Üks meist valetab. Karen McManus

ei ole sulle midagi andeks anda,“ ütles Josefa ning üle tema huulte libises naeratus, mida mees suudlema kummardas. Siis läksid nad magama.

      Josefa liibus mehe vastu, tundes, et see on tema loomulik õigus. Ta oli õnnelik nagu keegi, kes saab tagasi hingerahu, hellitades haruldast aaret, meest, kes suudab vabandust paluda.

      Neil oli õnne, nad ei tülitsenud enam kordagi kuni ööni, kui Emilia tuli nende magamistuppa, nuttes, nagu ta ei olnud nutnud pärast kaheaastasena nähtud hirmuunenägusid.

      Hetk varem olid Josefa ja Diego ärganud ühisest kirest ning nüüd otsisid nad pimeduses teineteist, et end kehade väest vabaks loitsida.

      Josefa suudles Diego õlga tänulikult selle eest, et suure kiiruga ei olnud mees jätnud talle mahti öösärki täielikult seljast võtta, ning kohendas end kärmelt. Ta küsis, mida tüdruk unes nägi, ja lubas tal tulla enda kaissu rahunema. Emilia vastas, et ei mäleta.

      „Püüa meelde tuletada,“ torkas Diego järsult nagu vaenlasele.

      Vastuseks puhkes Emilia uuesti nutma ja Josefa vastas tüdruku eest, et küllap ta pelgab oma pühapäevast etteastet Cuencade majas. Pahane, et pidi järsult tõelusse naasma, palus Diego, et naine ei tõlgendaks tüdruku emotsioone, ning nõudis, et Emilia vastaks, mida ta oli unes näinud, ja läheks siis võimalikult ruttu voodisse tagasi. Nüüd julges Emilia tunnistada, et oli näinud unes kuradit, ja ehkki Diego oli talle tuhat korda rääkinud, et kuradit ei ole olemas, oli tema ometi näinud kuradit, kes Daniel Cuenca pilkava näoga kuulutas, et „jah, ma olen olemas“. Seda kuuldes heitis Diego Josefale ette, et too lubab tüdrukul läbi käia inimestega, kes talle kuradist räägivad, ning Josefa kaitses end, et tüdrukut ei kohutanud mitte kurat, vaid Cuenca poisi nägu. Diego sõimas naist eesliks, mispeale Josefa kostis, et hoopis mees kisab nagu eesel.

      Päevavalgus tabas neid esimest korda seitsmeteistkümne abieluaasta jooksul erinevas voodis. Josefa oli eneselegi märkamatult Emilia kõrval magama jäänud. Viimase asjana mäletas ta, kuidas oli süganud tüdruku selga ning naernud kuradi ja Daniel Cuenca üle. Teadmata, mida ta ise oli täpselt unes näinud, ärkas Josefa tundega, nagu pressiks keegi triikrauaga tema hinge. Ta tõusis vaikselt ja läks oma õmblustuppa, mis asus maja teises otsas. Seal oli kõrge seljatoega tool, kus ta armastas lugeda või õmmelda, ümmargune tammepuust laud, millel vedeles hulk pabereid – neilt ta oli viimasel ajal Emiliale tähestikku õpetanud –, pisike raamaturiiul ning kirjutuslaud, mille rohketes laegastes hoidis ta kõikvõimalikke dokumente: tema majaperenaise staatust kinnitavaid pabereid ning kangapoe ja majapidamistarvete kaupluse arveid. Josefa sobras kangaga vooderdatud laekas, võttis puhta paberilehe ja kirjutas: Kallis, sul on õigus, kuradit ei ole olemas, tüdruk ei ole häbelik. Langetagem relvad! Josefa.