Tõde või tegu. III osa. Tõde. Kristi Piiper

Dubaisse või kuskile. Aga ta ei tundnudki Annabeli! Annabel tuli alles siis meile, kui Steko oli juba ära läinud! Kuule, aga äkki ta teeb lõpetajatest mingit uurimistööd või midagi?”

      Stella ohkas väsinult. „Äkki me tõesti mõtleme üle. Võib-olla need ongi endised õpilased ja õpetajad või midagi muud kooliga seotut ... Ah, ma ei tea lihtsalt enam, mida arvata.” Järjekordne ummikseis tekitas masendust.

      Priit uuris fotosid märkmiku lehekülgedest. „Võtame veits aega seda kõike seedida. Aga vaata, see aadress siin, see kordub palju! Paju 17.”

      Stella vaatas märkmikusse kritseldatud aadresse, kellaaegu ja nimesid. „On jah palju seda! Äkki see ongi see koht, kus Annabel öösiti käib?”

      Järsku kostis uus koputus uksele. „Sisse!”

      Uksel seisis veidi kohmetunud Katriin. „Hei!” Katriini pilk langes voodil istuvale poisile ja seejärel Stellale. „Kuulsin, et sa oled siin, Puurmaa saatis mind vaatama, kuidas sul on.”

      „Õde ütles, et ta saab varsti koju. Ja et ta tuleb võtab selle junni ka kohe ninast ära,” seletas Priit Stella asemel. „Ma enne just rääkisin ukse taga õega, kui ma siia tulin.”

      Katriin vaatas Priitu, seejärel taas Stellat, tekkis ebamugav vaikus, kuni Priit püsti tõusis. „Aga davai, ma lähen. Hiljem näeme!”

      Katriin ootas vaikides ukse juures, kuni Priit välja läks, ja istus siis voodile. „Kuule ... Mis teil Priiduga on? Te olete kogu aeg koos viimasel ajal.”

      Stella raputas ehmunult pead. „Issand, mida?! Mitte midagi pole! Meil on lihtsalt praks samas majas. Mul pole seal kellegagi olla muidu!” Ta tundis, et õigustas ennast natuke liiga tuliselt, sest juba vaataski Katriin teda kahtlustava näoga. „Tähendab, no ta on tore poiss ka muidugi ...”

      Katriin naeratas. „On küll jah. Mulle ka meeldib. Aga sul on linnas kutt ju?”

      „Jaa, on, Johannes. Ma lähengi vist nädalavahetusel linna tema juurde natukeseks ajaks. Hullult tahaks näha teda juba.”

      Tundus, et Katriin jäi selle vastusega rahule, sest ta vahetas teemat. „Tead, kui rahul ma olen, et ma tanklasse praksi sain! Ma reaalselt olen Annabelile igavesti tänulik! Ülemus on nii lahke, vahepeal laseb varem ära ja ...”

      Stella ei saanud aru. „Aga te pole ju eriti kooski! Või passib ülemus ka päevad läbi tanklas?”

      Katriin tundus natuke segadusse sattuvat. „Aa, ei, ega ma tegelt ei tunnegi teda. Ja ega ta pole jah tanklas eriti. Aga no paar korda oleme ikka näinud ja siis tundus lihtsalt selline mõnus inimene.”

      Katriini puterdamine pani Stella muigama. „Kuule, ega ma kade ei ole, et sa rahul seal oled! Ära pabista! Lihtsalt tundus kummaline. Sa oled Annabeliga ka viimasel ajal nii palju koos. Kuidas tal läheb? Me elame samas toas, aga peaaegu ei suhtlegi. Ma ei tea, kas ma olen midagi valesti teinud või milles asi.”

      Katriin seletas, kui väga kiire Annabelil praksi ja stipendiumikatsete tõttu on, ta peab palju aega raamatukogus istuma. „Asi ei ole üldse sinus, tal ongi lihtsalt jube palju tegemist praegu!”

      Stella muigas taas. Miks Katriin Annabeli niimoodi õigustab ja kaitseb? „Muidugi, saan aru.”

      Palati uks avanes ja õde astus mingi kandikuga sisse. „Nii, vaatame su üle ja laseme koju ära.”