Draakon. Vlad Taltose seiklused. Steven Brust

      Mina olen teistsugune. Ma ei sündinud Organisatsiooni. Ma isegi ei sündinud Jheregi Kotta. Tegelikult, ma ei sündinud ka kodanikuna; olen inimene. Nemad ei ole. See on küllalt suur eripära, et selgitada kõiki teisi.

      Nii et sain rahulikult ümbrust vaadata. Vaatasin, kuidas Tecklad ringi jooksevad nagu väikesed närilised, kelle järgi nad on nime saanud, tehes asju, mida nad arvavad, et on tähtsad, valides talumeeste lettidelt puuvilju, kangrute poodidest kangaid, tehes panuse kohaliku kihlvedude vahendaja juures, tormates tööle aias või kangru juures, ja otseselt või kaudselt mind toites. Vaatasin Chreothat või Jhegaalat, aadlitiitlite, kuid kodanlase eludega, müümas riiet või puuvilju või ostmas uimasteid või püüdmas kohaliku varastatud kaupadega kaubitseja juures tehingut teha, ja otseselt või kaudselt mind toitmas. Ja kõige haruldasem palake, aadlikud ise, ringi kenitlemas nagu issolad kevadel, kerjustele penne jagamas, laskmas teenritel osta valitud veine ja eksootilisemaid uimasteid, ja otseselt või kaudselt mind toitmas.

      Pole ime, et olen nii kõhn.

      Keegi neist ei pööranud mulle erilist tähelepanu, kui neist mööda jalutasin, valmistudes neist ühel päeval välja pigistama kõike, mida suudan. Mulle meeldibki nii.

      Tee mu korterist kontorisse oli lühike, kuid mul oli küllalt aega, et jälgida, mis ümbruskonnas toimub; sel päeval mitte midagi märkimisväärset – polnud vähimatki vihjet sündmustele, mis olid juba liikuma pandud. Saabusin, nagu mäletan, sel päeval varakult. Jheregid tegutsevad terve päeva, kuid tõeline tegevus käib peamiselt öösiti, nii et asjad algavad vastavalt hilja; ma jõuan harva oma kabinetti enne keskpäeva. Sel päeval tulin enne oma sekretäri, riputasin mantli varna, seadsin rapiiri seina vastu ja istusin kirjutuslaua taha, et vaadata, kas ja millised kirjad on hommiku jooksul saabunud.

      Seal oli ainult üks kiri: kallihinnaline pärgamenditükk asus keset mu kirjutuslauda; sellele oli kena, elegantse käekirjaga kirjutatud: „V. Taltos, baronet”. Tõstsin selle üles ja uurisin tagakülge, millel oli Draakonite pitser.

      Langetasin selle hetkeks ja mõtlesin enne selle avamist, võib-olla pisut kartes, mis seal kirjas oli. Ei, ma täiesti kindlalt kartsin, mis seal kirjas olla võiks. Võtsin kirja ja murdsin pitseri, enne kui Loiosh jõudis näägutama hakata.

      Baronet

      Oleks suur rõõm jälle Sinuga kohtuda. See võiks ka Sulle kasulikuks osutuda. Kui Sulle meeldiks abi teleporteerumisel, võiksid seda küsida parun Lokran e’Tericsilt Draakoni Kojast. Tule täna kümnenda tunni ja keskpäeva vahel ja ma võtan Sind otsekohe vastu.

      Austusega

      Morrolan e’Drien.

      P. S. Sa väljendasid, et eelistad formaalset kutset meie viimasele abipalumismeetodile; loodan, et see kiri leiab Sinu heakskiitu.

      M.

      Panin kirja jälle käest ja mõtlesin paljudele asjadele.

      Nagu alati, kui Morrolaniga tegemist tegin, ei teadnud ma päriselt, kuidas temasse suhtuda. Ta nimetab oma kodu Mustaks Lossiks, mis on kas peaaegu rumaluseni küündivalt pretensioonikas või tema väe õiglane ja mõistlik teadvustamine, valige. Ta on ebatavaline – ehk oleks „unikaalne” parem sõna –, sest ta on dragaeralane, ja veel enam, Draakoniisand, kes on uurinud Ida nõiakunsti, mis näitab kas seda, et ta ei jaganud oma kaasmaalaste arvamust inimeste suhtes, või et ta on nii põlglik, et võib hoolimatult uurida meie salakunste; valige. „Viimane meetod”, millele ta vihjas, oli olnud nii solvav, et me olime peaaegu teineteist tapnud selle pärast, nii et see meenutus oli kas vastik haavamine või rahupakkumine; valige.

      Kuid mulle ei tulnud korrakski pähe tema kutset mitte vastu võtta.

       „Me läheme Musta Lossi, Loiosh.”

       „Ei suuda ära oodata, boss. Millal?”

      Konsulteerisin psiooniliselt Keiserliku Kuuliga. Oli vähem kui tund enne keskpäeva.

      „Kohe,” vastasin.

