Asum. Айзек Азимов

osutas pöidlaga: „Taksod paremale, kolmas käik vasakule.”

      Gaal liikus edasi, märgates kõrgel tühjuses rippumas helendavaid õhukeermeid, ja luges: „TAKSOD IGASSE PUNKTI.”

      Kui Gaal eemaldus, eraldus sellest anonüümsusest keegi isik ja peatus puldi juures. Mees puldi taga vaatas üles ja noogutas lühidalt. Võõras noogutas vastuseks ja järgnes noorele immigrandile.

      Ta jõudis just parajaks ajaks, et kuulda Gaali nimetamas sihtkohta.

      Gaal leidis enese tugevasti vastu võret surutuna.

      Väike silt teatas – „järelevalveametnik”. Mees, kellele silt vihjas, ei tõstnud pilku. Ta küsis: „Kuhu?”

      Gaal kõhkles, aga isegi paarisekundiline viivitus tekitas tema taha meeste järjekorra.

      Järelevalveametnik vaatas üles: „Kuhu?”

      Gaalil oli vähe raha, kuid oli ju ainult see üks öö, ja siis ta saab tööd. Ta püüdis anda oma häälele ükskõiksuse varjundi: „Heasse hotelli, palun.”

      Valveametnikule see muljet ei avaldanud.

      „Kõik nad on head. Nimetage ühte.”

      Gaal vastas meeleheitel: „Lähimasse, palun.”

      Valveametnik vajutas nupule. Põrandale ilmus peen valgusejoon, mis väänles teiste mitmeis värvitoonides ja ­varjundeis erenevate ja tuhmistuvate joonte hulgas. Gaalile pisteti pihku mingi pilet. See ergas kergelt.

      Valveametnik sõnas: „Üks kaksteist.”

      Gaal otsis kobades peenraha. Ta küsis: „Kuhu ma pean minema?”

      „Järgnege valgusejoonele. Pilet ergab nii kaua, kui püsite õigel suunal.”

      Gaal hakkas astuma. Sajad inimesed sibasid mööda tohutut põrandapinda, piki omi jälgjooni, sõeludes läbisegi, püüdes end läbi suruda ristmikest, et jõuda ettemääratud sihtkohta.

      Tema oma rajajälg lõppes. Silmatorkavalt sinikollases, läikivast ja uuest ühegi määrdeplekita plastotekstiilist mundris mees võttis temalt ta kaks kandekotti.

      „Otseliin „Luxori”,” ütles ta.

      Mees, kes järgnes Gaalile, kuulis seda. Ka kuulis ta Gaali tähendavat: „Tore,” ja jälgis tema sisenemist tömbininalisse sõidukisse.

      Takso kerkis püstloodis. Gaal vaatas välja kumerast, läbipaistvast aknast, imestledes tunnet, mis tekkis õhusõidul kinnises sõidukis, ja haaras instinktiivselt kinni juhiistme seljatagusest. Avarus koondus ja inimesed muutusid huupi hajutatud sipelgaiks. Vaatepilt tõmbus üha koomale ja hakkas seljataha libisema.

      Ees oli müür. See algas kõrgel õhus ja ulatus ülespoole nähtamatusse. Müür oli sõelana täis lükitud auke, mis osutusid tunnelite suudmeiks. Gaali takso suundus ühe augu poole ja sukeldus sellesse. Hetkeks välgatas Gaali peast läbi mõte, kuidas suutis juht nende paljude hulgast välja valida just selle õige avause.

      Valitseva pimeduse süngust hajutas aeg­ajalt möödavilksatava värvilise signaaltule sähvatus. Õhk oli täis kihutamise suma.

      Gaal kaldus kiiruse aeglustudes ettepoole ja takso vupsas tunnelist välja ning laskus maapinnale.

      „Hotell „Luxor”,” sõnas juht tarbetult. Ta aitas Gaalil pakke tõsta, võttis asjalikul ilmel vastu kümneprotsendilise jootraha, laskis peale uue reisija ja tõusis uuesti õhku.

      Maandumise hetkest alates polnud Gaal näinud tükikestki taevast.

      3.

      TRANTOR – … Kolmeteistkümnenda aastatuhande alguses jõudis see tendents haripunkti. Olles sadade inimpõlvede vältel Impeeriumi Valitsuse tsentrum ja paiknedes Galaktika keskregioonis, süsteemi kõige tihedamini asustatud ja tööstuslikult arenenud maailmade keskel, kujunes see paratamatult tihedaimaks ja rikkaimaks inimühiskonna kogumiks, mida Rass oli eales näinud.

