Linnukohus. Агнес Раватн

olin ma ühel suvel vanemate maja värvinud kindlasti juba viisteist aastat tagasi. Olin leidnud need kodust kapist koos värviplekilise särgiga kaks õhtut tagasi, kui siiasõiduks asju pakkisin. Vanemad olid minuga kergendatult hüvasti jätnud, kui ma järgmisel hommikul bussile läksin.

      Juba andis seljas tunda. Nahk oli särgi all märg. Minu ümber tiirutasid tibatillukesed putukad, ronisid juustesse, laubale, panid naha kihelema. Pidin kogu aeg töö katkestama ja kindad käest võtma, et nägu kratsida. Pikad puitunud kõrretüükad nägid häbiväärsed välja, rapsisin vikatiga täiest jõust.

      „Ma prooviksin sinu asemel raudreha.“

      Keerasin välkkiirelt ringi, Bagge seisis mu selja taga. Ilmselt nägin kohutav välja, näost punane, viisteist aastat vanade kaltsudega. Juuksed kleepusid näole, rehmasin kindas käega tahtmatult üle lauba, tundsin, kuidas nägu sai mullaseks.

      „Kui hein on märg, pole vikatist kasu.“

      „Jah.“ Püüdsin enda üle allaheitlikult muiata.

      „Ja ära lõunat unusta,“ ütles ta ja koputas korraks randmele, et anda märku, et lõunaaeg läheneb. Siis keeras ta ringi ja läks ära. Heitsin kiire pilgu maja ja tema töötoa akna poole. Ta oli seisnud seal ja vahtinud mind hämmastusest keeletult, kui ma abitult aednikku mängisin, kuni ta enam ei suutnud ja pidi välja minu juurde tulema. Mul läks hing täis. Viisin vikati kuuri ja riputasin tagasi seinale. Võtsin raudreha ja läksin uuesti aeda, tõmbasin sellega kõvasti üle maa ja täitsin käru lõdva surnud kuluga.

      Jalgratas oli riistakuuri taga puukuuris. Vana nobe hall Peugeot, kitsaste kummide ja sokusarvedega, poodisõit võttis viis minutit. See oli väike toidupood teekäänus. Kohe pärast silda, vajunud aegade hämarusse. Ühel pool pea kohal klirises, kui ma ukse lahti lükkasin. Teisi kundesid poes ei olnud. Vana müüja leti taga noogutas kergelt, kui ma teda tervitasin. Poes riiulitel olid pakitoit, salvrätikud ja küünlad, mõni leivapäts ja piimatoode, külmlett, puuviljad ja maitseroheline koos kaaluga, et ise kaaluda.

      Müüja jälgis mind terasel kullipilgul, kui ma tema pooltühjade riiulite vahel kõndisin. Tema kriitilist pilku ei võinud kaksipidi mõista. Ta tundis mu ära. Mul nööris hinge, puiste liigutustega võtsin riiulilt kaupu ja panin korvi, kange tahtmine oli korv sinnapaika jätta ja ära minna. Lõpuks läksin maksma, panin ostud müüjale silma vaatamata letile. Ta toksis mu kaubad kassasse, ilma et ükski närv ta näos oleks liikunud. Kortsus käed ja kortsus nahk, väike suu, mille nurgad olid alaspidi; ta lihtsalt on selline, mõtlesin ma kergendatult, kui väntasin kodu poole, sel ei ole mingit pistmist minuga, see on tema ellusuhtumine.

      Tuhisesin kitsastel kummidel kodu poole, fjord vasakul ja märg mustalt läikiv kaljusein paremal, kaubad kotiga tagarattal, mööduvad autod teel ühest linnast teise, järsust kruusateest alla, läbi metsa, ja toetasin jalgratta puuriida najale. Krabinal üle kruusa, esikusse, läbi köögi.

      Selle koha juures oli midagi valesti, et siin elas abielupaar, kes ei hoolitsenud aia eest, kel polnud autot, kus mees veetis kogu päeva töötoas. Naist ei olnud. Panin ostud kappi ja asusin õhtusööki tegema.

      3

      Ma ei suutnud end liigutada. Kogu keha oli rampraske ja kange nagu sepisvärav, lamasin tükk aega ja silmitsesin oksakohti laes, enne kui suutsin end üle madratsi põrandale veeretada. Lollakas. Millal ma viimati füüsilist tööd tegin? Ei iial. Enne kui mul tuli pähe tundide kaupa heina riisuda ja kivikõva maad sonkida.

      Tuikusin söögilaua ja köögi vahet, kui talle hommikusööki ette tõstsin. Mul oli piinlik, sest teadsin, et mu puised liigutused teda ärritavad. Kui ma hakkasin talle kohvi valama, aietasin raskelt, mine tea, kumb meist suuremat kohmetust tundis.

