Tõde või tegu. III osa. Tõde. Kristi Piiper

maganud, kuid toas oli umbne ja väga palav ning tüdruk avas akna. Peavalu oli tagasi. Viimasel ajal valutas tal pea tihti. Öökapisahtlis olev ibuprofeenikarp hakkas tühjaks saama. Kell oli kuus ja Annabel oli nagu ikka varakult lahkunud. Stella otsustas esimese asjana märkmiku vahel olevatest fotodest pilti teha. Käte värinal muukis ta uuesti sõbranna koti luku lahti, pildistas kiiresti fotod ja mõned märkmikuleheküljed oma telefoniga üles ja pani kõik võimalikult korrektselt tagasi.

      Tal oli veel poolteist tundi aega, enne kui tuli praktikale minna. Ta viskas uuesti voodisse pikali, võttis öökapilt oma mobiiltelefoni ja valis varasele kellaajale mõtlemata Johannese numbri. Telefon kutsus, aga keegi ei vastanud. Stella ei saanud aru, miks Johannes talle jälle ei vasta ega pole varasemate kõnede peale tagasi helistanud.

      Lõuna saabudes kiirustas Stella sööklasse. Ta oli terve hommiku kannatamatult Priiduga kokku lepitud kohtumist oodanud. Pildid tema telefonis olid mitmesse eri kohta salvestatud ning igaks juhuks isegi tema enda e-maili aadressile saadetud. Õnneks Priit seisis juba sööklas järjekorras. Stella haaras kandiku ja seisis poisi kõrvale sabasse. Pahane naisterahvas tema selja taga tegi trügimise kohta märkuse, kuid Stella oli nii omades mõtetes, et isegi ei märganud seda.

      „Tsau, ma sain pildid!” sosistas ta Priidule.

      „Oh, super! Tahaks neid juba näha! Tatar ja hakklihakaste palun.” Mõlemad asetasid tellitud toidu kandikule ning koos leiti kõige kaugemas ja eraldatumas nurgas laud. Nad olid just maha istunud, kui Priit Stellale ehmunult otsa vaatama jäi.

      „Jessas, mis sul juhtus?” Esimesel hetkel ei saanud tüdruk aru, millest selline küsimus, kuid juba järgmisel sekundil tundis ta sooja niret oma ninast üle huulte lõuani vajumas. Metalne maitse huultel kinnitas, et see oli veri. Stella pühkis ehmunult varrukaga nägu, kuid verejooks oli nii tugev, et veidi verd voolas ka lauale ja taldrikusse. Süda oli ka paha ja ta ajas kiiresti pea kuklasse. Priit ulatas talle laualt hunniku salvrätte.

      „Appi, ma ei tea, millest see on ...” Stella surus jõuga ninale, kui Priit tal käest kinni võttis.

      „Lähme esimesele korrusele, seal on vastuvõtt! Lähme kähku sinna, seal antakse esmaabi!”

      Stella nõustus, verejooks oli vastikult tugev. Priit juhatas ta esimesele korrusele. Tüdruk vaatas salvrätti ninal hoides ringi. See nägi välja, nagu haiglate vastuvõtud tavaliselt olid. Ta oli säärases kohas käinud, kui vanatädi Asta kiirabiga haiglasse toimetati.

      „Tere! Sellel neiul siin hakkas väga järsku ja väga tugevalt ninast verd jooksma,” seletas Priit vastuvõtuõele, kes seepeale neid edasi läbivaatusruumi juhatas.

      „Tugev ninaverejooks,” ütles õde üle ukse ruumis istuvale valges kitlis naisele ning jättis Stella ja Priidu tema hooleks.

      „Palun tule siiapoole ja nuuska nina hüübest tühjaks! Ära hoia pead kuklas, see ei ole hea, kui veri neelu valgub.” Ligi kolmekümneaastane valges kitlis naisterahvas ulatas Stellale suured veidi karedad salvrätid ja viipas pooleldi täis lahtise prügikasti suunas.

      Stella võttis paberid vastu ja nuuskas ettevaatlikult. „Tugevamini, täiesti puhtaks! Vastasel juhul pean aspiraatorit kasutama, et üldse midagi näha.” Stella nuuskas uuesti, tugevamini. Jube tunne oli nuusata, nähes nii suurt kogust verd enda seest välja voolamas. Refleks oli proovida seda pigem tagasi enda sees hoida.

      „Nii, tule nüüd siia!” Meedik oli Stellaga lõpuks rahul.

      Tüdruk poetas paberid prügikasti ning nägi nüüd ka tohtri nimesilti, kus seisis: dr Kaisa Kull, resident. Verd voolas küll edasi, kuid arsti see ei häirinud. Kindad käes, vaatas ta lambiga Stellale ninasse. „Ei ole midagi hullu näha peale selle, et limaskest on ühest kohast õrnemapoolne ja tundub mehaaniliselt vigastada olevat saanud. Kas sa võtad mingeid ravimeid?”

      „Ei, ei võta.” Stella ei olnud ammu haige olnud. „See tähendab, peale ibuprofeeni ei võta midagi. Mul valutab peaaegu iga päev pea.”

