Minu Austria. Liina Mittermayr

ühte sulada ei lasta, sain napi vastuse, et tegemist on Hitleri sünnimajaga. See on ajaloo „häbiplekk“, millest heal meelel lahti saada tahetakse. Punkt.

      KUIDAS MINUST SUUSATAJA SAI

      Vaatan aknast välja ja süda tilgub verd. Paks lumi, mille kristallid sädelevad sirava päikese käes; siresinine taevas, kuhu on eksinud vaid mõni üksik valge pilveribake; külmakraadid, aga pakane nina ei näpista – ideaalsemat suusailma ei oskaks ette kujutadagi. Ja mina istun talvisel vabal nädalavahetusel nelja koduseina vahel!

      Aknast paistab üle põllu ja väikese metsatuka nii Salzburgi kindlus kui ka linnamägi Gaisberg (1288 meetrit), mis erinevalt kindlusest paksu lumevaiba all lesib. See on suusatamisaldistele linnaelanikele kindel märk selle kohta, et Salzburgi liidumaa mägedes peaks olema lund nagu Võrtsjärves muda!

      Salzburgi linnapiiril asub veelgi kõrgem mägi, Untersberg, mis on Baierimaa ja Salzburgi liidumaa piirimägi – ehk siis 2/3 sellest, sealhulgas kõrgeim tipp (1972 meetrit), asub Saksamaa pinnal ja kuulub naabritele. Aga ega austerlasedki kehvemast puust pole – siiapoole jääv kõrgeim tipp on ainult napilt sada meetrit madalam (1853 meetrit).

      Mäega on seotud hulk müüte. Üks neist jutustab, et vana keiser Karl Suur magab mäe sees ja ootab taassündi. Iga saja aasta takka teeb ta silmaluugid lahti ja kui juhtub nägema, et kaarnad ikka veel ümber mäe tiirlevad, peab keisrihärra järgmised sada aastat ootama. Teise müüdi järgi on taassünni ootajaks hoopiski Friedrich Barbarossa. Kõigil neil aastasadadel, mis ta magusas unes mäe sees veetnud on, ei ole mehe habe kasvamast ja end ümmarguse laua ümber rullimast lakanud.Praeguseks on habe kaks korda ümber laua keerdunud. Kui kolmas tiir täis saab, peab inimkond end maailma lõpuks ette valmistama hakkama…

      Mäe otsa hiivab huvilisi 1961. aastast saadik Untersbergbahn. Gondel on moderniseeritud ja mahutab ligi 50 inimest. Kümne minutiga jõuab see maapinnast 1320 meetri kõrgusele. Teel mäetipu poole on suurim vahemaa gondli ja maapinna vahel 286 meetrit, mis on isegi Alpi piirkonna puhul aukartust äratav.

      Talvel on Untersbergil suusameelsete kohalike ja turistide kasutada 8,5 kilomeetri pikkune laskumine, küll pisut „alpim“ ehk siis mitte just pühapäevasõitjatele mõeldud, aga rada hoitakse korras. Paljud Salzburgi spordipisikuga inimesed panevad peale tööd suusad alla, vinnavad ennast mäkke, lubavad endale sinna jõudes väikese õlle või napsi või isegi mõlemad ja liuglevad jälle mäest alla, rahul päevale pandud ilusa sportliku punktiga.

      Salzburgi mudilasedki õpivad suusatama sama mäe peal, suusapiirkonnas nimega Dürrnberg. Et Austriast pärit suusatalentide arv ei kahaneks, korraldatakse nii lasteaedades kui ka koolides suusakursusi ning suusatamispisik puugitakse enamikule Salzburgi lasteaedade ja koolide mudilastele tugevalt külge. Julgen siinset suusatamisvaimustust võrrelda Eestis valitseva laulmisvaimustusega. Nii nagu Eestis on erand laps, kes üheski kooris ei laula, on siin selline, kes mäesuusatamist ei valda. Vanemad ei pea paljuks lapse suusaklubisse panemist, mis nii lastele kui ka vanematele tähendab seda, et hooaja algusest lõpuni (hea lume korral saab Salzburgi liidumaal suusatada oktoobrist aprillini) kuulub peaaegu iga nädalavahetus lapse võistlustele või treeningule. Paljud vanemad ei pea distsipliinile ise vastu ning ka lapsed kipuvad nädalavahetusel ikka ja jälle haigeks jääma. Mu sõpruskonnas on mitu head lapsevanemat, kes sellele mahvile vastu peavad ja kelle järelkasvust ka arvatavasti head sportlased saavad. Ning on teisi, kelle lapsed koormusele vastu pole pidanud, suusatrenni maha jätnud on ja enam suusamäe poole vaadatagi ei taha. Nii et lastevanemate elu pole lihtne kusagil.