      „Ma tegin vist endale eile aias liiga,“ ütlesin poolihääli vabandades.

      Ta köhatas ja vaatas vastuseks minust mööda.

      Pärastpoole läks ta sõna lausumata oma tuppa. Kui ma seejärel üksi oma mõru kohvi rüüpasin, oli mu tuju nullis. Ma olin olnud nii uhke, kui rassisin eelmisel päeval aias, puhastasin maapinda kulust, lootsin, et ta mind aknast näeb. Selg oli nii kange, nii kange.

      Järgmisel päeval oli asi veel hullem, võimatu üht jalga teise ette tõsta. Kogu päeva katsusin mitte istuda, sest teadsin, et ei saaks enam püsti. Minu õhin aiatööst oli kestnud vaid ühe päeva. Nii oli alati. Asusin suure tuhinaga asja kallale ega viinud midagi lõpule. Alati üks ja seesama, ohjeldamatu pealehakkamine, mille järel jätsin peagi asja katki. Mul ei olnud püsivust, tahet lõpuni teha. Olin lootnud, et just see minus muutub – tahtejõud, enesedistsipliin. Aga see’p see oli, tahtejõu kasvatamine nõudis tahtejõudu. Minust pidi saama usaldusväärsem inimene, kel on tugevam iseloom. Kui see ka nüüd ei juhtu, siis on hiljem vähe lootust. Siin oli mul kõik see vähene, mida ma vajasin: üksindus, tükeldamata päevad, vähesed ette teada kohustused, olin prii teiste pilkudest, teiste juttudest, ja terve aed oli minu päralt.

      4

      Seitsmenda päeva õhtul, kui asetasin ta ette söögilauale kohviserviisi ja konjakiklaasiga kandiku ning tahtsin lahkuda, peatas ta mu käeviipega. Oli teisipäev. Olin talle terve nädala õhtusööki valmistanud ja ideed juba otsas. Täna: kana estragoniga. Esmaspäeval: süsikakotletid praetud sibulaga. Pühapäeval: vasikapraad. Laupäeval: veisepraad. Reedel: praetud meriforell kurgisalatiga. Neljapäeval: keeduvorst valge kastmega. Kolmapäeval: keedutursk.

      „Allis.“

      See oli esimene kord, kus ma oma nime kuulsin.

      „Jah?“

      „Võta endale tass ja klaas ja istu.“

      Tegin, nagu ta ütles. Ta valas mu õhukesse portselantassi kindlal käel kohvi.

      „Sa oled siin olnud terve nädala,“ ütles ta ja langetas pilgu lauaservale.

      Ma ei öelnud midagi.

      „On sul siin hea olla?“ Ta tõstis pilgu.

      „Jah.“

      „Kas sa jääksid veel mõneks ajaks?“

      „Jah, muidugi. Aitäh.“

      „Kuu lõpus saad esimese palga. Kas nii sobib?“

      Ma noogutasin.

      „Kas sul on küsimusi?“

      Ma lõin kõhklema.

      „Kas sa oskad öelda, kui kauaks mul siin tööd jätkub?“

      „Kuni mu naine on reisil, vajan ma abi majas ja aias. Esialgu kogu kevade ja suve.“

      „See sobib mulle hästi.“

      Ta valas mu pisikesse pitsi konjakit. Seejärel tõstis ta enda pitsi minu poole.

      „Siis võtame selle terviseks.“

      Tõstsin klaasi ja kõlksasin sellega pikemalt mõtlemata kergelt vastu tema klaasi, peaaegu hääletu kõlks. Jäime sõnatult istuma. Ta ei ilmutanud pärast seda soovi vestelda, istus, korts kulmude vahel tumeda tuka all. Jõin oma kohvi, tühjendasin klaasi ja enne kui tema lõpetas, lahkusin lauast ja hakkasin nõusid pesema. Kuulsin, kuidas tema tool kolises ja ta oma tuppa minekut tegi, kui mina nõusid loputasin, ja mu ihu tõmbus külmaks mõttest, et see on otsustatud, ma jään siia, aga samal põhjusel ka kuumaks, et mul on koht, kus olla, ma ei pea tagasi minema, võin elada siin rahus.

      5

      Paari päikeselise päeva järel oli aed hakanud tahenema. Lõpuks õnnestus mul ka vikatiga nõks kätte saada ja minust jäi maha madal tüükapõld. Läksin külma õhu käes higiseks. Kahvatu õhtupäike hakkas mägede taha kaduma ja ma olin turjast kange. Vaatasin ringi. Siinseal olid kevadlilled pea välja pistnud. Ühel päeval oli tulnud sahmak lund, teisel äkitselt liblikas, selles puudus igasugune süsteem. Riisusin rehaga maad, puhastasin selle heinast ja umbrohust ning sõidutasin kogu kupatuse