Neetud taevakivi. Tuuli Tolmov

taevakivi

      Eellugu

      «See juhtus umbes keskpäeval, keset kõige kiiremat koristusaega.

      Nii mehed kui ka naised, iga väiksem ja suurem abikäsi oli kaasatud sügiseisse põllukoristustöödesse – vilja lõikamisse, vihtadesse panemisse ja hiljem kuivama viimisesse. Lõuna poolt oli näha musti pilvi, mis nende tööd veelgi enam tagant kiirustasid. Kes teab, millal jälle nii kuiva ilma näeb. Ilm oli tänasele üsna sarnane. Õhk seisis äikese ootuses tihke ning raskena, lubamata mitte ühtegi jahedat tuuleiili nende vaevusi kergendama. Paar korda oli kuulda ka kauget ähvardavat kuminat.

      Lapsed olid kärsitud.»

      «Ja nad ei ole ainukesed. Mine juba selle põneva koha juurde!»

      Vanamees vakatas, olles segamisest ühtaegu üllatunud ja ärritunud. Muidugi, lapsed oli kannatamatud. Aga see ei tähendanud, et nad peaksid oma tahtmist saama.

      «Nokad kinni!» ühmas ta. «Või ma ei räägi üldse!»

      Rahutu sahmerdamine lõppes peaaegu hetkega. Mees pühkis särgivarrukaga hõrenevat juuksepiiri ning võttis pika lonksu lahjat õlut. Ilm oli tõesti palav, täpselt selline lämbe nagu enne äikest kippus olema. Mees pühkis veel kord higi ja libistas pilgu üle viieliikmelise publiku. Kõik väiksed pägalikud, kolm neist tema lapselapsed ja kaks vist naabri omad. Ja lapsed kannatasid tema viivitamise välja. Mees teadis, et nad ei riskiks kunagi sellega, et nad loost ilma jäävad.

      «Niisiis. Kuhu ma jäingi. Ahjaa. Viljakoristus.» Paar sekundit köhimist ja rägastamist kurgu puhastamiseks ja lugu võis edasi minna.

      «Kõige väiksemad neist istusid vilus, oodates oma korda, millal vankriga tagasi kodu poole sõita. Üks pisikene tüdruk, kes, muide, oli teie vanavanaema Eha, oli roninud kõrgele puu otsa, jälgides hoolega tormi tulekut. Talle meeldis äikest vaadata nii väikse tirtsuna kui ka vana kõbina. Ainult kui müristamine liiga lähedale tuli, jooksis ta alati tuppa või kuskile varju.

      Tema oli ka kõige esimene, kes märkas taevasse ilmuvat säravat kera. Alguses see tundus nagu langev täht, mis liigub kiiresti ega kustu. Tüdruku kulm tõmbus kipra. Tähti oli ju ainult öösiti näha.

      Valguskera aina suurenes ning muutus üha erksamaks, püüdes viimaks ka teiste tähelepanu. Kostsid hõiked ning inimesed kiikasid üles, osutades heleda tulekera poole, millel oli valge saba taga.

      See vihises üle põllu ning kadus sekunditega metsa taha.

      Mitte keegi ei olnud valmis selliseks kõmakaks. See tundus läbivat südant, lüües kõik hetkeks kurdiks. Puu otsas istunud Eha kukkus ehmatusega maha ja murdis jalaluu ära. Sellest ajast saadik jäigi ta paremat jalga lonkama ja kuulmisest väheke kehvaks.

      Eemalt metsast oli kuulda puude raginat ning ka põllu lähedal olevad tüved paindusid äkitselt neid tabanud tuulehoos. Tuul pani naiste põlled tuules laperdama ning peksis üles tiheda viljatolmu pilve. Need, kes olid valjust paugust kiiremini toibunud, nägid nüüd lääne pool punakalt kumavat taevast ning paksu musta suitsu.

      «Päike on alla kukkunud!» karjatas üks naine, surudes samaaegselt käsi kõrvadele, endiselt poolenisti kurt. «Lõpp on käes! Päike on alla sadanud!»

      Lugu oli ju iseenesest lühike ja sadu kordi jutustatud, kuid kui mees lõpusõnu karjatas, lapsed võpatasid ja noorematel tulid ehmatusest isegi pisarad silma. Taat silitas rahulolevalt halli krussis rinnuni habet ja muheles.

      «Kas sa neile muud lugu ei oskagi rääkida? Nad on seda vist juba kümme korda kuulnud.» Äkitselt oli tema kõrvale ilmunud noor naine. Tema tütar, tegelikult. Mari. Ka tema näol pärlendas higi.

      «Emme, kas söögiaeg on käes?» uuris kohe üks lastest, sassis pruuni peaga ja paljajalu jooksmisest parkunud taldadega tüdruk.

      «Läheb aega,» vastas Mari napilt ja pöördus siis taas taadi poole.

      «Räägi neile parem seda, mis pärast tuli.»

      Vanamees raputas pead. «Nad on liiga noored. See oli väga hirmus aeg.»

      «Taadu, räägi,» hakkasid lapsed kohe nõudma. Mitte miski ei ahvatlenud rohkem kui natuke õudust ja põnevust.

