Deverillide viimane saladus. Santa Montefiore

      Originaali tiitel:

       Santa Montefiore

       The Last Secret of the Deverills

       Simon & Schuster

       2017

       Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Tobias

       Kujundanud Mari Kaljuste

       Copyright © Santa Montefiore, 2017

       © Tõlge eesti keelde. Tiina Viil, 2019

       ISBN 978-9985-3-4576-4

       ISBN 978-9985-3-4744-7 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2019

       www.varrak.ee

       www.facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda OÜ Greif

       Armastusega kallile onule ja ristiisale Chrisile

       Castellum Deverilli est suum regnum

      Deverilli loss on tema kuningriik

      Maggie O’Leary

      Mõned väitsid, et ma olen sündinud samhna ajal, kui Ballinakelly rahvas tähistas pidusöögiga lõikuspüha, teiste teada sündisin ma pärast loojangut ja enne päikesetõusu, kui kurjad paharetid, surmavaimud banshee’d ja haldjad ühinesid surnute hingedega, et pimeduse tundidel elavate hulgas vabalt ringi luusida. Nii või teisiti tuli Maggie O’Leary siia ilma novembrikuu esimesel päeval aastal 1640, kui orgudesse kogunes tihe udu, õhu tegi niiskeks kerge uduvihm ning tuul lõhnas kanarbiku, rohu ja soolase vee järele.

      Tol ööl oli O’Leary talus rahutu. Lehmad müügisid ja trampisid sõrgadega, hobused puristasid erutatult ja loopisid lakka. Tintmustad varesed kogunesid elumaja katusele, aga majas tammus Órlagh Ni Laoghaire magamistoas, käed alaseljal, oodates oma kuuenda lapse sündi ärevamalt kui tavaliselt. Ta oli niisama rahutu kui loomadki, oigas ja kannatas sünnitusvalude käes, kuigi esimesed viis last olid saabunud kergesti ja ruttu. Aeg-ajalt heitis ta pilgu aknast välja, otsides idakaarest märke koidukumast. Ta lootis, et laps ootab kõigi pühakute päevani ega sünni nende pimedate ja kummituslike tundide ajal.

      Üsna lähedal küla keskel küünis nautisid Órlagh’ lapsed koos ülejäänud külaelanikega pidusööki. Kõigi majade uksed ja aknad olid valla, et lasta nii guulidel kui ka sõbralikel vaimudel vabalt liikuda, ja tuled kolletes olid kustutatud. Väljas soojendas lõkete kuldne hõõgus õhku, mis oli külm nende pahatahtlike olendite kohalolekust, kes pimeduses kaost külvasid.

      Siia ilma tulekuks see küll õige öö ei olnud, aga Maggie tuli siiski.

      Just enne koitu sünnitas Órlagh pärast ränki valusid terve lapse, kelle kisa rebis augu taevasse ja päästis valla esimese valguskiire. Kuid uue elu sünd tõi kaasa vana elu surma. Órlagh viidi teispoolsusse, aga enne jõudis ta sosistada lapsukesele, keda süles hoidis: „Céad míle fáilte, Peig’” – tuhat korda tere tulemast –, andes niimoodi lapsele nime ja suudlusega ka õnnistuse.

      Väikese Maggie ilu oli kummaline ja köitev. Tema juuksed olid mustad kui rongatiib, silmad nõiduslikku rohelist tooni, huuled täidlased ja sensuaalsed ning teadvalt kaardus. Maggie oli mitmelgi moel ebatavaline, aga kõige rohkem eristas teda perest ja teistest külaelanikest tema ebatavaline anne: Maggie nägi nägemusi surnud inimestest, vahel isegi enne, kui nad surnudki olid.

      Selle ande tõttu narrisid Maggie vennad ja õde, et ta on nõid, kuni isa ütles neile vaikse ja väriseva häälega, mida nõidadega tehakse. Kohalik preester isa Brennan lõi iga kord risti ette, kui Maggiet nägi, ja üritas sundida teda üles tunnistama, et asjad, mida ta väitis nägevat, on lihtsalt välja mõeldud, et tähelepanu pälvida, ning Ballinakelly inimesed vahtisid tüdrukut hirmunult pärani silmi, uskudes, et ta on nende kummituste mõju all, kes olid kohal tema sünni ajal, ja vanad naised pomisesid: „See laps on siin olnud juba varemgi, see on jumala tõsi.” Isegi Maggie vanaema ütles, et kui ta poleks oma silmaga näinud, kuidas tüdruk Órlagh’ kehast välja libises, arvaks ta, et mingi kuri haldjas on lapse ära vahetanud, et tuua majja õnnetust.

      Aga õnnetus tuli niikuinii, ükskõik, kas Maggie oli vahetatud laps või mitte.

