Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk. Люси Уорсли

noorema võluva printsessi südant.“⁷ Seesugune enese mahategemine, tüseda printsi puhul nii ootamatu, oli vastupandamatu. Ta oli ilmutanud ka liigutavat teadmist oma puudustest: „Oleksin tahtnud öelda teile seda kõike kaunites värssides, kuid te teate, et olen vana sõdur, kellel ei ole seda annet.“⁸ Tema vaevalistes komplimentides on siirust. Nende abiellumise aasta, ütles Edward Victoire’ile, „sai tunnistajaks minu õnne sünnile, andes teid mulle kaitseingliks“. Edward tõotas, et kui taevas hoiab ta naise tervist ja kingib talle lapse, on see lohutuseks kõigi tema õnnetuste ja pettumuste eest.⁹

      Victoire omalt poolt oli kahtlemata naiivne, ent tema iseloomu parim osa oli usaldav optimism. Tema loomuses, kirjutas keegi, kes teda hästi tundis, oli usaldada sel määral, et ükski hea süda ei suutnud sellele vastu panna ega teda reeta.¹⁰ See emotsionaalne haavatavus pani armastuskauge abikaasa teda armastama ning selle omaduse pärandas ta ka oma tütrele.

      Esimestel raseduskuudel, mille nad veetsid Saksamaal, oli Edward tundnud rõõmu ulatuslike (ja liiga kallite) remonditööde tellimisest Victoire’i esimese abikaasa lossis, Amorbachi tuhandeaastases kloostris. Kentid jõudsid tagasi Inglismaale viimasel hetkel enne lapse sündi. Raskused teekonnaks piisava rahasumma kokkulaenamisel olid sundinud Edwardit reisi pisut hilja peale jätma, mis omakorda sundis tema viimast aega rasedat naist tegema läbi hullumeelset kihutamist üle mandri, et jõuda enne sünnitust Kensingtoni paleesse. Üks ratsakutsareid sai teel õnnetuses surma ning Edward pidi maksma lesele pensioni. Ta tasus endiselt ka Julie tõlla, portselani ja elamiskulude eest.¹¹ Edward oli nüüdseks Couttsi pangale võlgu nii palju, et oli sunnitud loovutama neile viimsegi šillingi, mis viis ta üha sügavamale võlgadesse.¹²

      Kuid võlad ja tormamine olid väärt seda, et Edward ja Victoire saaksid väita, et nende laps, võimalik tulevane monarh, on sündinud Briti pinnal. Edward pidas äärmiselt oluliseks, et tema laps sünniks esivanemate vanas lossis.¹³ „Ütle nii tihti kui võimalik, et sa sündisid Inglismaal,“ soovitas Victoire’i vend Leopold hiljem oma noorele õetütrele. „George III tundis selle üle suurt uhkust ning kuna ükski su nõbudest ei ole sündinud Inglismaal, on see sinu huvides.“¹⁴

      Meditsiinimeeskonnas Kensingtoni palee söögisaalis ootas kuninglikku sündi uus liige. Tüse, matroonlik lastetu CharlotteHeidenreich von Siebold oli Saksa akušöör. Naise kohta äärmiselt ebatavaliselt oli ta kvalifitseeritud arst, kes oli spetsialiseerunud kõigile daamide kaebustele.¹⁵

      Charlotte oli alustanud karjääri, abistades oma ämmaemandast ema, kes, istudes loengutes eesriide taga, et meessoost tudengite tähelepanu mitte kõrvale juhtida, oli Saksamaal esimene sünnitusabis doktorikraadi saanud naine. Charlotte õppis ema jälgedes Göttingeni ülikoolis arstiteadust. Sieboldide motiiv oli rahaline. Enne kui nad said õiguse nimetada end doktoriteks, oli neil olnud raskusi panna oma kõrgseltskonna kliente arveid tasuma.¹⁶ Frau Siebold oli soojalt soovitatud ja kõrge kvalifikatsiooniga ning Victoire’ile oli kindlasti kergenduseks arst, kes rääkis tema emakeelt.

      Kohal oli ka kuulus Walesi arst David Daniel Davis. Ta oli kirjutanud sünnitusabiõpiku, mis juhendas lugejaid, kuidas kasutada hirmsakõlalisi instrumente, mille ta nüüd igaks juhuks välja ladus: tömp konks, pikad käärid ja mitmesugused riistad pea ja ülejäänud keha väljasikutamiseks.¹⁷ Kui Frau Sieboldil ei peaks õnnestuma last loomulikul teel ilmale aidata, võib vaja minna jõudu.

      Hoolimata sellest, et käepärast oli kogenud meeskond, muutus Edward sünnitusvalude ägenedes aina närvilisemaks. Ta ei hoolinud enam isegi troonijärglusest, ainult oma naise ja lapse tervisest. „Mul on ükskõik, on see poiss või tüdruk,“ kirjutas ta, „ja ma olen igavesti tänulik, ükskõik kumb meile kingitakse, kui vaid ema tervis alles jääb.“¹⁸

      Ent kolmekümne kahe aastane Victoire oli alles noor ja väga tugev. Tal oli kombeks palees ringi joosta nii kiiresti, et üks härrasmees, kellest ta koridoris mööda tuhises, oleks tuuleiilis peaaegu paruka kaotanud.¹⁹ Edwardi palveid võeti kuulda. Pärast lühikest ja probleemideta kuuetunnist sünnitust tuli 1819. aasta 24. mai hommikul kell 4.15 ilmale väike kaunis printsess, priske nagu põldpüü.²⁰ Edwardi Maikelluke, nagu ta tütart kutsus, oli isa silmis täiuslik, tõeline tugevuse ja ilu kehastus.²¹

