Mõrv kõrvalhoone numbris 3. Colin Dexter

hiljem võis majaperemees seista oma esiterrassil ja tõsta uhkusega pilgu kollase sildi poole, mis kuulutas, et Automobile Association oli Haworthi hotelli pidanud ühe oma tähe vääriliseks. Pärast seda jätkus auväärt võõrustaja edu sedavõrd, et ta otsustas oma tegevust laiendada – kahte erinevasse ilmakaarde. Esiteks õnnestus tal soetada hotelli lõunaküljega piirnev kinnistu, et pakkuda kevad- ja suvehooaegadel järjest kasvavale turistidehulgale kergesti ligipääsetavat kõrvalhoonet (ajapikku ja pärast märkimisväärset renoveerimist). Teiseks hakkas ta tegutsema vastavalt oma üha süvenevale veendumusele, et suurema osa võrdlemisi vaiksest hooajast (eriti nädalavahetustel ja riigipühadel) oktoobrist märtsini saaks äri edendada rea maitsekalt organiseeritud ja erihinnaga ürituste abil. Ja sellel põhjusel ilmuski Haworthi hotelli poole-leheküljeline kuulutus (juba kolmandat aastat järjest) brošüüris „Jõulu- ja aastalõpupidudega talvepuhkused“, mida leidus sügisel, mil meie lugu algab, paljude reisibüroode riiulitel. Ja selleks, et lugeja võiks saada aimu erilistest üritustest, mis meelitasid kohale mehi ja naisi, kellega me järgmistel lehekülgedel tutvume, toome järgnevalt ära tutvustava ülevaate, milles hotell pakkus kolmepäevast aastalõpupuhkust „nii hea hinnaga, et sellest oleks narrus ilma jääda“.

      TEISIPÄEV

      VANA-AASTA ÕHTU

      12.30 Vastuvõtt šerriga! John ja Catherine Binyon tervitavad rõõmsasti kõiki külalisi, kes varakult kohale jõuavad.

      13.00 Rootsi laud: hea aeg uuteks tutvusteks või taaskohtumisteks. Pärastlõunal on teil võimalik teha väike – ainult kümneminutiline! – jalutuskäik Carfaxi! – meie kauni ülikoolilinna keskusesse. Neile, kes eelistavad väikest elavat võistlust, et aega viita ja meelt lahutada, korraldatakse turniire kõigile, kes peavad end kibedaks käeks noolemängus, snuukeris, lauatennises, sõnaladumises ja videomängudes. Auhinnad!

      17.00 Tee ja küpsised: midagi – mitte midagi! – muud ei pakuta. Tuleb ju ruumi jätta, et saaksite nautida…

      19.30 MEIE SUUREJOONELIST KOSTÜMEERITUD ÕHTUSÖÖKI.Saab vahva olema, kui kõik – jah, kõik! – ilmuvad õhtusöögile kostüümides. Aga palun ärge arvake, et me poleks õhtusöögieelsete kokteilidega heldekäelised, kui te kostüümis ei ilmu. Selle aasta teema on „Idamaine saladus“ ja neile, kes eelistavad kostüümid spontaanselt välja valida, on mängutoas terve pärastlõuna saadaval meie oma kaltsukott.

      22.00 Kostüümide hindamine: auhinnad!! – mis jätkub elav kabaree-etteaste ja tantsuga, et tuju oleks üleval, kuni…

      00.00–01.00 Šampanja! Auld Lang Syne! Põhku!!!

      KOLMAPÄEV

      UUSAASTA

      8.30–10.30 Kerge hommikusöök (palun vaikselt, et arvestada teiste – meie kõigi! – kerge pohmelliga).

      10.45 AUTODEGA AARDEJAHT, mille vihjed on peidetud üle terve muretu ja (loodetavasti) autodest tühja Oxfordi. Anname palju lihtsaid juhiseid, nii et eksida pole võimalik. Saage seiklusest osa! Ja minge värsket õhku hingama! (Raja läbimiseks kulub umbes poolteist tundi.) Auhinnad!!

      13.00 Inglise rostbiifiga lõunaeine.

      14.00 TURNIIRID neile, kellel jaksu jätkub, ning võimalus väikeseks uinakuks neile, kellel ei jätku.

      16.30 Devonshire’i skoonid vahukoore ja moosiga.

      18.30 Pantomiimiõpetaja viib soovijad Apollo teatrisse „Aladdini“ vaatama. Naastes ootab teid täiemõõduline Rootsi laud ja ülejäänud õhtu saate tantsida DISKOT (elavat muusikat teeb Paper Lemon), kuni energiavarud (kuigi mitte baari omad!) ammenduvad.

      NELJAPÄEV

      9.00 Inglise hommikusöök – saadaval kuni 10.30. Viimane võimalus jätta hüvasti vanade ja uute sõpradega ning lubada kogu seda meeldivat protsessi järgmisel aastal korrata!

