Kremli haigla saladused. Прасковья Мошенцева

vaarisast kui tapjast

      On huvitav, et meie sugupuu alusepanija oli kreeklane. Kuidas ta sattus Tambovi kubermangu, on raske välja selgitada. Abiellus venelannaga ja jäi Venemaale alatiseks. Kas see on seotud tema enda või millegi muuga, kuid perekondlikesse pärimustesse on talletatud palju süngeid lehekülgi meie suguvõsa ajaloo kohta. Ilmselt eriti kohutavaks inimeseks osutus minu palavalt armastatud vanaisa isa, minu vana-vanaisa. Teda tunti erakordse julmuse poolest. Vanaisa ei suhelnud temaga üldse, kuna ta peksis surnuks tema vanema tütre, oma lapselapse. Teda kutsuti Aksinjaks. Kui vanaisa oli juba isakodust välja aetud, läks Aksinja aeda, kus nad varem elasid, ronis kirsipuu otsa ja hakkas marju noppima. Seda nägi vaarisa. Ta püüdis tüdruku kinni ja peksis nii kaua, kuni tüdruk ära suri … Nähtavasti pärast seda katkestas meie pere temaga igasuguse suhtlemise.

      Kljutšjovkas ringles veel üks legend, aga vahest see polnudki legend, vaid tõsilugu, mida anti edasi suust suhu, lisades aina koledamaid üksikasju, kuni see muutus pärimuseks.

      Vaarisa elas koos vanema poja Alekseiga, keda piiritult armastas. Poiss oli tõeline iludus, üle keskmise kasvu, sihvakas, suurte tumedate silmadega, imekauni häälega, mistõttu oli tal edu naiste juures.

      Nagu räägiti, kerkis järsku vaarisa maja kõrvale veel üks maja, kahekordne telliskiviehitis. Selles elas mees, kes oli kirglik jahimees, koos oma noore kaunitarist naisega, kes erines külatüdrukutest. Ta riietus maitsekalt linnapreili moodi. Teades oma hinda, pidas ta end ülal küllaltki üleolevalt, laskmata mööda juhust, et rõhutada, kuivõrd tema mees teda armastab. Juhtus aga nii, et Aleksei armus oma naabrinaisesse, nagu öeldakse, kõrvuni. Neist said armukesed. Külas ei jää aga midagi varjule … Hakkasid liikuma kuuldused. Need ulatusid ka abikaasa kõrvu, kes ähvardas Alekseid kohutava karistusega.

      Vaarisa sai ähvardusest teada ja otsustas armukese oma armastatud poja teelt kõrvaldada. Kui naabrinna oli üksi, hiilis ta jahipüssiga maja juurde ja tulistas naist läbi akna.

      Laeng tabas naist pähe. Ja nagu pajatavad inimesed, olid õnnetu kaunitari ajutükid lennanud mööda tuba laiali, küll lakke, küll seintele. Jahilt naasnud mehe juuksed tõusnud püsti seda kohutavat vaatepilti nähes.

      Naine maeti maha. Mees otsis kurjategijat, kuid tagajärjetult.

      Mõne aja pärast hakkas naabritele silma üsna jube nägemus. Pimeda saabudes hakkasid kurva maja akendes vilkuma väikesed tulukesed, väravate ees jooksis aga teab kust ilmunud suur valge koer.

      Kohkunud külaelanikud hakkasid seda maja vältima.

      Aasta pärast armus ilus noormees Aleksei uuesti. Seekord kaheksateistkümneaastasesse neiusse, siniste silmade, tumedate ripsmete ja pika heleda juuksepalmikuga. Kutsuti teda Annaks. Tema vanemad olid surnud tüüfusesse ja ta elas koos vanema vennaga suures viletsuses.

      Paljud noormehed heitsid temale silma, kuid ta ei teinud neist välja. Ta ei võtnud osa külarahva meelelahutustest. Teda tunti tööka ja tõsisena, paha sõna tema kohta ei olnud kellelgi öelda.

      Aleksei visa pealekäimine nähtavasti vallutas tüdruku südame. Juhtus see, mida mitte keegi ei osanud oodata – ei minu vaarisa, kes soovis pojale rikast naist, ega Anna vend, kes ei kahelnud õe süütuses. Anna jäi Alekseist rasedaks ja tõi ilmale poja.

      Vaarisa ei suutnud sellega leppida ja haudus jälle koledaid mõtteid …

      Kord, kui vend töölt koju jõudis, leidis ta õe surnuna eest. Ta oli tapetud kirvega ja heidetud keldrisse. Keldri seintele olid jäänud veriste sõrmede jäljed. Anna oli nähtavasti mõni aeg veel elus ja püüdis keldrist välja pääseda. Vend jooksis hälli juurde, kus pidi lebama lapsuke. Häll oli tühi. Järsku kuulis ta voodist meeleheitlikku nuttu. Ta leidis üleni teki sisse mässitud poollämbunud lapsukese.