      «Ma ei tea,» kohmitses vanamees habeme kallal. «Seal on hirmsad haigused, needused, tapmised ja inimsööjast haldjad.»

      «Inimsööjast haldjad?» kordas too sama sasipäine tüdruk imestunult. «Aga… Aga haldjad ei ole ju halvad!»

      «Muidugi ei ole,» kinnitas vanamees rutakalt. «Ja seepärast me neile iga neljapäev hiies ja muudes pühakohtades tänuande jätamegi. Et nad paneksid meie vilja kasvama, hoiaksid piima ikka rammusana ning ei eksitaks meid metsa. Aga pärast päikese kukkumist oli väga sünge ja pime aeg, mil haldjad ei olnud päris nemad ise.»

      «Taadu, räägi,» hakkasid nüüd ka teised nuruma. Laste häältest sai ühtlane koor, mis ei oleks suutnud ei-ga leppida.

      «Kuni söögini. Ja jäta kõige hullemad kohad välja, muidu ei saa nad öösel magada,» noomis Mari, enne kui minekule asus.

      Vanamehel ei jäänud muud üle. Ta läbis taas köhimise ja rögastamine tseremoonia ning alustas jutuga:

      «Teie vanavanaema Eha ajal, pea sada aastat tagasi, kukkus tõepoolest tükk päikesest maale. See kivi maandus Suurel Saarel. Ja mis hirmsat häda see kaasa tõi! See oli enne, kui inimesed oskasid kasutada rauda, mis soodes peitus. Enne, kui nad ei teadnud, et haldjad tegelikult rauda ei salli. Taevane kivi tõi endaga tervele maale needuse kaasa, mis ajas haldjad peast hulluks ning tegi inimesed haigeks. Aga alati, kui saabub maale suur kuri, kergitab pead ka headus. Ning see on lugu sellest, kuidas kolm poissi üritasid maailmas taas korda luua…»

      I PEATÜKK

      Kellel nälg, sel näpud.

      Kuusiku talu ümber ei paistnud ühtegi hingelist. Küll aga käis majas sees vilgas tegevus, millel Aulemb oli juba viimased paar tundi silma peal hoidnud. Ta istus, selg vastu tündrikku kasepuud, paremas käes rohmakas piip, mida ta hajameelselt popsutas. Kolletuvad sõnajalad ja pajupõõsad varjasid teda piisavalt majarahva otsese pilgu eest.

      Aulemb kuulis Tarni raskeid samme juba paar minutit enne tema tegelikku kohalejõudmist. Tarn kükitas Aulembi kõrvale.

      «Noh, mis sul nüüd on? Ma sain isa käest tunniajase puhkepausi,» ütles Tarn tusaselt, otsides puu najalt tuge. Lihaselisel poisil polnud probleemi kükkis olla, Aulemb aga oli kõige mugavama koha endale omastanud.

      Aulemb kopsis rahulikult piibu tühjaks, enne kui vastas.

      «Kuusiku omad küpsetavad magusat saia Leelo sünnipäevaks,» sõnas ta lõpuks, noogates peaga maja poole. Võrreldes Tarniga oli Aulemb kõhn poiss, keegi, keda mehed kindlasti kaasa ei taha võtta, kui on metsas puude tegemine või mingi tõsisem töö käsil. Ega Aulembi tegelikult selline rassimine ja selja murdmine eriti ei huvitanudki, nii et teda see ei morjendanud.

      Tarni suunurgad vajusid Leelo mainimise peale veelgi allapoole. Aulemb varjas muiet – Tarn ei olnud ikka veel üle saanud sellest pettumusest ja häbist, kui Leelo ta kosjad ära ütles ja hoopis teise küla mehele naiseks läks. Tarn pigistas sõrmed hiiglaslikku rusikasse.

      «Nad panevad need kakud sinna akna peale jahtuma,» jätkas Aulemb. «Ja vahepeal toob tuul lõhnu siiagi. Väga isuäratav. Üsna kahju, et meie neid süüa ei saa.» Poiss vahetas Tarniga kavala pilgu.

      «Sa ei mõtle ju…» alustas Tarn kahtlustavalt ja raputas siis heledate lokkide lehvides oma pead. «Selle pärast kutsusidki mind?»

      Aulemb niheles kannatamatult ja tõmbas jalad enda alla. «Usu mind, nad ei saa arugi, kui paar saia on läinud. Mõtle, millal sa viimati meega tehtud saia sõid? Hmm?»

      Tarn ei vastanud, vaid ohkas sügavalt. Aulemb ei paistnud sõbra huvipuudusest sugugi heitunud olevat.

      «Kui ma ütlen, et jookse, siis ole kohe minu kannul. Aga hoia silmad lahti ja vaata, et keegi õue peal ei liiguks.»

      Tarnile ei antud aega vastugi vaielda, kuna Aulemb oli juba üleval ja tiris poissi endaga kaasa. Aulemb, vaikne ja nõtke nagu nirk, hiilis ees ning Tarn, suur ja raske nagu karu, andis endast parima, et mitte liialt müra tekitada. Ometi tundus, et tema jalad