      Mõistagi (nagu ikka) ei ole taoline ülevaade automaatselt igale inimtüübile meelt mööda. Tõesti – mõte vana-aasta õhtust, kus sind utsitatakse poolvägisi osalema noolemängu turniiril või riietuma samurai-sõdalaseks või oodatakse lausa, et nende seltsimeestega nõuetekohaselt püherdaksid, ajaks mõne auväärt kodaniku vaat’ et minestuse äärele. Ja ometi oli eelmise kahe aasta jooksul mõndagi paarikest tabanud meeldiv üllatus, kui väga – pisima utsituse peale – nautisid nad seltskonnamänge, mida Binyonid nii jultunult peale surusid. Mitmed paarid kordasid külastust juba teist ja üks paar kolmandatki korda – kuigi õiglane oleks lisada, et kumbki selle näotu paari osapool poleks eladeski kujutlenud end mõnd kostüümi kandmas, ning tegelesid enda lõbustamiseks ainult nende meelest üsnagi lapsikute kaaskülastajate totruste pealtvaatamisega. Oli tõsi, et peaaegu kõik külalised vajasid üllatavalt vähe veenmist, kui üldse, et end vana-aasta peoks üles lüüa – suurem osa seejuures hiilgava, kuigi ehk kummalise efektiga. Ja nii (nagu varsti teada saame) juhtus sellelgi aastal, et mitmed külalised olid nii peenelt maskeeritud, nii nutikalt võõrapäraste rõivastega ehitud, et isegi ammused tuttavad võisid nad ainult suure pingutusega ära tunda.

      Eriti mees, kes sai sel uusaastaööl peavõidu.

      Jah, eriti tema.

      NELJAS PEATÜKK

30./31. detsember

      Olla unine, kui sa pole voodis ega saa sinna ka minna, on kõige julmem tunne maailmas.

(E. W. HOWE „Väikelinna kõnekäände“)

      Alati kui ta end väsinult tundis – ja see juhtus tavaliselt varajastel õhtutundidel –, hakkasid peaaegu koomiliselt hiiglaslikud ümmargused prillid, mis raamisid preili Sarah Jonstone’i helendavaid silmi, aeglaselt mööda ta väikest ja kenasti geomeetrilist nina aina allapoole vajuma. Nendel puhkudel kõlas tema hääl (ausalt öeldes) ainult nõutaval määral viisakalt, kui ta kõneles ühega kahest ülimoodsast telefonist, mis juhtus tema asjatundliku tähelepanu järele nurruvat. Nendel puhkudel võis ka mõni hiline reisisell, kes seisis ja ootas võimalust end Haworthi hotelli sisse registreerida, pidada tema tervitavat ilmet mõnevõrra mehaaniliseks formaalsuseks. Aga John Binyoni silmis võis seesama tasahilju närtsiv, ligi neljakümmet suve näinud naisterahvas vähe, kui üldse, milleski eksida. Ta oli naise palganud viie aasta eest: esialgu vaid ülepakutud ametinimetusega administraatoriks, seejärel (tundes tõelise aarde ära, kui ta seda silmas) oma mitteametlikuks „juhatajannaks“ – kuigi abikaasa Catherine (kohmakas, rohmakas naine) oli ikka veel nõudnud, et just tema nimi ilmuks ülemusliku kõlaga ametinimetuse kõrval nii hotelli igapäevases paberimajanduses kui ka brošüürides, kus kuulutati erilisteks puhkudeks välja erihinnaga hotellipakette.

      Nagu näiteks ülestõusmispühadel.

      Või nelipühadel.

      Või jõulu ajal.

      Või, nagu juba nägime, aastavahetusel.

      Nüüd, kus jõulud olid möödas, ootas Sarah Jonstone oma ametlikku nädalast puhkust – tervet nädalat eemal kõigest, eriti uusaastapidustustest, mis polnud teda millegipärast kunagi taltsutamatu joovastusega täitnud.

      Jõuluüritus pidi tõenäoliselt taas üle broneeritama ning see tõsiasi oli peamine põhjus – kuigi mitte päris ainuke –, miks John Binyon pingutas iga viimast närvirakku, et vähemalt osa hiljuti soetatud, kuigi vaid osaliselt välja ehitatud kõrvalhoonest enneaegselt kasutusse võtta. Algselt taotles ta projekteerimisluba ühekordse ühenduskoridori ehitamiseks Haworthi hotelli ja külgneva maaomandi vahele. Aga kuigi kõnealune füüsiline vahemaa oli kõigest umbes kakskümmend jardi, osutusid võimaliku vajumise, maapinna taseme, äravoolu, tagavaraväljapääsude, kaubasissepääsude ja gaasijuhtmetega seotud probleemid nii hämmastavalt keerukateks, et ta hülgas oma varasemad ametliku ühinemise plaanid ja leppis eraldiseisva lisandusega, mis oli peahoonest füüsiliselt eraldatud. Ent isegi see tagasihoidlik eesmärk osutus (Binyoni vaatepunktist) groteskselt kulukaks ja väljaminekute kestvuse märgiks sai kollane tornkraana, mis kõrgus nagu mõni tohutusuur kreeka gamma paigas, mis oli varem olnud krüsanteemide ja sõrmkübaratega aed vastsoetatud krundi tagaosas. Augusti lõpust peale pakkus tolm, mida oli tellingutelt lakkamatult langenud, ärritavat konkurentsi päevläbi