Meie hingede võlad. Maimu Berg

kõik on mandunud ja alla käinud

      et kõik on katastroofiline

      ja et kõik on lootusetu

      aga kõiges mis nad kirjutavad

      pole midagi tegelikkuse vastu

      tegelikkus on nii kole

      et seda ei saagi kirjeldada.“

      Vabasurma valinud sarkastiline kirjanik mängis 1989 viimase ninanipsu oma testamendiga, mille täitmisest möödahiilimine on saanud seikluseks omaette.

      Samal, või järgmisel, 1990. aastal kinkis üks teine sakslasest sõber, poliitik ja kultuuritegelane Olaf mulle Elfriede Jelineki eelmisel aastal välja tulnud ja kohe skandaalseks kuulutatud raamatu „Lust“. Võibolla tagamõttega. (Eesti keeles ilmus see raamat 1995. aastal pealkirja all „Lõbu laialt“.) Kavalalt naeratades ütles kultuuriringkondades omainimesena sebiv Olaf mulle mõned aastad hiljem Berliinis: „Jelinek on praegu siin, tahad, ma teen teid tuttavaks?“ Ma ei tahtnud. Millest oleks olnud ekstravagantse raskelt krohvitud ja inetus saksaaegses soengus naisega, kelle vaateid ma suuremas osas ei jaga, rääkida? Ta ei pakkunud mulle huvi. Rääkimata sellest, et mina teda kindlasti ei huvitanud, tal polnud minusugusest aimugi. Jelinekit on peetud Bernhardi mantlipärijaks: „Ma ei arva, et kirjanik saab muuta ühiskonna arusaamu. Ta saab pigem nagu teisedki näidata näpuga haigetele kohtadele. Hirmu peale ajada. Nii naerda, et teistel naer kurku kinni jääb. Kivi vette visata ja ringe tekitada. Panna oma raamatuga nii mõnegi mehe mõtlema selle üle, kuidas ta oma naist kohtleb. Muud ei midagi.“

      Kirjanikust kirjutamine – kas on üldse vaja isiklikku tutvust või kokkupuudet inimesega, kui on olemas ta raamatud? Kümne raamatu põhjal, olgu teemaks mis tahes, võib tähelepanelik ja kiindunud lugeja autori kohta rohkem teada saada kui mõni teine päev päevalt tema kõrval elades või ta läheduses viibides. Näiteks Ljudmila Ulitskaja lugude kõrvaltegelane Ženja, miks mitte Ljuda? – laps, kes jälgib ja meelde jätab, neiu, kelle läheduses ikka midagi juhtub … Vogel ütles pärast Handke juures käimist ja pikemat vestlust, et mees kui niisugune jäi talle tabamatuks või tegelikult ei pakkunud see tabamine talle enam huvigi. Kui ta aga Handke raamatud hiljem uuesti kätte võttis, kuulis ta neid lugedes kirjaniku häält ja leidis mõtteid, mida ta varasematel lugemistel polnud märganud.

      HEM JA VAINTSA

      Ma elasin aastaid koos kirjanik Vaino Vahinguga. Kui ma pärast Vahingu surma ilmunud kogumikust „Vahing“ lugesin kaasteeliste mälestusi temast, leidsin sealt teistsuguse inimese kui see, keda mina tundsin ja armastasin. Kui ma püüdsin lugeda, mõistetava vastumeelsuse ja solvumisega, Vahingu enda mälestusi, tema valgetesse vihikutesse kirjutatud päevikuid, oh, ma mäletan neid pikuti pooleks murtud vihke Vaino põuetaskus, kuhu ta visalt sissekirjutusi tegi ja mida ma sel ajal mitte kunagi ei lugenud. Mitte huvi puudumisest, vaid austusest teise privaatsuse vastu. Jah, kui ma lugesin neid, juba raamatuiks saanutena, aastaid hiljem, jäid need mulle ehmatavalt võõraks. Inimesed, kes sealt vastu vaatasid, sündmused, millest seal juttu oli, olid minule omal ajal paistnud paljuski teistsugused. Nii mõndagi mäletasin teisiti. Mõnest asjast sain teistmoodi aru. Sellest, mis mulle oli oluline, libiseti kergelt üle või seda ei puudutatudki. Jätsin lugemise pooleli ega ole seda tänini jätkanud. Hoolimata sinna kätketud aja vaimust ja tükikesest kultuuriloost. Mulle on sellest vähe. Minu jaoks jääb kõlama midagi muud. See muu, mida ma välja öelda ei taha, matab kõik ülejäänu. Vahetevahel meenutan, ei tea isegi miks, just neile päevikutele mõeldes õunapuu otsa roninud ja sealt murdunud oksaga alla sadanud purjus Vahingut, õnnetut inimest, kelle kohta keegi literaat irooniliselt ütles: Kagu-Eesti Hemingway. Aga sellega ma pole nõus. See oli mõeldud pahatahtliku pilkena, see oli madaldamine, oli kadedusest öeldud.