      Aastal 1993 olin Simbachis lapsehoidjana kolme hoolealust kantseldamas. Minu sportlik karjäär piirdus kahekordse aeroobse koormusega nädalas. Esimene neist oli koduperenaistele mõeldud džässtantsu- ja teine linnakese kohalike atleetide aeroobikaõhtu. Enamik mu spordiõhtute kaaslannadest kandis liibuvaid kirjusid retuuse, sääriseid ja neoonläikelist peapaela. Moeröögatused jõudsid väikesesse Simbachi linnakesse 10–15 aastat hiljem…

      Ühel heal päeval ütles mu toonane Austria sõber Franz särades: „Liina, homseks lubatakse imeilusat talveilma. Mis oleks, kui me nädalavahetusel suusatama läheme?“

      Mul ei tulnud esimese hooga pähegi, et Austria inimene räägib suusatamist mainides loomulikult mäesuusatamisest, aga mina, Eesti lauskmaalt pärit naiivitar, mõtlesin kohe pikamaasõitu. Nii kohmasin vastu: „Kus siin suusarada on?“

      „Liina, suusamäed on meist napilt tunnise autosõidu kaugusel. Ma tean, et sa pole mäesuusatamist elus proovinud, aga kunagi on ikka esimene kord. Ära põnna, me ei lähe ju kohe kõige kõrgemale mäele. Läheme kõigepealt kuskile, kus lasteaialastele suuskadel seismist õpetatakse.“

      Taga targemaks. Mine ise sinna lolli mängima. Mina sinuga kaasa ei tule…

      „Franz, ma ei tea, kas see on väga hea idee. Mul pole ju mingit suusavarustustki… Ja üleüldse tahtsin ma sel nädalavahetusel Münchenisse sõbrannat külastama sõita.“

      Järgmine nädalavahetus. Parkimisplats. Suusamägi. Olgu, tuleb kalgile saatusele pea püsti silma vaadata. Franz oli mulle kellegi käest suusajope laenuks saanud, saapad annetas Franzi ema. Olin õnnelik, et suusasaabaste rihmad ja klambrid iseseisvalt lahti sain, ning üritasin ennastsalgava südikusega saapaid jalga pressida. Ei läinud õnneks.

      Franz surus mu vaat et väevõimuga saabastesse ja teatas lohutaval toonil: „Sõidame tunnikese, siis joome ühe hõõgveini, peale seda ehk veel tunnike sõitu. Sa ei kujuta ettegi, kui ruttu suusamäe peal aeg kaob!“

      Mõte hõõgveinist lasi mul umbes millimeetri jagu leebuda. Mis seal ikka, proovime siis selle suusatamise ära.

      „Nii, liigume! Me peame kõigepealt miniliftiga selle väikese künka otsa saama.“

      Vaatasin Franzile otsa. Ootamatu pahvakas värsket mäeõhku oli talle vist tõsiselt liiga teinud. Ta nimetas seda suurt mäge künkaks? Nägin end vaimusilmas juba haiglapalatis valgete linade vahel lebamas, kipsis jalg nööriga lae all.

      „Võta see plasttaldrik kahe jala vahele, suusakepid vasakusse kätte, paremaga hoia köiest kinni ja lase end mäe otsa tirida. Vaata, et sa tasakaalu ei kaota ja suusarajast välja ei kaldu!“

      Kari mudilasi, kes peale meie suusaliftiga sõitsid, vuhisesid täiesti iseenesestmõistetavalt üksteise võidu lifti ette ja enne kui arugi sain, mis toimus, olid maimud poolel teel mäe otsa. Ei mingit kukkumist, nutmist ega välja kaldumist. No see, millega üks viieaastane hakkama saab, peaks mulle kah jõukohane olema!

      Astusin lifti juurde ja haarasin plasttaldrikust. See libises mul esimese hooga käest, nagu libe lutsukala. Teisel katsel sain taldriku kätte, surusin kahe jala vahelt läbi, trotsisin lifti ja ühtlasi kogu keret läbivat suurt jõnksu ja oh imet, lift vedas mind! Muidugi hoidsin mäe otsa jõudmiseni kramplikult köiest kinni ja üritasin eesliiklejaid silmas pidades käituda liftist lahkudes täpselt nii nagu nemad. Plasttaldrikuga hüvastijätmine ei toiminud minu puhul küll nii elegantselt ja sujuvalt kui viieaastastel, aga ma sain hakkama!

      Franz ei jätnud mulle sisemise võidurõõmu nautimiseks minutitki. Juba ta kamandas mu kõrval: „Ürita nüüd suusad paralleelselt sättida, põlved kõverdada ja tagumik sisse tõmmata. Ära seisa nagu part. Vot nii. Ja nüüd ürita selles asendis – ma annan sulle pisut hoogu – edasi liikuda. Mäesuusatamise mõte on selles, et sa sirgelt mäest alla ei sõidaks, vaid pöördeid teha üritaks! Vaata, nii nagu need mudilased!“

      Ma vihkasin neid mudilasi! Näis, nagu oleksid nad tõepoolest kogu senise elu suuskadel veetnud. Kõrvus ainult vuhises, kui järgmine väike suusasell mööda tuiskas. Ilmselt sunnivad auahned vanemad neile igal vabal minutil suusad alla ja proovivad teha lapsest mägesid vallutavat spordikuulsust. Neil pole kindlasti mingit normaalset lapsepõlve, mõtlesin tigedalt.

      Hei, mida see Franz ütles – pöördeid teha? Mul olid kahemeetrised latid jalgade alla fikseeritud. See tähendas, et ma olin suuteline libisema kiiresti ja otse. Mu robotisaapad tegid liigutusi, mis neile meeldisid, aga mitte neid, mis minu meele järele olid! Seni, kuni ma end nendega ükskõik mis suunas pöörasin, oli mägi