      Kui oli kindel, et tütar on väljaspool ohtu, hakkas Edward mõtlema, mida elu talle tuua võib. Kuigi hetkel oli laps troonipärilusreas alles viies, oli Edwardil kummaline eelaimdus tema tulevasest tähtsusest. „Hoolitsege tema eest,“ ütles ta, „sest temast saab Inglismaa kuninganna.“²²

      Troon, mida ta oma tütrele soovis, ei olnud nii ihaldusväärne auhind kui varasematel sajanditel. Kunagi varem ei olnud selle staatus ja säde olnud tuhmimad ja madalamad. Osalt oli see Edwardi enda ja tema neetud veskikivivendade, teiste seas prints-regendi süü. Enne kadumist avalikkuse eest Windsori müüride varju oli George III pälvinud üldise lugupidamise ning tema alamad tähistasid iga korda, kui tema haigus tundus taanduvat. Tema poegadega oli lugu teine. George III oli olnud kummaliselt saamatu isa, vaheldumisi liiga range ja liiga huvitu. Tema pojad kasvasid laisaks ja isekaks, neid ei huvitanud valusad mullistused, mis said nende alamatele osaks, kui Suurbritanniast sai tööstusriik. Samal aastal kirjutas PercyBysshe Shelley oma poeemis „Inglismaa 1819“ ohtlikult ebapopulaarsest kuninglikust perekonnast ja rahva verd imevatest kuninglikest hertsogitest. „Valitsejad, kes ei näe, ei tunne ega tea,“ kirjutas Shelley nende kohta, „kes klammerduvad nagu kaanid oma vankuva riigi külge.“

      Nüüd oli aeg teatada maailmale selle õnnetu kuningliku perekonna uusima liikme saabumisest. Hilisematel aastatel väitis Victoire, et tema tütre sünni juures oli kohal veel keegi, keda ei ole seni mainitud.²³ See oli kapten, hilisem Sir John Conroy. Edwardi sõjaväeaegade adjutant Conroy oli tema kojaülem. Mustade silmade ja tugevate põsesarnadega Conroy oli Victoire’iga täpselt ühevanune ja etendas perekonna elus väga olulist rolli. Võib-olla oli see tema, kes ütles nüüd salanõunikele, et nad võivad lapse üle vaadata.

      Kui Conroy tõesti Victoria sünni juures viibis, ei maininud seda tollal keegi. Kummaline oli seegi, et sünnitunnistusele kirjutas alla D. D. Davis, Walesi arst. Keegi kohalolnuist ei kiida, isegi ei maini teda, seepärast tundub, et ta kutsuti kohale varuvariandina, leevendamaks naisarsti palkamisega seotud riske, kuid tegeliku töö tegi siiski ära Charlotte Siebold.

      Ent doktor Davis võttis au siiski endale. Frau Sieboldi soo uudsus oli ilmselt tinginud hiljem levinud valeteated, mille järgi tekkisid tal raskused ja Davis oli sunnitud sekkuma.²⁴ Kuid kuningliku sünnituse vastuvõtmisega igasuguste probleemideta toime tulnud Frau Siebold oli peagi teel tagasi Saksamaale. Kolm kuud hiljem aitas ta Coburgis ilmale Victoire’i venna Ernsti pisipoja. Värske Kensingtoni beebi nõbu sai nimeks Albert.

      Järgmistel päevadel sünnitusest taastudes pidid Victoire’i valdama uhkus ja rahulolu. Ta oli täitnud kuningliku perekonna nõudmise pärija järele ning mehe, keda ta nüüdseks tõeliselt armastas, südamesoovi.

      Victoire’ist oli saanud Kensingtoni palee täieõiguslik perenaine, kuigi ta lebas söögitoas ruumides, kus varem elas tema eelkäija Julie. (Teades suurepäraselt Edwardi eelmisest, ligi kolmkümmend aastat kestnud suhtest, andis Victoire mehele täielikult põhjust uskuda, et ta austab seda.²⁵) Kümme aastat varem oli George III nõudnud, et Edward peaks vaese Julie Kensingtoni paleest välja viskama, kuulujuttude järgi oli naine hõivanud lossis kaheksakümmend tuba.²⁶

      Kümne aasta jooksul pärast Julie tseremoonitsemata väljaviskamist oli Edward oma ruumid Kensingtonis ümber ehitanud aina vaevalisemas ja konarlikumas protsessis, mille eest maksis riigikassa. George III üritas selgematel hetkedel oma ekstravagantse poja rahakotti kontrollida. Ühe allika sõnul andis George III käsu, et toad lubjataks lihtsalt üle, aga Edward ei suutnud suurejoonelisematele sisekujundusplaanidele vastu panna. Ta lihtsalt ei küsinud isalt ega rääkinud talle, öeldes, et ta oli kunagi olnud paha poiss ega kavatse seda rohkem olla, samuti ei kavatse ta lasta endale osaks saada isa äraütlemist, paludes midagi, millest kuningas võiks keelduda.²⁷

      Visaduse ja laenude abil