      DIALOOGI KOLM SURMA

      „Mis sul seal on?“

      „Kanaarilind ühele neiule.“

      „Aga mulle?“

      „Otsekohene küsimus,“ naeratas Mees. „Võitja ei saa midagi.“

      Naine vaatas kaugusse: „Öö ongi möödas. Ja päike tõuseb!“

      „Alpi idüll,“ noogutas Mees. „Mäed nagu valged elevandid.“

      „Nagu Kilimandžaaro lumi,“ ohkas Naine silmi kissitades.

      Mees ümises omaette: „Jah, mu jänesepoeg. Aafrika haljad künkad.“

      Naine silmitses teda teraselt: „Ohtlik suvi.“

      Mees heitis kivi mägijärve: „Hüvasti, relvad!“ ja muigas irooniliselt: „Pidu sinus eneses.“

      „Eedeni aed,“ nõustus Naine naiivselt. „Üürike õnn.“

      Mees rehmas käega ja jäi kuulatama. „Kellele lüüakse hingekella?“

      „Sulle,“ ütles Naine.

*

      „Sina?“ üllatus Naine. „Vaat kus Lugu! Tulid Tundmatusse linna?“

      „Tundeline teekond Tartust Vilniusse,“ muigas Mees.

      „Mis sul seal kaenla all on?“ uudishimutses Naine.

      „Meeter riiet tüdrukule,“ vastas Mees punastades ja kuuetaskuid kobades. Federation Proceedings kukkus rohule, selle vahelt lendasid lehed. „Machiavelli kirjad tütrele,“ kohmas Mees häbenedes.

      „Vaata, seal on veel midagi maas. Piletid ja kavalehed?“ Naine silmitses pabereid lähemalt: „Ei! Kunstniku trahvikviitungid.“ Ta tundis kergendust. Kulurohus helkis „Alasti habemenuga“, mida kumbki ei märganud.

      Meie kodus raamaturiiulis oli suur Hemingway pilt, see, kus ta on habemega, soonikus kampsunis. Neid tugeval pappalusel trükifotosid müüdi Moskva raamatukauplustes. „Hemmi“ armastati Moskvas, Venemaal. Alguses seisis pilt meil seal austusest, hiljem lihtsalt ununes riiulisse ja jäi alati ette, kui sealt raamatuid otsisime. Aga kõrvale me seda ei pannud. Möödus palju aastaid, sina olid juba teispoolsuses, minu elu läks edasi, kuni sattusin ühel päeval Hemingway majja Kuubal, Havanna lähedal Finca Vigias, kus ta elas 1939. aastast kuni 1960ndani. (Muidugi on Hemingway Havannas, tänaval, mida palistavad heade ameeriklaste nimesildid, ka nende heade hulka arvatud.) Kirjaniku magamistoa seinal, otse laia voodi vastas olid suured loomapead, safarite trofeed – antiloobid, leopardid, keerdus sarvedega mäletsejad jäikade klaassilmadega. Kuidas sai seal keegi rahulikult magada? Võibolla õnnestus uinumine tänu sellele, et väike ratastega laud voodi kõrval oli täis alkoholipudeleid. Trepihalli seinal oli pilt maja peremehest tema viimasel eluaastal. Sina ja tema oma viimastel eluaastatel, te olite sarnased nagu vennad, nagu absindijoojad Wiiraltil.

      Ma armastasin sind, Vaino, naised armastasid Hemingwayd, naised armastasid sind. Armastusest aga ei piisanud. Drinking is a way of ending the day … Ernest Hemingway. Kõige enam olen minagi hakanud kartma õhtuid. Neile järgnevad ööd.

      OTSEKUI TEISEST ILMAST

      Oma töös Soome Instituudis tuli mul korraldada kümneid kohtumisi kirjanikega. Sain seda tehes tuttavaks peaaegu kogu Soome kirjandusliku eliidiga, osa neist on nüüdseks kahjuks juba teispoolsuses. Kohtumisi ette valmistades, eriti aga pärast, kui autorid olid esinemisest veel elevil, tuli nendega suhelda, neid õhtusöögile viia ja kirjandusliku õhtu juhtimiseks nende loomingut tundma õppida. See oli töö, aga väga meeldiv ja arendav, nii mõnigi kirjanik tuli sedakaudu lähemale.

      Annika Idströmiga kohtusin kõigepealt hoopis Visby loomemajas, eriti kõrvetaval ja kuival suvel, mis päädis Estonia katastroofiga. Kui Visbyst, tegelikult küll Slite sadamast augusti alguses ära sõitsin ja Gotland-Ojamaa põuapalavusest haige ja kuumusest väreleva, justkui leegitsevana, kuigi metsatulekahjusid imekombel ei olnud, minust maha jäi – lahkusin sealt laevaga otse Saaremaale –, siis tundsin selgesti läheneva õnnetuse eelaimust ja seda, et see õnnetus on seotud merega. Ojamaal oli aeg läinud ringi kolades ja kirjutades ning uusi tutvusi sõlmides. Annikaga sõitsime koos Stora Karlsöle ja seal, mööda saart, kuhu autosid ei lubata ja kus juhuinimesed ööbida ei tohi, jalutades, linde jälgides, suitsulesta närides, õunu süües