Varastatud hetked krahvinnaga. Julia Justiss

majja kiirustas. Ta märkas kohe Daviet, kes istus ruumi kaugemas otsas aknaorvas. Tunnustus mehe näol, kui Faith lauale lähenes, pani teda rõõmustama selle üle, et oli otsustanud kanda oma uut halli kleiti, mis rõhutas ta figuuri ja muutis teda jumekamaks.

      „Krahvinna, milline meeldiv üllatus,“ ütles Davie püsti tõustes ja kummardades. „Kui kaunis sa välja näed!“

      „Nii lahke sinust, härra Smith,“ vastas Faith. „Kuigi kolme lapse emana olen ma kardetavasti kaotanud nooruse värskuse, mida sa ilmselt mäletad.“

      „Rumalus, selle kustutamiseks on vaja enamat kui käputäit poisse,“ vastas Davie teda istuma aidates. „Teed? Või eelistaksid sa jäätist?“

      „Teed, palun.“

      „Sa näed puhanud välja. Tõeliselt värske nagu noor tüdruk ning mitte sugugi nagu auväärne kolme lapse ema.“

      Faith naeris. „Ma tahtsin rohkem lapsi saada, aga kuna kolm poissi kindlustasid pärijad, siis Ashedon… kaotas huvi.“ Või oli ta kogu aeg armukesi pidanud ja Faith oli olnud liiga rumal, et seda märgata? „Kuidagi, kasvades venna ja hulga õdedega, arvasin ma, et endale perekonda luues oleksin lastest ümbritsetud. Aga nende emana veedan ma suurema osa päevast oma maailmas ja nemad lastetoas enda omas.“

      Davie itsitas. „Erinevalt taluperekonnast, kus lapsed terve päeva ringi siblivad, õppides emadelt või tehes töid isade heaks. Lähedal isegi öösel, sisse mähituna lakapealsel, otse elutoa kohal, nagu vorstid karbis! Ehk oleks pidanud sinust saama lihtne taluperenaine.“

      „Ehk tõesti.“

      Faith vaatas Daviele otsa, nendesse lahketesse silmadesse, mida ta nii hästi mäletas – ning nägi seal äkki kirevälgatust, nii tugevat ja järsku, et see ehmatas teda.

      Teda ehmatas veelgi enam aga see, kui ta tundis sügaval enda sees kirglikku vastust. Ta oli äkki sattunud tagasi eelmisesse õhtusse, mil ta vaatamata väsimusele ja kurbusele oli teravalt tajunud Davie embuses olemist.

      Davie lai, tugev rind. Pikk, sihvakas nooruk, keda ta oli tundnud, oli kasvanud pikaks, lihaseliseks, füüsiliselt muljetavaldavaks meheks. Ta ei sobitunud kitsa pihaga, piitspeenikese keigari profiiliga, mis praegu ühiskonna härrasmeeste hulgas nii populaarne oli. Selle asemel oli ta suur, tugev ja kindel, rohkem nagu… keskaegne rüütel või poksija. Tugev, jõuline ja aukartustäratav.

      Kui Davie teda hoidis, oli Faith tundnud end turvaliselt ja rahulikuna. Kui ta oleks ikka veel see naiivne ja usaldav tüdruk, kes varem, oleks ta võinud isegi öelda „kalliks peetuna“.

      Ent see oli vaid vajadusest ja soovmõtlemisest sündinud illusioon.

      Siiski, ta polnud eksinud iha osas, mida ta just Davie silmades märganud oli, enne kui mees selle varjas, ega ka füüsilises reaktsioonis, mida see temas esile kutsus. See ootamatu külgetõmme võib… nende sõpruse värskendamist raskendada, kuid samas oli ta ka selle üle tohutult rõõmus. Taipamine, et Davie teda tahtis, oli palsam ta räsitud enesehinnangule, elustades peaaegu hääbunud taju endast kui ihaldusväärsest naisest.

      Ta köhatas kurgu närviliselt puhtaks. Kuigi teretulnud, oli nende vahel surisev ootamatu sensuaalne pinge nii ootamatu ja tal oli nii vähe kogemusi sellega toime tulemiseks, et ta tundis end äkitselt kohmetuna. „Aitäh, et sa minuga kohtusid,“ ütles ta lõpuks. „Ma tundsin nii suurt kergendust, et ei pidanud täna parki sõitma minema ja kõiki neid pilke endal tundma, samal ajal kui lesk mulle epistlit loeb.“

      „See on ilmselt hind, mida ta tuleb maksta krahvinnaks olemise eest. Sa oled alati tähelepanu keskmes, kuhu sa ka ei läheks ja mida sa ka ei teeks.“

      Faith krimpsutas nina. „Jah, ja see on nii ebameeldiv. Ma ei tea, miks ma seda siis ei taibanud, kui ma krahviga abiellusin. Ma pole tähelepanu iial nautinud.“ Ta ohkas. „Eriti kuna Ashedon ja tema naised andsid ühiskonnale skandaalide jaoks nii palju ainest, et minu reaktsiooni jälgida.“

      Davie lõug kangestus ja ta näole ilmus äge pilk, enne kui ta pahvatas: „Sinu abikaasa oli narr! Isegi kui ma seda öelda ei tohiks.“

