Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas. John Crocker

Kuigi olin tundnud teda vaid mõne nädala – mille jooksul juhatas ta mind kogenult läbi rohmakate orgude viiekümnest šimpansist koosneva kogukonnani, mida me pidime jälgima –, oli meie vahel tekkinud side ja meist olid saanud head sõbrad.

      Meid ümbritsevat maapinda ei katnud härmatanud igihali, nagu oli praegu kodus Minnesotas. Õhk tundus soe ja niiske. Metsa helide sümfoonia vabastas mu meele praktilistest muredest – polnud vaja mõelda auto paagi täitmisele, pangas käimisele, toidu ostmisele ega sõbraga lõunakohtumisele minemisele. Tegelikult ma peaaegu ei mõelnudki millelegi. Silmitsesin vaikselt säravpunast lilleõit ja unelesin minevikust. Oodates pärastlõunases varjus, millal Kasekela šimpansikogukonna kahekümne ühe aastane pealik Figan lähedase puu otsast alla tuleb, püüdsin Jumaga oma katkendlikus suahiili keeles jagada paari isiklikku seika.

      „Vaata!“ osutas Juma Figanile, kes puu otsast sundimatult alla ronis ja seejärel meie poole suundus. Figani sügavmust karv ja ligi nelikümmend kilo kaaluv sale kogu üllatasid mind. Ta lähenes meile enesekindlalt neljal jäsemel, õlad võimsatest kõveratest jalgadest kõrgemal. Jõudnud nii lähedale, et kuulsime tema hingamist, möödus ta, just nagu poleks meid olemaski.

      Istusime tardunult, soovimata endale tähelepanu tõmmata. Figani möödudes tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas. Tahtmise korral võinuks ta inimese hetkega pooleks kiskuda.

      Figan peatus ja keeras end sinnapoole, kust üle lopsaka taimestikuga oru kostis tema venna Fabeni lõõtsutushuige. Figan vastas sellele jõuliselt.

      Leidis ehk sarnane stseen aset ka nelja miljoni aasta eest, kui varased inimesed samasuguses keskkonnas välja ilmusid? Figanit vaadeldes arutlesin omaette, millised meie muistsed eellased küll olla võisid, kuidas nad metsas hakkama said ja mille poolest sarnanesid oma lähima tänapäeval elusoleva sugulasega – šimpansiga?

      Juma puudutas mu käsivart ning andis märku, et talle järgneksin. Ta juhatas mind läbi tihedate väätide ja madalal maa kohal rippuvate okste paar miili edasi asuvasse järgmisse orgu, kus emased šimpansid ja nende järglased olid isastega liitunud, et süüa värskelt küpseks saanud mabungo vilju^[1.], mida tuntakse ka piimaõunte nime all. Neid toitvaid mahlase ja magusa, seemnete ümbert kergelt hapuka viljalihaga vilju olid puud täis. Imetlesin, kui lõdvestunult istusid šimpansid kõrgetel peenikestel okstel, millest nad viljade korjamise ja söömise ajal käte-jalgadega kinni haarasid. Nende pisikeste, viie kuni kaheksa sentimeetrise läbimõõduga piimaõunte lõhn ajas mul suu vett jooksma ja kõhu korisema. Minu viimane eine oli olnud kuue tunni eest söödud pähklivõiga leivaviil.

      Varasel õhtutunnil, kui päike juba loojuma hakkas, valisid täiskasvanud šimpansid hoolikalt välja puud, mille otsa ööseks pesa teha. Pisikesed pugesid emade kaissu ja isased tõid oma värskelt ehitatud vooditest kuuldavale madalaid huikeid, et enda asukohast märku anda. Kui me Jumaga tagasi laagrisse läksime, et seal oma inimestest kaaslastega ühineda, vajus punakaslilla taevas tasapisi hämarusse ja mets jäi taas vaikseks.

      Võimalus, mis mind siia kaugesse Aafrika nurka oli toonud, kerkis üles 1971. aasta sügisel, kui olin kolmandat aastat Stanfordis. Panin end kirja inimbioloogia kursuste raames peetavale loengule primaatide käitumisest, mida pidas uue külalislektorina Jane Goodall. Mu mälus on siiani pilt sellest, kuidas ma istun kolmesajakohalise auditooriumi teises reas ja kohtun esimest korda dr Jane Goodalliga, kes näitab suurel ekraanil National Geographicu poolt üles võetud filmimaterjali. Mind võlusid suures plaanis kaadrid temast istumas vaid mõne meetri kaugusel šimpanside kogukonnast, mida ta oli uurinud juba üle kümne aasta. See noor graatsiline inglanna oli esimene inimene, kes šimpanside kogukonnale nii lähedale pääses. Nähes, kui leebelt ta omas keskkonnas tegutsevaid šimpanse jälgis, oli mul tunne, nagu viibiksin koos temaga seal.

      Hiljem ei saanud ma enam peast märguannet, millega vana šimpans David Graybeard oli Jane’i esmakordsel kohtumisel vastuvõetuks tunnistanud. Ta oli ettevaatlikult puudutanud kätt, mille Jane tema poole sirutas – see liikidevahelist sidet illustreeriv pilt on tuttav miljonitele inimestele. See on väike meeldetuletus tõsiasjast, et meie ja šimpanside DNA on üheksakümne kuue protsendi ulatuses kattuv.

