli õppejõuks hakkas, Rakeliga abiellus ja tegi katse rahulikku ja kainet elu elada? Muidugi ei saanud nad seda teha. Katrine oli Gunnar Hageni õnnistusel ja Bjørni abiga Harry sõna otseses mõttes rentslist üles korjanud ja andnud talle koha, kus olla, põhjuse voodist tõusta, muud mõtteainet peale Rakeli, vabanduse, et end mitte surnuks juua. See, et ta oli võtnud vastu pakkumise pabereid sorteerida ja vanu juhtumeid üle vaadata, näitas lihtsalt, et ta oli sügavamale põhja käinud, kui ta oli võimalikuks pidanud. Kuigi kogemus näitas, et alati on võimalik veel natuke madalamale vajuda. Nii et Harry köhatas:

      „Kas sa saaksid mulle viissada krooni laenata?”

      „Pagan, Harry.” Katrine vaatas teda, pilgus meeleheide. „Kas sa sellepärast tulidki? Kas sulle eile küllalt ei saanud?”

      „See ei käi nii,” ütles Harry. „Kas sina saatsid Bjørni mind koju pukseerima?”

      „Ei.”

      „Kuidas ta mu siis üles leidis?”

      „Kõik teavad, kus sa õhtuti oled, Harry. Nii mõnigi ütleks, et on naljakas valida baar, mille sa oled just maha müünud.”

      „Tavaliselt nad ei keeldu endisele omanikule serveerimast.”

      „Kuni eilseni, võib-olla. Bjørni sõnul oli omaniku viimane sõnum sulle, et sul on eluaegne sisenemiskeeld.”

      „Tõesti? Ma ei mäleta mitte sittagi.”

      „Las ma aitan sind natuke. Sa proovisid veenda Bjørni, et ta aitaks sul Jealousy kohta politseisse avalduse esitada selle muusika pärast, mida nad mängivad, ja seejärel, et ta helistaks Rakelile ja paneks tollele mõistuse pähe. Bjørni telefonilt, sest sa olid enda oma koju jätnud, ja pealegi kahtlustasid, et Rakel ei vastaks, kui näeks, et sina helistad.”

      „Jumal küll,” oigas Harry ja peitis näo laupa masseerides kätesse.

      „Ma ei räägi seda sinu kiusamiseks, vaid selleks, et näidata sulle, mis juhtub, kui sa jood, Harry.”

      „No aitäh tõesti.” Harry ristas käed kõhu peal. Avastas, et tema ees kirjutuslaua serval lebab kahesajakroonine.

      „Liiga vähe, et ennast kasti juua,” ütles Katrine. „Aga piisavalt, et sa magada saaksid. Sest just seda sa vajad. Und.”

      Harry vaatas teda. Katrine pilk oli aastatega pehmemaks muutunud, ta ei olnud enam see vihane tüdruk, kes peab maailmale kätte maksma. Võib-olla on põhjuseks vastutus teiste inimeste eest, osakonna omade ja üheksakuuse poisi eest. Jah, selline asi võib vist hoolitsusinstinkti äratada ja inimesed pehmemalt meelestada küll. Poolteist aastat tagasi vampiristijuhtumi ajal, kui Rakel oli haiglas ja Harry jooma pööranud, oli Katrine ta üles korjanud ja enda juurde viinud. Ta oli lubanud Harryl oma plekitusse vanni oksendada ja lasknud tal enda ja Bjørni voodis paar tundi sügavat und magada.

      „Ei,” ütles Harry. „Ma ei vaja und, ma vajan juhtumit.”

      „Sa said juhtumi ...”

      „Mul on vaja Finne juhtumit.”

      Katrine ohkas. „Need mõrvad, millele sa vihjad, ei kanna Finne juhtumi nime, mitte miski ei osuta temale. Ja nagu öeldud, on mul selle juhtumi peal juba vajalikud inimesed olemas.”

      „Kolm mõrva. Kolm lahendamata mõrva. Ja sa arvad, et sul ei ole vaja kedagi, kes suudaks päriselt tõestada seda, mida sina ja mina teame, ehk siis, et selle taga on Finne?”

      „Sul on su juhtum, Harry. Lahenda see ära ja lase mul siin seda karavani juhtida.”

      „Minu juhtum ei ole juhtum, see on abikaasa tapmine, kus mees on teo üles tunnistanud ja meil on nii motiiv kui ka tehnilised tõendid.”

      „Ta võib tunnistuse äkitselt tagasi võtta ja sel juhul on meil rohkem liha luudele vaja.”

      „Sa oleksid võinud anda selle juhtumi Wyllerile või Skarrele või mõnele juuniorile. Finne on seksuaalmaniakk ja sarimõrvar ja ma olen pagana pihta su ainus uurija, kes on selles vallas pädev.”

      „Ei, Harry! Ja nii jääb.”

      „Aga miks?”

      „Miks? Vaata ennast! Kui sina vägivallaosakonda juhiksid, kas sa saadaksid siis ebastabiilse joodikust uurija Kopenhaagenisse ja Stockholmi meie juba niigi skeptiliste kolleegide juurde, kes on üsna veendunud, et nende linnades toimunud tapmiste taga ei ole üks ja sama mees? Sa näed igal pool sarimõrvareid, sest sinu aju on sarimõrvadele häälestunud.”

      „See on kindlasti tõsi, aga see on Finne. Kõik tunnusmärgid viitavad ...”

      „Lõpeta! Sa pead neist