Viktoriaanid. A. N. Wilson

eneseusu taha, võtsid britid omaks globaalse politseiniku rolli. Kahtlemata asus kuninglik merevägi orjalaevu taga ajama osalt kõlbeliste vabastajate innukusega, osalt mõjutatuna asjaolust, et nad võisid vastavalt vabastatud orjade arvule pearaha teenida. Orjakauplejad omakorda võisid taotleda merel kaotatud lasti, s.t orjade eest kindlustusraha, aga mitte nende orjade eest, kes surid laeva pardal. Seepärast juhtus sageli, et kui kuningliku mereväe alus mõnda orjalaeva taga ajas, heitis see oma „lasti”, mis ikka veel ahelais oli, ookeanivetesse haidele pidusöögiks. Turneri „Orjakaupmehed viskavad surnuid ja surijaid üle parda – lähenev taifuun”, mida näidati akadeemias 1840. aastal, kujutab just sellist hirmsat stseeni. Tormilaineis merel peegeldub loojuva päikese lõõm. Esiplaanil väänlevate orjade kogud võiksid olla meremaod. Nad on osa looduse enda julmusest. Selles lõuendis on homeroslikku armutust, ehkki päikese leegitsev loojang eaka purjeka vanade mastide taga räägib lõppemise lugu. „Ma usun,” kirjutas John Ruskin, „kui peaksin põhjendama Turneri surematust üheainsa teosega, siis valiksin selle.” Päike laskub vägivaldselt ja vihaselt vana maailma peale. Lähenev taifuun keeb nagu Darwini raev, mõeldes sellele, millist õudust on laevas ja meres.91 See maal on teatud mõttes kaaslaseks Turneri teosele parlamendihoonete põlemisest.

      Kui Florence Nightingale Palmerstoni välispoliitikast kokkuvõtte tegi, pidi ta tõdema: „ta oli petis ja ta teadis seda”. Aga petmise asemel võis seda vaadelda ka üldisema kingitusena, mis tehti kolmele või neljale brittide põlvkonnale, et nad võisid elada „eitamises”, nagu me ütleksime, paljude küsimuste suhtes, mille puhul 21. sajandi vaatleja näeks selget põhjust kõlbeliseks hukkamõistuks. Ühiskonnad võivad samamoodi nagu ka indiviidid olla prints Hamletid, kes muudavad end võimetuks eneses kahtlemisega ja aususega oma eesmärgi ja loomuse ebajärjekindluste suhtes, või siis võivad nad olla paksunahalised, reipad, suutelised elama ilma liigse kõhkluse ja viivitamiseta. Üsna kõnekas on tõsiasi, et kuninganna Victoria jälestas „Hamletit”.

      Kahtlusi esines küllaga – üksikisikutel, gruppidel, ühiskonnal laiemalt – Inglismaa seisukorra küsimuses (Carlyle’i väljend teosest „Minevik ja olevik”), Suurbritannia ja ülejäänud maailma suhete küsimuses, religiooni ja teaduse küsimuses, ühiskondliku õigluse küsimuses: aga meie, kes me elame killunenud ühiskonnas, oleme nagu psühhoanalüüsi sõltuvuses inimesed, heitleme oma ebakindlusega, nokime oma vooruseid ja pahesid, nagu oleksid nad kärnad. Viktoriaanide võime seda mitte teha, elada väga sageli topeltstandarditega, muudab väga paljud neist – üksikult ja ühiselt – meie silmis petisteks ja silmakirjatsejateks.

      Kõik need asjad pulbitsesid pealispinna all, kui lord Melbourne 1839. aastal leidis end silmitsi järeleandmatu Jamaica Assambleega. 1. augustil 1838 sai 800 000 saarel olevat neegrit tingimusteta vabaks.92 Istanduseomanikele pakuti 15 miljonit naela kompensatsiooniks. Briti valitsus püüdis asjaga veelgi kaugemale minna ning nõudis tingimuste parandamist Jamaica vanglates. Seda keeldus Jamaicas Kingstonis asuv assamblee (mis valdavalt koosnes valgetest istanduseomanikest, aga ka mõnedest „värvilistest”) tegemast.93 Lõppkokkuvõttes sai sellest usalduseküsimus. Melbourne pani selle küsimuse parlamendis hääletusele ning tooride partei lõi viige viie häälega. Melbourne teatas tagasiastumise soovist.

      Selle perioodi ajaloolased kipuvad nagu toonased ajalehedki pöörama mõningase kergendusega selja 800 000 Kariibi mere saarel vabakslastud mehe ja naise tühisele saatusele – kuidas nad tööd pidid tegema, süüa saama, elatist teenima, kuidas nende endised omanikud üha tihedama konkurentsiga maailmaturul pidid elatist teenima – ning keskenduma magamistoakriisi94 kõrgdraamale. Mis ajaloosse puutub, siis Jamaica võis unustada veel veerand sajandiks, enne kui see kellegi tähelepanu äratas: nimelt lõhestas kuberner Eyre (1815–1901) Briti avaliku arvamuse oma karmusega neegrite ülestõusu mahasurumisel.

      Kuninganna Victoriale valmistas 1839. aastal palju rohkem muret mõte, et ta jääb ilma lord Melbourne’iga kabe mängimise tundidest. Sir Robert Peel oli hoopis teist masti mees. Kuninganna ei saanud aru, et uute peaministrite poolt oli täiesti normaalne pakkuda kuninglikku kaaskonda uusi liikmeid. Usalduse märgiks palus Peel asendada tal mõned viigidest õuedaamid toori aadlike naistega. Kuninganna keeldus ja Peel loobus ametisse asumast. Seetõttu komberdas Melbourne’i administratsioon ametis edasi kuni 1841. aasta hävitava valimiskaotuseni – ja selleks ajaks oli noor kuninganna monarhia mainet avalikkuse silmis veelgi kahandanud, süüdistades alusetult üht oma õuedaami Lady Flora Hastingsit raseduses. (Naise paisunud välimuse taga oli hoopis kasvaja.) Pole siis ime, et alamkoda, eriti tooride osa sellest, kuningannat mõnuga õrritas, kui ta valis endale abikaasaks Saksi-Coburgi printsi Alberti. Laulatuse kuupäevaks määrati 10. veebruar 1840 ning Victoria ilmselt lootis, et parlament ülendab Alberti peeriks ja annab talle oma lugupidamise märgiks kenakese elatisraha.