      Kuigi püüdsin õppetööle keskenduda, oli mu pea järgmise kahe kuu jooksul täis mälupilte Jane’ist koos šimpansidega. Need surusid Krebsi tsükli ja orgaanilise keemia õppimise üha rohkem tagaplaanile. Isegi raamatukogu vaikses kabiinis, kus ma tavaliselt suutsin igavatele ülesannetele keskenduda, mõtlesin Jane’ile, kes jälgib keset Gombe metsi karismaatilist šimpansimatriarhi Flod kasvatamas oma järglasi Fifit ja Figanit, ning mind näris rahutus.

      Kuna mind huvitas lapse areng, plaanisin saada kas pediaatriks või perearstiks. Võib-olla motiveeris mind alateadlik kihk mõista paremini viisi, kuidas mind ennast oli kasvatatud. Ma teadsin, et kodus valitsenud pinged võisid olla mõjutanud minu enesekindlust nii teismeeas kui ka kolledžiaastatel. Seepärast äratas minus huvi asjaolu, et Jane Goodalli Gombes tehtud uuringud keskendusid muu hulgas šimpansiperekondades valitsevatele ema-lapse suhetele, ja nii ma kandideerisingi Stanfordi ülikooli tudengite teadustöö Gombe-programmi. Selleks ajaks olid programmis osalenud alles vähesed ja šimpanse uurima võeti poole aasta jooksul korraga kaks tudengit.

      Kandideerimise üheks osaks oli vestlus õppejõududega. Rääkides sellest, kuivõrd mind võlus noorte šimpanside tulemusrikas sirgumine vabas looduses, rahunesin lõpuks. Tulevikuplaanide selgitamiseks tunnistasin: „Ma ei kavatse antropoloogiale pühenduda. Pärast lõpetamist plaanin minna meditsiini õppima.“ Hoidsin aga enda teada tõsiasja, et kuigi mulle vabas õhus viibida meeldis, ei olnud ma kordagi isegi matkamas käinud.

      Ühel päeval, kui ma parasjagu ühe keemiaülesande kallal töötasin, ehmatas mind ühiselamukaaslane, kes valjusti mu toa uksele koputas ja teatas, et koridoris ootab mind telefon.

      Läksin sellele vastama.

      „Kas John Crocker kuuleb?“ küsis teisel pool toru naisehääl. Vastasin jaatavalt, mõtted endiselt keemia juures, kuid järgnev haaras mu tähelepanu täielikult. „Annan teada, et teid on valitud osalema Stanfordi ülikooli Gombe uurimisprogrammis!“ Hüppasin rõõmust. Veel enne, kui toru hargile tagasi sai, kujutlesin end juba koos Jane’i ja šimpansidega tema filmides nähtud suurejooneliste loodusvaadete taustal. Teadsin, et saan oma silmaga lähedalt pealt näha, kuidas šimpansiemad järglastega suhtlevad. Kuid seda, millise märkimisväärse süvitsi mõistmise ma seal omandan ja kui palju mul sellest hilisemas perearstitöös kasu on, ei osanud ma aimatagi.

      Olin juba aasta jagu ühes Palo Alto lastekeskuses vabatahtlikuna ametis olnud, töötades autistlike ja skisofreeniat põdevate noorukitega. Kogesin seal igasugust käitumist, väga normaalsest väga ebanormaalseni. Lisaks olin lugenud reesusmakaakidest, kes olid varases eluetapis teistest liigikaaslastest eraldatud ja kelle sotsiaalseid oskusi oli selline eraldatus suuresti mõjutanud. Kuigi erinevalt lastest, kelle häired olid geneetilist päritolu, peitusid makaakide normist erineva käitumise põhjused pigem keskkonnas, esines mõlemal rühmal sarnaseid käitumismustreid, mis tekitasid neile oma kogukonna sees suhtlemisraskusi. Primaatide käitumist edasi uurides rabas mind, kui sarnane see oli inimeste omale.

      Dr Goodalli filmidest, mida olin näinud – nende hulgas ka tema esimene, „Miss Goodall and the Wild Chimpanzees“ („Preili Goodall ja metsikud šimpansid“) –, oli mulle selgeks saanud, et Gombe šimpansid käitusid paljuski inimeste moodi. Tasapisi hakkas minus tärkama arusaam, et ka tunnete skaalal võib meil sarnasusi olla. Nähes videoklipist, kuidas kaheksa-aastane šimpans Flint reageeris oma ema surmale, hämmastas mind asjaolu, et ta paistis tundvat samasugust leina ja kaotusvalu nagu inimlapsedki.

      Tema ema Flo lamas liikumatult oja kaldal. Flint lähenes talle korduvalt, puudutas teda, tõi kuuldavale kriiske ja taganes. Järgmised kolm nädalat veetis ta ema surnukeha läheduses ja näis üsna endast väljas olevat. Ta ei söönud midagi ja suri peagi selle koha lähedal, kus Flo lamas. Kui ema oli Flinti viieaastaselt rinnast võõrutanud, olid pojal käinud peal tugevad jonnihood nagu kaheaastasel lapsel. Sedasorti käitumine äratas mu tähelepanu ning ma mõistsin, et olin šimpanse ja nende võimet hingevalu tunda alahinnanud. Tänu Jane Goodalli harukordsele