Draakon. Vlad Taltose seiklused. Steven Brust

„Ta mõtles, et see on hea, boss.”

       „Ma tean seda.”

      „Jah,” ütles Morrolan. „Ma usun, et mind ootab ees konflikt kellegagi nende relvade pärast.”

      „Kes see võiks olla?”

      „Ma ei tea. On mõned võimalused. Kõige tõenäolisem on... noh, see pole tähtis.”

      „Ah nii?”

      „Selle jaoks, mida sinult vajan, ei pea sa seda teadma.”

      „Kui õnnelik kokkusattumus. Mida sa siis vajad?”

      „Vajan, et korraldaksid varastatud relvade jälitamise.”

      „Kas mõned relvad on varastatud?”

      „Mitte veel,” vastas ta.

      „Kui kindel sa varastamiskatses oled?”

      „Üsna suurel määral.”

      „Miks?”

      „Ka see pole tähtis. Mina kaitsen neid, nagu ka mõned teised. Kui keegi tahab varastada üht või rohkemat neist, peab ta palkama ekspertvarga, ja see tähendab Jheregit, ja see tähendab...”

      „Et võin järele uurida, mis sellest on saanud. Mõistan.”

       „Boss, sa võid sellega probleemidesse sattuda.”

       „Ma tean.”

      Nõjatusin tagasi ja vaatasin Morrolani. Ta vastas mu pilgule. Hetke pärast ütlesin: „Sel juhul pole minust kasu, Morrolan. Kui ma midagi teada saaksin, siis ma ei usu, et tahaksin sellest sulle rääkida. See on Jheregi-asi, tead?”

      „Muidugi tean, jah.” Ta kortsutas kulmu ja paistis mõtisklevat.

      „Teiselt poolt,” ütles ta, „selle järgi, mis ma sinu – see tähendab, Jheregi – tööst aru saan, siis see, kes varastas, poleks tõenäoliselt rohkemat kui tööriist, kelle palkas keegi teine, kas see on õige?”

      „Jah,” vastasin, mitte eriti õnnelik selle üle, kuhu vestlus tüüris.

      „Noh, siis, kas sa saaksid ehk välja uurida...”

      „Võib-olla,” tunnistasin.

      „Mida selleks vaja oleks?”

      „Raha. Palju raha.”

      „Mul on raha.”

      „Ma siiski tahaksin järele mõelda. See võiks panna mind olukorda, mille suhtes ma pole kindel, kas see mulle meeldiks.”

      „Ma mõistan. Kuid mõtle siiski järele. Võiksin sulle pakkuda...”

      „Ära ütle mulle. Ma ei taha ahvatlusse sattuda. Ma annan sulle teada.”

      Ta noogutas ega surunud peale, mis teenis talle minu poolt mõned plusspunktid.

      „On veel üks asi,” ütles ta.

      Hoidsin irooniat tagasi ja ootasin.

      „Baritti surma asjaolud...”

      „Mis ei puutu minusse.”

      „...on lisaks muudele asjadele näidanud mulle Musta Lossi turvasüsteemi haavatavust.”

      „Kuidas, palun?”

      „Baritti surma asjaolud...”

      „Ma kuulsin seda, ma lihtsalt ei mõista. Kuidas on loss haavatav, mis heljub poole miili või rohkema kõrgusel? Välja arvatud alla kukkumine, muidugi.”

      „See pole tõenäoline.”

      „Mul on hea meel seda kuulda. Olen alati tahtnud küsida, miks mu kõrvad lukku ei lähe, kui üles teleporteerun?”

      Ta paistis kavalana, kuid ei ütelnud mulle. „Ilmselgelt,” ütles ta, „võib sellesse lossi tungida igaüks, kes oskab teleporteeruda ja varjata end minu valvurite eest.”

      „Sul pole julgeolekuabinõusid?”

      „Mõned on, kuid neid pole küllalt. Mulle paistab, et sinust võiks olla pisut abi, kui ütleksid, kuidas saaksin neid parandada.”

      Mõtlesin selle üle ja taipasin, et ma tean täpselt, mida võiks ette võtta. „Jah, ma võin seda teha.” Kaalusin hetkeks tasu kohta küsida, kuid järele mõeldes arvasin, et oleks kasulikum teha head tööd ja lasta tal suuremeelsust näidata.

      Ta kortsutas hetkeks kulmu ja paistis mõttesse jäävat.

       „Psüühiline side, boss.”

       „Ma tean seda, Loiosh.”

       „Sa oled valetaja, boss.”

       „Noh, jah.”

      Selleks ajaks sisenes tuppa üks Draakoniisand ja kummardas Morrolanile. Ta polnud pikk ja oli dragaeralase kohta üsna jässakas, lühikeste, helepruunide juuste ja kahvatute silmadega; ta ei tundunud mulle võitlejana, kuid ta kandis mõõka, mis tähendas, et ta oli mingeid selle eesmärgiga kohuseid täitmas.

      Morrolan ütles: „Fentor, see on baronet Vladimir Taltos. Ma tean, et sulle sobib idalastega koos töötamine, aga kuidas sa Jheregisse suhtud?”

      Fentor küsis: „Mu isand?”

      Loiosh küsis: „Mida ta ütles?”

      Vastasin: „Ääähh?”

      Morrolan sõnas: „Ma just palkasin isand Taltose turvakonsultandiks. See muudab teatud asjaoludel sinu tema alluvaks.”

      Tundsin, kuidas mu suu avanes ja sulgus. Morrolan oli teinud mida? Ja millal?

      Fentor ütles: „See pole probleem, mu isand.”

      „Tore,” vastas Morrolan.

      „Vabandust,” ütlesin.

      „Jah?”

      „Pole tähtis. Suur rõõm, Fentor.”

      „Minu poolt ka, isand.”

       „Boss, sind võeti just tööle.”

       „Noh, jah. Värvati, tegelikult.”

       „Sa peaksid talle ütlema, et ta ei kasutaks kunagi seda väge kurjadel eesmärkidel.”

       „Kindlasti ütlen.”

      Mulle tuli pähe, et nüüd, kus ma enam-vähem tema heaks töötasin, pidi olema raskem varjata tema eest teavet, mida ta saada tahtis. Muidugi, ehk on mul õnne ja keegi ei varasta ühtegi neist relvadest. Millegipärast ma kahtlesin selles.

      Fentor kummardas viisakalt meile mõlemale ja lahkus.

      Küsisin: „Morrolan, mida sa mulle ei räägi?”

      „Paljusid asju.”

      „Näiteks. Mul on tunne, et sa pole just eriti mures selle pärast, et keegi mõnda juhuslikku Morganti relva varastab.”

      „Sa peaksid usaldama oma tundeid; need paistavad olevat usaldusväärsed.”

      „Tänan sind väga.”

      Ta tõusis äkki ja ütles: „Tule kaasa, Vlad. Näitan sulle ümbruskonda ja tutvustan mõningaid inimesi.”

      „Ei jõua ära oodata,” vastasin.

      Tõusin ja järgnesin talle.

      2. Piiride ületamine

      Kas teate, kuidas lõhnab lahinguväli? Kui nii, siis tunnen teile kaasa. Kui te ei tea, siis te ei saagi teada, sest mul pole mingit kavatsust seda kirjeldada,