      „Selge. Ilmselt oledki sellega liiale läinud. Ja inimesed kipuvad tihti küüntega nina limaskesta vigastama, nii et selline häda on tavaline. Aga ibuprofeeni üks toime on vere vedelamaks muutmine. Seda saab küll käsimüügist piiramatult osta, ent sellega tasub ettevaatlik olla. Eriti veel siis, kui toas on kuiv õhk ja liiga soe temperatuur. Lubatud kogust ei maksa ületada! Ja üleüldse tuleks sind uurida, kui sul sageli peavalud on.”

      Arst võttis oma kummikinnastes käed Stella ninalt ja tüdruk tundis, kuidas uus soe verenire mööda huuli alla vajus. Tohter ulatas talle salvrätid. „Ma arvan, et ma jätan sind natukeseks ajaks siia statsionaari. Paneme sulle tampooni, mis on hüübimisvastase ainega immutatud.”

      Ta võttis telefoni ja helistas kuskile. „Ene, tule pane palun patsiendile paremasse ninasõõrmesse eesmine tamponaad ja jäta ta mõneks tunniks sisse.”

      Stella ei saanud aru, miks talle hüübimisvastase ainega immutatud tampoon pannakse, kas poleks just vaja hüübimist soodustada, et verejooks peatuks? Kas arst tegi kogemata vea?

      Minuti pärast tuli ruumi õde, kes surus Stellale ninaauku suure pika marlitampooni. See oli väga ebamugav ja Stella arvas, et ta näeb kindlasti ka kohutav välja, kuna tampoon ulatus otsapidi ninasõõrmest välja. Piinlikkustundega vaatas ta Priidu poole, kes jälgis kõike murelikult.

      „Kuna verejooks on tugev, siis me jätame sind praegu mõneks ajaks siia,” kordas õde Ene arstilt juba kuuldud sõnu. „Noormees võib praegu ära minna ja hiljem tagasi tulla, kui on soovi.”

      „Kuule, ma lähen ütlen, et sa ei saa enam tööle tulla täna. Tulen pärast tagasi.” Priit lehvitas ja jättis Stella õega kahekesi, kes seejärel tüdruku palatisse number kolm juhatas.

      Ruum oli kohe vastuvõtulaua juures. Stella istus veidi kigisevale steriilsele haiglavoodile. Nina tundus katsudes hästi paks, tampoon oli ninasõõrme laiaks venitanud ja kogu nägu tundus pinge all olevat. Ta vaatas oma näppu, millega oli just nina katsunud. Vähemalt ei olnud see enam verine. Ta sättis ennast padja najale poolistuvasse asendisse.

      Palat oli suhteliselt tänapäevaselt sisustatud, nägi üsna selline välja, nagu ta linna haiglas vanatädi Astat vaatamas käies näinud oli. Huvitav, tal ei olnud aimugi, et siinses tervisekeskuses ka statsionaar oli. Ähmaselt tuli talle meelde, et praktikabaasi tutvustaval ringkäigul oli seda vist isegi mainitud, kuid see oli tal täiesti ununenud.

      Stellale meenus ehmatusega tema seljakott – ega ta seda ometi sööklasse ei olnud jätnud!? Õnneks lebas kott tema voodi kõrval kapi peal. Ilmselt oli Priit seda hoidnud ja õe kätte andnud. Ta otsis kotist telefoni ja helistas Johannesele. Ikka ei mingit vastust. Ta otsustas poisile kirjutada järjekordse sõnumi. „Miks sa ei vasta? Kas sinuga on kõik korras? Kui sa telefonile ei vasta, siis ma tulen linna sinu juurde!” Ta vajutas „Saada”, pani telefoni kapile ja sulges silmad. Kerge peavalu oli tagasi ja silmad kinni olla oli kõige mugavam.

      Koputus uksele äratas Stella. Ta oli endalegi märkamatult tukkuma jäänud. Keegi avas ettevaatlikult ukse. See oli Priit. Poiss hoidis ühes käes mahlapakki, teises šokolaadi. „Ma tõin sulle süüa. Nüüd kus sa verest tühjaks oled jooksnud, peaks sul lisaenergiat vaja minema.” Naerdes ulatas ta šokolaadi Stellale ja asetas mahlapaki kapile.

      Stella tundis jälle piinlikkust – suur pooleldi verine tampoon turritas ninast välja ja tema valget pluusi kaunistasid verenired. „Mh, ära vaata mind, ma olen nii rõve!” naeris ta ja tegi šokolaadi lahti.

      „Sa poleks isegi siis rõve, kui sul samasugune mõlemast ninaaugust väljas oleks. Okei, siis võib-olla isegi oleksid,” naeris Priit vastu.

      „Issand, pildid, Priit! Ma täiesti unustasin!” Stellale meenusid järsku Annabeli märkmiku vahel olnud pildid ehk siis põhjus, miks ta nii väga lõunat oli oodanud. Ta tahtis fotosid Priidule näidata, et näha, mis tema sellest arvab. Avanud telefonis oma galerii, ulatas ta mobiili Priidule. Poiss vaatas keskendunult pilte.

      „Ma ei tea ka neid mehi ... Lootsin, et äkki tean, aga ei ...” Ta