Varastatud hetked krahvinnaga. Julia Justiss

sina ja minagi.“

      Davie noogutas. „Ma olen kindel, et nemad kahetsevad seda sama palju kui minagi. Kas sa ei võiks proovida sidemeid taastada?“

      „Ilmselt küll. Aga ka nemad ei saaks mind aidata. Enamiku ajast tulen ma paremini toime.“ Ta püüdis Davie jaoks naeratuse näole manada. „Seda juhtub harva, kui ma tunnen, et ma… plahvatan, kui ma kohe sellest kõigest eemale ei pääse.“

      „Nagu sinuga täna õhtul juhtus.“

      „Nagu minuga täna õhtul juhtus.“

      Davie vaatas teda ja kortsutas kulmu. „Hetkel pole mul ühtegi head mõtet, kuidas asja parandada. Aga kas sa lubad mulle midagi?“

      „Mida?“ küsis Faith ja kallutas pead, vaadates küsiva pilguga Davie poole, ning hetkega haarasid mälestused mehe endasse.

      Kui palju kordi oli Faith tol suvel just samamoodi talle otsa vaadanud, süvenedes innukalt sellesse, mida nad hetkel arutasid – luulesse, poliitikasse, põllumajandusse? Justkui erutaks ja paeluks teda terve maailm ja ta ei suudaks kuidagi selle kohta piisavalt õppida.

      Davie sees lahvatas taas viha, kui ta taipas, kui suur osa sellest rõõmust oli Faithist välja pigistatud.

      Ta surus viha endas maha ja vastas: „Kui sa järgmisel korral tunned, et ei suuda seda enam minutitki taluda, siis palun, ära mine üksi tänavatele uitama! Saada mulle kiri; ma saan sinuga kusagil kokku, ükskõik kus, ja me saame rääkida. Sa pole üksi, Faith. Sa pole iial üksi, kuni mina veel hingan. Luba mulle?“

      Faith silmitses teda hetke. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?“

      „Muidugi. Ma ei ütle iial asju, mida ma tõsiselt ei mõtle.“

      Faith noogutas, nõrk naeratus huulil. „Jah, ma mäletan sind sellisena. Ja kuidas sa olid alati ustav sõber. Hea küll, ma luban.“

      „Hästi,“ ütles Davie, ikka veel murelikuna, ent tundes end nüüd Faithi olukorra suhtes juba pisut paremini. „Me peaksime üsna kohe Berkeley Square’ile jõudma, õnneks – eriti kui su ämm avastas sinu kadumise ja kiirustas koju sind otsima.“

      Faith kehitas õlgu. „Ta ilmselt rõõmustaks minu kadumise üle. Kui välja arvata see, et tal poleks oma kurtmistele enam nii ideaalset sihtmärki.“

      „Sa oled lihtsalt kurnatud. Hommikul, kui sa puhanud oled, tundub kõik parem.“

      „Kas tõesti?“ Faith naeratas. „Võib-olla mehe jaoks, kes on otsustanud maailma muuta. Ma olen kuulnud mõningatest sinu saavutustest, muide, isegi kõrgseltskonna ebasoosingus. Mitte et keegi sellest mulle otse räägiks, muidugi – poliitika olevat naise jaoks intellektuaalselt liiga keeruline. Ei, meile jäetakse arutada kübarate ääristamine, teenijatega tegelemine ja ehk, kui me oleme piisavalt julged, arutlemine selle üle, kellest võiks saada parim armastaja või millisest tantsijannast on lava taga puhketoas millise aadliku armuke saanud.“

      Davie tõmbas näo krimpsu. „Seal võiks nii palju enamat olla! Nagu sa kahtlemata tead, siis abiellus minu sõber Giles Hadley, vikont Lyndlington, hiljuti leedi Margaret Robertsiga. Leedi on olnud aastaid oma isa lord Witlow’ poliitilise võõrustaja rollis; ta ei mõista mitte ainult poliitikat, tema ja ta isa toovad sageli kokku valitsuse, teaduse ja kunsti helgemad pead, et oma vestlusõhtutel igasuguseid teemasid arutada.“

      „See kõlab imeliselt – ja nii palju ergutavamana kui see, mida minul võimaldatakse kogeda. Kui just…“ Tema tuhmid silmad elavnesid. „Kas sa mõtlesid seda tõsiselt, kui sa rääkisid minuga kokku saamisest?“

      „Kas ma juba ei vastanud sellele?“

      „Siis… kas sa kohtuksid minuga homme pärastlõunal? Ma sõidan tavaliselt pühapäeva pärastlõunal lesega Hyde Parki, aga pärast tänast õhtut ma pigem ei kannataks tunnipikkust loengut, mille ta mulle kindlasti peab minu ebakohase lahkumise kohta sellelt armetult peolt. Kas sa kohtuksid minuga selle asemel – Gunteri juures, ehk? Keegi meie tuttavatest ei tohiks sel kellaajal seal olla, seega meid ei segataks. Ma tahaksin väga kuulda sellest, mida sa parlamendis teed. Võib-olla saaksin sellest isegi aru.“

      Davie oleks pidanud olema komitee koosolekul, aga kui Faith talle paluvate silmadega otsa vaatas, oleks ta olnud nõus ka eelnõu lõpphääletuselt puuduma. „Jah, ma kohtun sinuga seal.“

      Kaarik aeglustas sõitu, andes märku sellest, et nad olid sihtkohta jõudmas. Davie tundis pettumusetorget; ta oleks võinud terve öö mööda Londonit ringi sõita ja Faithiga vestelda.