      Maggie enda meelest polnud midagi ebatavalist selles, et ta nägi surnuid või ennustas surma. Nii palju, kui ta mäletas, oli ta alati näinud asju, mis jäid teiste inimeste tajust väljapoole. Ja ta polnud õel. Tema anne oli jumalast. Nii ta siis põgenes mägedesse, kus sai olla üks kõige looduga. Talle meeldis, tuul juukseid sasimas ja nahk tibutavast vihmast niiske, sammuda üle rohuse maapinna sinna, kus maa lõppes ja meri veeretas liivale helkivaid laineid. Pea kohal tiirutavate kajakate all mässis ta salli ümber õlgade ning vaatas üle vee, märgates vahel kaugel silmapiiril mõne laeva purje ja mõtiskledes, kui suur ja imeline on tema kodurannast kauge maailm. Aga kõrgel kaljudel keset iidset kiviringi, mida tunti Haldjaringi nime all, mängis ta loodusvaimudega, keda keegi teine ei näinud, sest selles maagilises paigas ei kartnud teda keegi, keegi ei mõistnud tema üle kohut ega karistanud teda: seal olid ainult jumal ja see salajane paganliku maailma saladus, mida jumal lubas tal näha kogu selle imelisuses.

      Aga kui Maggie sai vanemaks, muutusid vaimud pealetükkivamaks. Nad hakkasid temalt rohkem nõudma. Vaimud väitsid, et neil on sõnumeid, mis tuli mahajäänutele edasi anda. Isa tuletas Maggiele meelde, milline karistus ootab nõiduse eest, vanem õde anus, et ta oleks vait ja vanaema ennustas hukatust, aga hääled ei vaikinud ega jätnud Maggiet rahule. Maggie uskus, et tal on mingi kõrgem eesmärk. Ja et on jumala tahtmine, kui ta saab kergendada surnute süümepiinu. Maggie oli veendunud, et seda teha on tema kohustus.

      Ajad olid rasked ja O’Learyd vaesed. Maggie isa ja kolm vanemat venda pidasid talu nagu põlvkondade viisi O’Learysid enne neid, nad valvasid lambaid, kes sõid rohtu nende mereäärsetel maadel, neil armastatud maadel, mis olid mäletamata aegadest nende omad olnud. Aga O’Learyde majas oli vaja toita kaheksa suud ja süüa oli napilt. Lootusetus olukorras andis isa järele ning hakkas tasapisi ja salaja võtma raha kohtumiste eest tema tütrega. Maggie andis edasi teateid, mis tulid tema sõnutsi surnutelt, ja isa võttis raha, et pere saaks süüa. Sõna levis peagi ning hulgakaupa tuli kohale leinavaid ja mures inimesi otsekui väljasirutatud kätega tumedaid hingi, kes otsisid valgust. Need, kes ei saanud raha maksta, tõid kõike, mida said, olgu siis piima, juustu, mune – vahel isegi kana või jänese. Aga levis ka hirm, sest selline anne oli ju ilmselt saatanast, ja Maggie kasvas ainsagi sõbrata, kui linnud ja loomad välja arvata.

      Maggie oli üheksa-aastane, kui tuli Oliver Cromwell oma sõjaväega ja vallutas Iirimaa. Maggie vennad ühinesid kuninga pooldajatega ja isegi Maggie oma selgeltnägemise võimetega ei osanud öelda, kas ta näeb neid veel kunagi. Sõda oli julm ja lood Cromwelli jõhkrusest levisid kogu Corki krahvkonnas nagu katk ja nälg, mis sõja kannul üle maa liikusid. Drogheda piiramine ja sellele järgnenud veresaun kirjutati Iirimaa ajalukku tulipunaste veriste tähtedega. Cromwelli sõdurid tapsid tuhandeid mõõgaga ja põletasid need, kes olid põgenenud kirikusse, et leida pelgupaika jumalakojas.

      Ballinakellysse jõudsid jutud, et Cromwell ei heida kunagi katoliiklastele armu, isegi kui nad alla annavad. Nii juhtuski, et Maggie isa ühines raevust ja hirmust aetuna mässajatega ja läks mägedesse, et võidelda kõikide vahenditega, mis kätte sattusid. Ta oli vapper ja tugev, aga mis kasu oli tema vaprusest ja jõust Cromwelli hästi relvastatud ja välja õpetatud sõdurite vastu? Kuningas Charles II taganes. Ta jättis oma väed Iirimaale šotlaste armu alla ja kaitse lagunes. Iirlased olid ümber piiratud ja üksi, hüljatud ja reedetud, jäetud mäenõlvadele surema nagu huntide puretud lambad.

      Maggie vennad tulid teispoolsusest tema juurde sõnumitega õele ja vanaemale, nad seisid koos teiste vaeste hingedega siia ilma avaneva akna taga ja andsid