Attolia kuningas. Megan Whalen Turner

kui Teleus viimaks hüüdis: «Elagu kuningas!»

      «Elagu kuningas!» vastasid vahimehed ja nad lasti vabaks.

      Vaikuses liikusid nad raskelt oma kasarmute poole. Siseõuedele jõudnud, hakkasid mõned oigama ja käsi viibutama, et jäigaks muutunud lihaseid lõdvestada. Costis pööras kasarmu ukse poole, kavatsedes oma tuppa taanduda, kuni Teleuse karistuse põhjustatud torm on natuke vähem raevukaks muutunud. Ta teadis, et peab vahimeeste ette astuma, ta lihtsalt ei tahtnud seda täna teha.

      Neli-viis meest seisid juttu ajades kohe ukse taga ja ta ei pääsenud läbi. Kui Costis üritas neist mööda lipsata, kuulis ta üht meest lausuvat: «Me teame, keda selle eest tänada,» ja võpatas.

      Summa seest sirutus tema poole üks käsi, mis sundis Costise peatuma. «Oh, ma ei tea, Seprus. Ma ei usu, et saame vaest Costist kõiges süüdistada.» Käsi ja hääl kuulusid Sejanusele. Enne kuninga teenriks määramist oli ta olnud leitnant kuninganna vahtkonnas. Ta oli parun Eronditese noorem poeg ning teenistusse valitud kahtlemata oma isa võimukuse tõttu ja mitte sellepärast, et parun Erondites oleks olnud kuninganna eriline sõber.

      Jumalad üksi teadsid, miks Sejanus kasarmusse tuli, kuigi muidugi pidi terve loss teadma Costise häbist ja Teleuse karistusest. Vahtkondlased olid lossielanike nähes seisnud terve päeva. Oli võimatu, et keegi tervet lugu veel ei teaks, ning miski poleks saanud takistada Sejanusel kasarmutesse tulemist, kui ta seda tahtis ega olnud sel hetkel kuninga teenistusse kutsutud.

      «Ei, ma ei usu, et saame süüdistada viimast õlekõrt, mis eesli selga lisati, härrased.» Ta sasis Costise juukseid, nagu oleks too väike poiss. «Kui kuninga kannatus lõpuks katkes, siis võiksite minu arust põhjuseks pidada pigem liiva tema voodis. Liiv linadel on hirmus ärritav, eriti kui see on kõik, mis sul voodis on.» Mehed tema ümber pahvatasid naerma. Sejanus tõukas Costist trepi poole ja ta läkski tänulikult, kuna meeste endise leitnandi tehtud kommentaarid kuninga, liiva ja magamisharjumuste kohta olid nende tähelepanu kõrvale juhtinud.

      «Oli veel muudki ärritavat, eks?» küsis Sejanuselt üks vahimeestest.

      «Olen kindel, et ma ei tea,» vastas Sejanus oma külma muigega.

      «Relius saab teada,» ütles vahimees. «Relius saab hommikuks teada.» Kostis veel naeru. Arhiivide sekretäril oli isiklik nuhkide armee, et välja uurida kõike, mida ta tahtis.

      Trepile jõudnud, jäi Costis ruumisviibijate nägemisulatusest välja ning sirutas käe, et haarata varrukast Aristogitonil, kes seisis tema lähedal, Sejanust ümbritseva meestesumma servas, mis koosnes karastatud sõduritest, kes polnud veel veteranid. Aris rapsas oma käe vabaks, kuid Costis haaras tal küünarnukist ja kinnitas tugeva tõmbega oma kavatsust Aris trepist tagurpidi üles tirida, kui tarvis, ning Aris andis järele.

      Sellest hoolimata Costis peaaegu vedas oma sõbra läbi pimeduse kitsa trepi ülemisse otsa. Ta peatus just enne madet. Seal oli lamp, mis heitis Arise ülespööratud näole valgust. Kõrgemal astmel seisev Costis kummardus sõbra kohale.

      «Ütle mulle,» sosistas ta pöörasena, «et sina ei tea midagi neist vempudest, mida Sejanus kuningale mängis.»

      «Miks ma peaksin?»

      «Ära valeta mulle, Aris. Nägin sinu nägu!»

      «Ma…»

      «Mida sa tegid?»

      Aris hõõrus kukalt. «Arvan, et toimetasin kohale sõnumi, milles seisis, et kuningas tahab, et koerad lõviõuele lahti lastaks.»

      «Mis sa sellega öelda tahad, et sa arvad?»

      «Sõnum oli kirjutatud kokkumurtud paberile. Kust mina pidin teadma, mis selles oli?»

      «Kuid sa teadsid, et midagi on valesti? Miks saadeti sind kuningalt sõnumit viima? Kes selle sulle kohale toimetamiseks andis?»

      «Costis…»

      «Kes? Ja miks sa üldse selle kohale toimetasid, lollpea?»

      «Mida ma pidin siis tegema? Keelduma?»

      «See oleks võinud sulle pähe tulla küll!»