      Pidevalt progresseeruv urbanisatsioon oli lõpuks saavutanud lae. Terve Trantori pind, ulatusega 75 miljonit ruutmiili, oli üksainus linn. Oma kõrgpunktil ületas elanike arv kaugelt neljakümne biljoni piiri. See tohutu rahvastik pühendas end peaaegu tervikuna Impeeriumi administratiivtööle, ja leidis, et selle ülesandega toimetulemiseks polnud teda veelgi piisavalt. Meenutagem, et Galaktikaimpeeriumi õige administreerimise võimatus viimaste Imperaatorite mõttelageda juhtimise all oli Languse arvestatav faktor. Iga päev transportisid kümned tuhanded kosmoselaevade eskaadrid Trantori lõunalauale kahekümne põllumajandusliku maailma toodangu …

       Trantori sõltuvus välismaailmadest toidu ja tõepoolest kõige eluks vajaliku osas muutis ta äärmiselt kergesti blokaadiga vallutatavaks. Impeeriumi viimasel aastatuhandel monotoonse korrapärasusega toimunud arvukad ülestõusud juhtisid sellele Imperaatorite tähelepanu, mistõttu Impeeriumi poliitika muutus enam-vähem üksnes Trantori õrna kägiveeni kaitsepoliitikaks.

       GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA

      Gaal polnud kindel, kas päike paistis või mitte, ega selleski, kas oli päev või öö. Ta häbenes küsida. Kogu planeet näis elavat metallkaane all. Einet, mille ta äsja oli lõpetanud, nimetati päevaseks pidulikuks eineks. Planeetide hulgas oli palju neid, kus elati standardse ajaskaala järgi, mis ei arvestanud mõneti ebamugavat öö ja päeva vaheldumist. Planeetide pöördemomendid erinesid, ja ta ei teadnud Trantori oma suurust.

      Alguses järgis ta innukalt silte „Päikeseruumi”, kuni leidis, et see oli ainult ruum, kus võis päevitada kunstliku kiirguse paistel. Ta viivitles seal hetke­paar, siis pöördus tagasi „Luxori” peavestibüüli.

      Ta küsis valveametnikult: „Kust ma võiksin osta pileti tutvumisreisiks planeediga?”

      „Siitsamast.”

      „Millal see algab?”

      „Te just jäite viimasest maha. Järgmine toimub homme. Ostke praegu pilet ja me reserveerime teile koha.”

      „Oh!” Homme oli liiga hilja. Homme peab ta juba olema Ülikoolis. Ta küsis: „Kas pole mingit vaatlustorni või midagi taolist? Ma mõtlen, vabas õhus.”

      „Muidugi on! Müün teile selle jaoks pileti, kui soovite. Lubage mind esmalt kontrollida, kas sajab või ei.” Ta ühendas oma küünarnuki läheduses mingi kontakti ja luges üle mati ekraani kiiresti libisevat tähtederivi. Gaal luges kaasa.

      Valveametnik ütles: „Hea ilm. Kui ma järele mõtlen, siis usun, et praegu on kuivaperiood.” Ta lisas jutukalt: „Mina ise ei hooli väljaspoolsest. Viimast korda olin vabas õhus kolm aastat tagasi. Näete seda korraks, ja ongi kõik huvipakkuv ammendatud. Siin on teie pilet. Spetsiaalne lift asub ruumi tagumises otsas. Seal on silt „Torni”. Sõitke lihtsalt sellega.”

      Lift oli seda uut liiki, mis töötab gravitatsiooni suhtes tõukumispõhimõttel. Gaal astus lifti ja teised voolasid sisse tema järel. Operaator ühendas kontakti. Hetke vältel nullistus gravitatsioon ja Gaal tundis end kaaluta olekus. Pikkamööda tekkis jälle raskustunne, kui lift kiirust lisades ülespoole tõusis. Järgnes aeglustumine ja Gaali jalad kerkisid põrandalt. Ta karjatas tahtmatult.

      Operaator hüüdis: „Toppige oma jalad võre alla. Kas te instruktsiooni lugeda ei oska?”

      Teised olid nii talitanud. Nad naeratasid talle, kui ta meeleheitel asjatult püüdis seinapidi alla tagasi ronida. Nende kinganinad olid surutud kroomtorude alla, mis kahejalaliste vahedega jooksid paralleelselt põrandaga. Ta oli sisenedes neid torusid märganud, kuid neid eiranud.

      Siis sirutus kellegi käsi ja tõmbas ta alla.

      Lift seiskus ja Gaal tõi hingeldades kuuldavale tänusõnad.

      Ta väljus avatud terrassile, mis uppus erka sädelusse ja pani silmad valutama. Mees, kes talle äsja oli sirutanud oma abistava käe, seisis otse tema