      Kinnitasin rapiiri tagasi küljele, kuid selle raskus ja vastu jalgu koputav tupp ei tekitanud minus erilist kindlustunnet.

      Melestav, mu sekretär, oli just saabunud. Ta paistis üllatuvat mind nähes. Ütlesin: „Lähen asju ajama. Kui sa mind enam kunagi ei näe, süüdista Morrolani Draakoni Kojast. Nägemist.”

      Astusin tagasi tänavale – esimesed sammud, nagu selgus, mis alustasid teekonda, mis viis mind sõja ja surma poole. Võtsin kabrioleti, et vähendada samme, mida tegema pidin. Ma ei pööranud jooksjale erilist tähelepanu, kuid maksin talle hästi. See on võib-olla millekski tähenduslik.

      Draakoni Koda asub Keisrilossi vastas, ainult pisut põhjakaarest lääne poole, ja selle ees seisab neljakümne jala kõrgune Kieron Vallutaja kuju, kes hoiab mõõka käes, otsaga Ida suunas; selle nägemine väsitab mind. Kieroni näol pole mingit eristatavat ilmet, vähemalt mitte alt vaadates. Ukse juurde viival trepil on (üllatus-üllatus) seitseteist astet, ja uks seisis lahti, kui ma pisut valutavate jalgadega saabusin, just enne keskpäeva.

      Kui siseneda Draakoni Kotta, siis jõuad Suurde Saali, tohutusse, kõmisevasse, kajavasse paika, mille seinamaalingud kujutavad vägivalda, nahast akendega, millest ei paista eriti valgust läbi, marmorpõrandaga ja üksiku, väga laia trepiga keset põrandat, ja paljude tillukeste rippuvate lampidega kõrgel-kõrgel laes, kus neist üldse kasu pole ja mis tõenäoliselt vajavad levitatsiooniloitsu, et seal püsida; kuid seal on küllaldaselt valge maalide nägemiseks, tekitades küsimuse, kuidas nad seda paika tegelikult valgustavad.

      Ma ei hoolinud sellest eriti.

      Viimati ümbritses mind nii palju Draakoniisandaid siis, kui mind arreteeriti mu eelmise bossi surma järel, ja mulle ei meeldinud see kuigi palju rohkem, kui tookord oli meeldinud. Nad seisid rühmadena ja olid kõik relvastatud. Arvan, et nad vestlesid vaikselt, kuid see ruum kajas kohutavalt, nii et see kostis äärmiselt lärmakana. Siin ja seal olid hallist kangast drapeeringud, mis tähendas, et keegi oli surnud. Seisin seal nagu idioot pikka, pikka aega – ütleme pool minutit – Loiosh õlal, ja siis märkasin tunnimehi, kummalgi pool ust – see tähendab kummalgi pool mind – ja märkasin, et nad vahtisid mind äärmiselt ebasõbralikul ilmel. Siis hakkasin end palju paremini tundma, sest ma eelistan vihkamist ignoreerimisele.

      Lähenesin mehele, sest naise pikkus oleks asetanud mu silmad rindade kõrgusele ja selleks ei paistnud õige aeg olevat. Muutsin oma kõnnaku reipamaks, sest Draakoniisandad, nagu paljud metsloomad, võivad haista hirmu. Ta vaatas alla minu poole (mu silmad olid tema rangluu kõrgusel) ja hoidis pilku Loioshist eemal; tõenäoliselt arvas, et saan liiga suure rahulduse, nähes tema reaktsiooni jheregile minu õlal, ja tal oli õigus. Ütlesin: „Otsin parun Lokranit.”

      Draakoniisand neelatas, surus lõuad kokku ja küsis: „Kes sa oled?”

      Mõtlesin, kas sellest küsimusest probleemi tekitada, kuid ma ei teadnud käitumistavasid ega tahtnud riskida. „Vladimir Taltos Jheregi Kojast, isand Morrolan e’Drieni kutsel.” See peaks tal suu kinni panema.

      Panigi. „Trepist üles, otse edasi, viimane uks vasakule. Koputage ja sisenege.”

      Visandasin kummarduse, pidades vastu kiusatusele sellega rõhutatult üle pingutada.

       „Mida sa kardad, boss?”

       „Jää vait, Loiosh.”

      Astmed olid minu jaoks liiga kõrged, muutes väljakutseks neist hooletult üles ronida, kahe Draakoniisanda pilk mind jälgimas. Andsin oma parima. Mu sammud kajasid ja trepp jätkus liiga pikalt. Kui ma viimaks üles jõudsin, läksin otse mööda koridori, mis oli pikem kui maja, milles mu kontor asub. See lõppes suure uksega, mida ignoreerisin; selle asemel peatusin ühe vasakpoolse ukse juures, nagu juhendatud. Koputasin kergelt ja sisenesin.

      Lokran pöördus; ta oli ilmselt aknast välja vaadanud. Ta oli noor, säravate silmadega, ja ta kulmude kohal oli tuhmunud valge arm – ilmselt oli see arm talle kuidagi sentimentaalse väärtusega,