      Seekord langes kahtlus tapmisloos ainsale inimesele – minu vana-vanaisale, Aleksei isale. Leiti ka ümberlükkamatu süütõend – kirves sinna kleepunud pikkade heledate juustega. Kirves leiti maja kõrval olevast kaevust. Vaarisa vangistati. Ta istus vangis pool aastat ja oli külas tagasi. Ta vabastati ilmselt seetõttu, et teda peeti ebanormaalseks, psüühiliselt haigeks inimeseks.

      Haiglasse teda polnud võimalik paigutada, kuna külas polnud isegi velskrit.

      Aleksei elas Anna surma väga raskelt üle. Ta ei naeratanud ega laulnud enam. Temast ei hoidnud kõrvale mitte üksi tüdrukud, vaid ka külaelanikud. Temale oli see ükstapuha.

      Mõne aja möödudes leidis vaarisa pojale rikka naise. Õnne neil polnud. Nad ei elanud kuigi kaua koos. Mingi needus lasus ka Alekseil. Nagu räägitakse, leidis ta otsa naabrimehe, oma esimese armukese abikaasa käe läbi. Too kadus pärast tapatööd külast jäädavalt.

      Sellest ajast saadik seisis telliskividest ehitatud maja, üks jõukamaid külas, mahajäetuna ja tühjana. Aga teise maja juures, kus elas kord Anna koos vennaga, ulgus öösiti kummaline valge koer. Vähemalt nii kõlab küla peal levinud legend.

      Kas tõesti see kohutav inimene, julm mõrtsukas oli minu vaarisa? Ei usu.

      Isa ja Antonovi ülestõus

      Üks minu esimestest lapsepõlvemälestustest on seotud Antonovi ülestõusuga Tambovis ja minu isaga ronkmustal hobusel. Algul toetasid Antonovit jõukamad talumehed, kellel oli, mida kaotada pärast nõukogude võimu kehtestamist. Kuid pärastpoole hakkas tema väesalk suurenema, kui sellega tõttasid ühinema ka vaesed.

      Vanaisa rääkis, et just sel ajal tuli minu isa Nikolai Ivanovitš Tatarinov tagasi Groznõi naftatehasest. Kord öösel tulid tema majja antonovlased ja tegid ettepaneku nendega ühineda. Räägitakse, et isa ei nõustunud. Nad ähvardasid temaga arved õiendada, hirmutasid relvaga, mispeale isa surmahirmus nõustus.

      Antonov oli Kirsanovis miilits, õigemini kreisi miilitsaülem, esseeride partei liige … Kui algas revolutsioon, pöördus ta asumiselt tagasi ning juba sügisel 1918. aastal algatas ülestõusu. Aegamööda kasvas tema salk armeeks, kuhu kuulus ligemale 50 000 meest. Antonovlased ründasid relvaladusid, punaarmeelaste väeosi, miilitsat.

      Antonovile meeldis, kuidas isa lõõtspilli mängis ja ta jättis ta enda juurde eriülesandega – rõõmustada teda oma pillimänguga. Siitpeale hakatigi isa kutsuma hüüdnimega Kolka-lõõtsamees.

      Isa jäi perekonnast eemale kohe pärast minu sündimist. Õigemini ema tuli tema juurest ära. Ta juba tunnistas, et olevat leidnud uue naise Groznõis. Tõsi, hiljem ta kahetses ja rääkis, et olevat selle naise jätnud sinnapaika, et armastab ainult ema. Kuid ema ei andestanud. Ta oli ilus ja uhke. Isa oli samuti kena välimusega: pikk, käharate juuste ja mustade silmadega. Sarnanen isale.

      Kui ma olin viie-kuueaastane, nägin esmakordselt isa. Ta kuulus tookord juba antonovlaste hulka. Meie maja paiknes mäel üksikuna.

      Isa kappas ronkmustal hobusel, lõõtspill üle õla, käes mingi pakk. Ema askeldas maja juures. Veel praegugi meenub isa naer ja hääl:

      „See on lastele.“

      Jooksin välja ja küsisin:

      „Kes ta on?“

      Mulle vastati:

      „Ta on sinu isa.“

      Nähtavasti tahtis isa tagasi perekonna juurde tulla. Ta armastas ema ega suutnud leppida lahusolemisega. Ema ei tahtnud aga andestada.

      Isa tahtis hobuse seljast maha tulla, et meie, lastega, kohtuda. Nähtavasti oli aasta 1919. Kuid ema viskas kingituse maha. Pakk purunes ja ma nägin sitsist riidetükki …

      Isa vihastas, andis hobusele rooska ja sööstis paigalt. Ema jooksis tarre. Ta silmist voolasid kibedad pisarad.

      See oli minu vanemate viimane kohtumine. Sellest ajast alates ei kuulnud me enam midagi isast. Arvasime, et ta hukkus koos antonovlastega. Ülestõus suruti maha ja Antonov tapeti arreteerimisel.

      Oma autobiograafias kirjutasin hiljem, et minu isa oli bandiit.

      Tütar