      Paratamatusega leppides hüppas ta sõidukist välja, kui see peatus, ja ulatas Faithile käe. „Ma ootan, kuni sa turvaliselt majas oled,“ ütles ta, kui Faith kaarikust maha astus.

      „Hea küll.“ Faith sammus välisukse poole, ent peatus siis, nagu ei suudaks ta krahvinna valdustesse taas siseneda. Ta pöördus uuesti Davie poole, tõusis kikivarvule ja suudles meest kiiresti lõuale.

      Kuni mehe süda jättis esmalt lööke vahele ja hakkas seejärel rinnus pekslema, ütles Faith: „Aitäh, Davie. Päästmise ja palju enama eest. Esimest korda pika aja jooksul on mul olemas „homme“, mida oodata.“

      Nagu ka minul, mõtles Davie, kui Faith trepist üles jooksis. Naise saatjaks olemise privileeg ei kesta siiski ilmselt kuigi kaua. Ta kavatses sellest iga hetke nautida.

      Teine peatükk

      Järgmisel pärastlõunal, olles saatnud teate ämmale, hilisele ärkajale, kes polnud oma ruumidest veel välja tulnud, informeerides teda kokkulepitud kohtumisest, mistõttu ta ei saa parki sõita, lasi Faith teenijal oma soengut viimistleda. „Nii, madame,“ ütles Yvette, silmad uhkusest säramas. „Kes küll laidaks sellist inglit?“

      „Paljud,“ pomises Faith. Ent ta naeratas, teades, et heasüdamlik neiu püüdis teda vaid julgustada. „Uus soenguseade on kena. Kas sul on sellele nimi?“

      „Trône de la Reine,“ vastas teenija. „Ja comme ça accord, madame!“

      „Aitäh. Minust saab kohalolijatest kõige kenam daam.“ Õnneks mitte pargis, lisas Faith endamisi, kui ta istus ülemteenri poolt kutsutud troskasse, ja ta tuju tõusis, kui ta mõtles, et ei peagi hambaid krigistama samal ajal, kui lesk toob kuuldavale pika nimekirja vigadest, mis ta eelmisel õhtul teinud oli. Selle asemel tundis ta ootusärevust mõttest, et saab Daviega rääkida.

      Ta oli tundnud puudust noore mehe seltskonnast, kellega ta oli olnud isegi lähedasem kui oma õdedega ajal, mis ta oli veetnud nõo külalisena, venitades kuupikkusena kavandatud külaskäigu suvepikkuseks idülliks. Davie rahulikud nõuanded, ergutavad ideed ja kindel otsus luua parem tulevik olid Faithi inspireerinud ja erutanud. Tõtt-öelda oli ta olnud mehesse pisut armunud selleks ajaks, kui tal kästi tagasi koju pöörduda, et eelseisvaks hooajaks valmistuda.

      Teades liigagi hästi, et Davie polnud sobiv valik ühe Inglismaa vanima perekonna tütrele, oli Faith siiski lootnud, et saab ehk jagada temaga mõningaid oma mõtteid ja arvamusi Londoni kohta, kuid Davie oli Faithi hooajaks Oxfordi jäänud. Selle asemel, lummatuna krahvi pühendunud ja meelitavast tähelepanust, kadestatuna iga teise vallalise abielueas neiu ja nende põlglike emade poolt, oli ta lasknud endal uskuda, et on oma kõrgest seisusest kosilasse sama palju armunud kui mees temasse.

      Miks ta küll polnud kordagi märganud, kui külmad ja kalkuleerivad tolle silmad olid, võrreldes soojuse ja kaastundega Davie omades?

      Seda on nüüd liiga hilja kahetseda.

      Faith lubas ohates teenril end kaarikusse aidata. Ta heitis veel ühe pilgu kinniste aknakatetega villa poole ja tal tekkis hetkeks halb eelaimdus. Ta satub tõenäoliselt tule alla, jättes minemata ämma igapäevasele lõbusõidule parki; kui see naine peaks teada saama, et Faith jättis sellele olulisele sündmusele minemata selleks, et oma staatusest nii palju madalamal asuva meesterahvaga suhelda, kuuleb ta sellest terve kuu.

      Siiski, oli aeg end vabaks võidelda ämma mõju alt ja õnnetu olemisest, mida see endaga kaasa tõi. Lesel polnud tema üle tegelikult tõelist mõjuvõimu; abikaasa keelavate ettekirjutusteta võiks Faith rohkem maailmas