      Faith tundis tänulikkust ja naeratas kurvalt. „Mul polnud midagi selle vastu, et ta narr oli. Mind häiris vaid see, et ta ei armastanud mind. Aga ma ei tulnud täna selleks siia, et vinguda selle pärast, kui vaene ja hüljatud ma olen. Ma tahan kuulda millestki, mis ka tegelikult tähtis on. Räägi mulle oma tööst! Ma lootsin alati, et saame oma sõprust säilitada, aga pärast pulmi ja kui sina Oxfordis olid… ma tean, et tänu Sir Edwardi ja minu nõo Nicky toetusele valiti sind üsna pea pärast ülikooli lõpetamist Hazelwicki esindajaks parlamenti. Ja ma mäletaksin nagu midagi „Hadley Hellionide“ kohta? Mis see oli?“

      Davie naeris. „Minusuguse lihtkodaniku õnneks kohtusin ma peatselt pärast Oxfordi saabumist Giles Hadleyga. Sa ilmselt tead, et kuigi tegemist on vikont Lyndlingtoniga, veel üsna hiljuti oli ta oma isast, krahvist, võõrdunud. Olles kasvanud üles üksikus majakeses, ei loonud ta sõprussuhteid kellegagi kõrgseltskonnast, vaid sai pärast Etonisse saatmist lähedaseks hoopis teiste tõrjututega – Ben Tawny, vikont Chilfordi vallaspojaga, ja Christopher Lattimari, lord Vraux’ pojaga.“

      „Seda nime ma tean,“ ütles Faith. „Üks „Vraux’ kamba“ lastest, kellel kõigil väidetavalt erinevad isad on?“

      Davie noogutas. „Selliste taustade tõttu sa mõistad ilmselt, miks nad kõik tundsid, et ühiskond ja valitsus vajab reforme, nii et võimuvahetus ei jääks nende üksikute rusikasse surutud kätesse, kelle ainus kvalifikatsioon on see, et nende perekonnad on seda ametit alati pidanud.“

      „Sina oled sellist vaadet alati toetanud,“ sõnas Faith, meenutades nende tulihingelisi arutelusid valitsuse ja poliitika teemal sel ammusel suvel.

      „Nii see on. Giles komistas minu otsa, kui ma üksi pubis lugesin, ja kaasas mind kohe oma ringkonda. Esmalt lahkusest lihtkodaniku vastu, keda poleks iial ühtegi aristokraatlikku seltskonda kutsutud, nagu ta teadis. Aga kui me hakkasime arutama seda, mida lootsime saavutada pärast ülikooli lõpetamist, avastasime üsna pea, et me püüdleme samade eesmärkide poole.“

      „Ja need püüdlused olid mõjukate silmis piisavad, et teid põrgulisteks nimetada?“ pakkus Faith.

      „Need olid piisavalt halvad, aga me ei saanud seda silti külge enne, kui mõned aadlikud, kõik kirikumehed, avastasid, et me tahame ülemkojast vaimulike esindajad kõrvaldada. Nende arvates võis selline kavatsus vaid saatanast kannustatud olla.“

      Faith kallutas pead. „Kas asi oli vaid selles? Või oli see nimetus osaliselt ära teenitud kaugelt skandaalsematest tegudest, kui sa minu süütutele kõrvadele rääkida tahad?“

      Kas ta oli olnud põrguline? Faithi läbistas kerge põnevusevärin, kui ta Daviet ripsmekaare alt silmitses. Davie oli kindlasti piisavalt mehelik, et naist erutada. Kas ta oli Oxfordi daamide seas laineid löönud?

      Ta tundis end armukadedana kõigi naiste suhtes, keda Davie oma ihaleva tähelepanuga hellitanud oli.

      „Olles India sõjaväes teeninud,“ jõudsid temani Davie sõnad, „oli Ben midagi agitaatori sarnast ja Christopher oli alati daamide lemmik. Gilesil ja minul polnud üldiselt piisavalt taktitundetust, et liigselt jantida, see oli ka üks põhjustest, miks me oma rahad kokku panime ja juba varakult korterit jagama hakkasime. Me ka aitasime teineteist, kui saabus aeg kampaaniat teha. Nagu sa võid teada, siis sinu õemees, markii, toetas mind heldelt, kui ma kandideerisin Hazelwicki esindajaks Sir Edwardi juhtimisel, mille eest ma olen väga tänulik.“

      „Kuidas saaks Nicky või ükskõik kes teine kuulata sind oma vaateid selgitamas ja ükskõikseks jääda? Mind veensid sa tol suvel kindlasti! Kui lähedal sa oma eesmärkide saavutamisele oled?“

      „Uus parlament kogunes juunis ja seal oli ülekaalukalt reformi pooldajaid. Me oleme väga lootusrikkad, et eelnõu võetakse sel sügisel lõpuks vastu.“ Ta nägu tõmbus krimpsu. „Praegu on ikka veel vastaseid, kes püüavad viivitusi tekitada sellega, et tõstatavad lõputult ebaolulisi arutelusid. Mõnikord tahaksin komiteeruumis paar pead kokku lüüa nagu eile õhtul tänaval!“

      „Seal