      «Nojah, muidugi oleks see sulle pähe tulnud, Costis, sest sina pole okloi. Sa tahad teada, kes palus mul selle sõnumi kohale toimetada? Selle mehe noorem poeg, kellele mu isa makse maksab. Mida ma pidin siis tegema? Mida sina oleksid teinud?» Aris tõstis käed taeva poole. «Ma tean, mida sina oleksid teinud. Sa oleksid keeldunud ja tagajärjed põrgusse saatnud, sest su autunne on sama lai kui jõgi. Mul on kahju, Costis, ma kardan, et minul ei ole.»

      «Noh, võib-olla minul ka ei ole,» kähvas Costis. «Või muidu poleks ma andnud tõotust ühte meest kaitsta ja siis ta siruli löönud.»

      Aris norsatas.

      Costis vaikis, et ennast kokku võtta. Ta polnud ennast kunagi nii ebamõistlikult äkilisena tundnud. See tunne ei meeldinud talle, kuigi ta teadis, et teistele sõduritele see tihtipeale meeldib. «Mida sa teha kavatsed?» küsis Costis ja Aris kehitas vaid õlgu.

      «Relius saab teada, kes sõnumi kohale viis, kui ta juba ei teagi. Räägi kaptenile, enne kui Relius seda teeb.»

      «Mis juhtub siis mu perekonnaga?» küsis Aris.

      «Mis juhtub siis, kui sa kaptenile ei räägi?»

      Aris mõtles järele. «Ehk peaksingi rääkima.»

      Nüüd oli Costise kord õlgu kehitada. Ta ei tahtnud silmakirjatsejana paista. «Usun, et seda teha oleks õige.»

      «Nii, nii, nii,» sõnas Aris, «vähemalt mu au jääks puutumata.»

      «Ja see on väga tähtis,» ütles Eugenides.

      Aris ja Costis võpatasid kuninga häält kuuldes. Ta seisis nende kohal trepimademel nagu ilmutis. Tumedad juuksed sulasid kokku tema taga oleva pimedusega, aga lambivalgus langes valgele särgile ja kuuele tikitud kuldniidid paistsid hiilgavat. Pärast lühikest õudustardumuse hetke tõmbus Aris valvelseisangusse. Costis oli hääle ära tundnud kohe, kui seda kuulis. Ta ei vaadanud kuningale otsa, vaid pigem tema taha, otsides kaaskondlasi, kes tema arvates oleksid pidanud seal olema. Ta võttis valvelseisangu sekundi võrra hiljem.

      Oli võimatu, et Sejanus seisis allkorrusel, rääkides kuninga magamisharjumustest, kui ta teadis, et isand on ülal trepimademel, kuid sama võimatu oli ka see, et kuningas viibis seal ilma oma kaaskondlasteta ja Sejanuse teadmata.

      Eugenides kummardus ettepoole ja sosistas Aristogitonile kõrva. «Räägi Teleusele hommikul,» ütles ta just nii valjusti, et ka Costis kuulda võis. Siis astus ta trepikoja nurga taha koridori, mis oli selle kõrval. Samme polnud kuulda. Kui Costis ümber nurga vaatas, oli kuningas läinud.

      Costis ärkas järgmisel hommikul enne koidikupasunat ja rõivastus kummaliselt tuttava õudustundega. See oli sama tunne, millega ta läks kohtuma oma õpetajaga, kui oli veetnud päeva metsas mängimas, selle asemel et tundideks ette valmistuda. Mis sel hommikul ka ei juhtuks, kaovad sinikad samamoodi nagu õpetaja pajuvitsa jäetud märgid ja muidugi polnud sinikad Costisele tundmatud. Ta püüdis ennast julgustada mõttega, et teda oleks võidud ka üles puua, mitte kõigest peksa anda. Kuid see polnud kunagi hirm sinikate ees, mis ta haigeks tegi, kui ta oma õpetaja ette astus, ning harjutusväljaku poole minnes tundis ta ennast eriti masendatuna.

      Ta jõudis kohale liiga vara. Keegi ei rääkinud temaga. Vahtkond pani põlu alla need, kes ebasoosingusse sattusid. Kapten tuli ja seisis tema kõrvale, kuid üksnes noogutas tervituseks. Kui kuningas saabus, saatsid teda neli kaaskondlast ning tema vahimehed. Ta jättis nad kõik harjutusväljaku sissepääsu juurde ja kõndis üksi üle lageda platsi. Ta jõudis Costise ja Teleuse juurde ning noogutas neile mõlemale tervituseks. Tal oli harjutusmõõk kaasas ja ta torkas selle parema kaenla alla, et kutsuvalt käega viibata. Costis võpatas. Kapten oleks põhjalikult alandanud iga vahtkondlast, kes oleks harjutusmõõgaga nii mõtlematult käitunud.

      «Kas alustame esimese harjutusega?»

      Costis võttis sõnakuulelikult sisse positsiooni lihtsa torke ja pareerimise harjutamiseks. Ta teadis, et kuningas pole sõdur, kuid oli üllatunud, et Eugenides polnud põhilisi