      Ehkki on tõsi, et prints Alberti vooruslikkus „oli tõepoolest hirmutav, seda ei rõhunud ükski pahe”,95 või siis just selle tõttu, tõi tema saabumine Inglismaale avalikku ellu sellist tõsidust ja arukust, mida varem peaaegu et polnudki esinenud. Osalt selleks, et lord Melbourne’ile ja viigidele piinlikkust valmistada, ning osalt totra ksenofoobia tõttu olid toorid üldse vastu mõttele, et kuninganna Albertiga abielluks. Nende kaitseks tuleb möönda, et varasemad kokkupuuted Coburgi hertsogiriigiga ei olnud just kenasti välja kukkunud. Saksi-Coburgi Leopold oli abiellunud printsess Charlotte’iga, kui too oli Walesi printsess, aga 1817. aastal oli naine surnud. Keeldunud Kreeka kuningaks saamise ohtlikust võimalusest, oli ta soostunud leebema valikuga – hakata belglaste kuningaks –, aga oli edasi saanud ka Briti maksumaksjatelt nn tsiviillehe pensioni 50 000 naela aastas. Kolonel Sibthorp tuletas alamkojale meelde, et üks selle kenakese muiduraha saamise tingimusi oli Leopoldi protestandiks jäämine – aga Orléansi Marie-Louise’iga abielludes oli temast saanud katoliiklane. Teine tingimus oli, et ta tasuks Claremont House’i ülalpidamiskulud. Leopold polnud maksnud pennigi, ehkki 1840. aastaks oli ta saanud Suurbritanniast rohkem kui miljon naela. Leopoldi õde, Kenti hertsoginna, Victoria ema, polnud ka sugugi populaarne kuju, ehkki ta polnud nii kombelõtv kui nende vend, Saksi-Coburgi hertsog Ernst – seksuaalselt valimatu ja ebaintelligentne süfiliitik. Ernsti naine Luise, kes oli abiellunud temaga 16-aastasena, oli surnud – mõned ütlesid, et emakavähki, teised, et nurisünnituse verejooksu tõttu – sel ajal, kui Albert oli kaheteistkümneaastane. Enne seda elasid Alberti vanemad juba eraldi ning Luisel, kes oli poja sündimise ajal 18-aastane, oli olnud palju armuvahekordi.

      Nagu oleme näinud, ei ole geneetilise statistika järgi tõenäoline, et kuninganna Victoria tõepoolest oli Kenti hertsogi tütar. Samamoodi püsis kahtlusevari selle kohal, kes oli tema Coburgist nõo prints Alberti tegelik isa. Saksamaal väideti visalt, et Albert oli tegelikult parun von Mayerni, Coburgi õukonna juudist kammerhärra poeg. Igal juhul ei pärinud Albert, erinevalt oma vanemast vennast Ernstist oma arvatavalt isalt, Saksi-Coburgi hertsogilt Ernst I-lt süüfilise sümptomeid. Ta polnud ka üldsegi oma venna sarnane. Kuulujuttudele Alberti vanemate kohta lisas hoogu tema ema häbiplekk, kui tal Alberti poisipõlves oli olnud väga skandaalne armulugu ühe teise õukondlasega. Kui kahtlused nii Victoria kui ka Alberti osas on piisavalt põhjendatud, siis tähendab see, et paljud Euroopa kroonitud pead põlvenevad häbitust iiri sõjamehest ja saksa juudist. Arvestades seda, on üllatav, et neis perekondades avaldus nii vähe andeid, mida tavaliselt iirlaste ja juutidega seostatakse: nagu näiteks taibukus või hea välimus. Albert siiski oli unelevalt hea välimusega, ehkki mitte pikka kasvu. Tema loomuomadused, nagu näiteks perekondlik lojaalsus, perekonnaarmastus, täitumatu intellektuaalne huvi, musikaalsus, on kõik rabavalt erinevad tema enda arvatavatest Coburgi sugulastest või tema pruudi sübariitlikust ja üldiselt rumalast perekonnast.96 Selliste eelkäijate ja sugulastega nagu Leopold, Ernst ja Kenti hertsoginna ei võinud Albert loota, et ta saab armsaks Inglismaale, kes teda ei tundnud. Lord Ashley – kuninganna Victoria isiklik sõber ja lord Palmerstoni kasutütre mees – oli nende seas, kes ühinesid alamkojas Sibthorpe’iga ning hääletasid Albertile 50 000-naelase aastasissetuleku eraldamise vastu. Summa kärbiti 30 000 naelale.

      Aga

91

Vt Hewison jt, lk 71.

92

A. J. Newman, lk 102.

93

Vt Heuman, „Between Black and White. Race, Politics and the Free Coloureds in Jamaica, 1792–1865”.

94

Bedchamber Crisis on saanud nime sellest, et kriisi kutsus esile peaministrikandidaat Peeli nõue vabastada oma kohtadelt mõned kuninganna Victoria õuedaamid (ingl ladies of the bedchamber), kes olid juhtivate viigi poliitikute naised. – Tlk.

95

Weintraub (1997), lk 65.

96

Netzer, lk 153.