Attolia kuningas. Megan Whalen Turner

vähe võimalust täiskasvanulikumaks saada, kui ta hommikuks surnud on. Kahtlemata tundis kuningas just sellepärast ennast nii turvaliselt oma häbiväärseid paljastusi tehes.

      Kuningas täitis Costise peekri uuesti.

      Uuesti istet võttes ütles ta: «Ära anna nii kähku alla, Costis. Räägi, miks sa mind lõid.»

      Costis neelas suus olnud veini alla.

      «Või peaksime lugu meelde tuletama? Sina ja su sõber astusite parajasti uksekäigust sisse, mida tehes sina kordasid kõiki solvanguid, mida olid kahtlemata kuulnud mu kallilt teenrilt Sejanuselt. Sain nii aru, et täna öösel oli ta koos oma vanade vahtkonnasõpradega väljas joomas käinud. Küllap jäi Aristogiton sellest lõbust ilma. Kas ta oli valves?»

      «Ta on okloi. Tema perekonnal pole maad. Sejanus ei hakkaks koos temaga jooma.»

      «Kuid sinu perekond on patronoi? Ning sina ja Aris olete sõbrad?»

      «Jah.»

      «Kui kahju, et võlvlaega koridor sinu sõnu nii hästi võimendas. Mõtlesin, et olin suuremeelne, kui teesklesin, et ei kuulnud midagi.»

      «Jah, Teie Majesteet.»

      «Rääkisin parajasti Teleusega, eks? Ta hõikas, et tuleksite meie juurde. Arvan, et püüdsime ebamugavustunnet varjata. Mäletad? Arutasime parajasti, kas peaksin koos vahtkonnaga treenima või mitte.»

      «Jah, Teie Majesteet.»

      «Ja sina…» ergutas kuningas.

      «Lõin teid, Teie Majesteet,» ohkas Costis.

      Ta oli kuninga ümber pööranud ja rusikaga tema jahmunud näkku virutanud, lüües ta tolmusele maapinnale, kus Eugenides veeres, ulgus ja kirus ning oma särgi peent valget kangast määris.

      «Miks?»

      «Ma ei tea.»

      «Kuidas saab mitte teada, miks sa kedagi lööd?»

      Costis raputas pead.

      «See pidi olema miski, mida ma ütlesin. Mis see oli?»

      «Ma ei tea.» Kuid ta teadis. Kuningas oli Teleusele kaastunnet avaldanud, sest tal on nii saamatud mehed, kes lasevad omaenda kuninganna ära röövida.

      «Sa pead tunnistama, Costis, et ma näppasin ta otse teie nina alt.»

      «Mitte selle pärast, mida te ütlesite. T-Teie Majesteedil oli muidugi täiesti õigus,» lausus Costis, teda vihates.

      «Aga miks siis?» käis kuningas siiralt peale. «Ütle mulle, Costis, miks?»

      Costis ei teadnud, miks ta ütles seda, mida järgmiseks ütles, kui mitte ehk sellepärast, et pidi niikuinii surema ega tahtnud seda teha valega huulil.

      «Sest te ei näinud kuninga moodi välja,» ütles ta.

      Kuningas jõllitas teda leebe hämmastusega.

      Costis jätkas ja läks iga sõnaga aina vihasemaks. «Sejanus ütleb, et olete idioot, ja tal on õigus. Teil pole aimugi, mismoodi kuninga moodi isegi välja näha, veel vähem, mismoodi kuningas olla. Te ei kõnni nagu kuningas, ei seisa nagu kuningas, te istute troonil nagu… trükkali õpipoiss kõrtsis.»

      «Nii et?»

      «Nii et…»

      «Sa pidasid mind üheks oma nõbudest?»

      Costis laskis edasi. «Nii et kõik, mida Teleus ütles, oli õige. Te ei peaks saama koos vahtkonnaga treenida. Võite treenida koos õukonna ülejäänud kasutute aristokraatidega või kohale kutsuda eddislaste garnisoni, kellega soovi korral harjutada.»

      «Lossis pole ühtegi Eddise sõdurit,» katkestas teda kuningas, et seda fakti rõhutada.

      «Nad on poole tunni kaugusel Thegmise sadamas. Nad on riigis igal pool laiali nagu paised. Võite neile järele saata. Me oleme kuninganna vahtkond ja teie jätke meid rahule. Teleusel oli õigus. Te ei kuulu…»

      Ise oma sõnadest šokeerituna, tõstis Costis käe, et peekrist veel üks lonks võtta, ja tardus selle sisse vahtides. See oli tühi. Ta keerutas peekrit sõrmede vahel ja püüdis mõelda. Kui mitu korda oli kuningas seda täitnud? Oled sa söönud? küsis kuningas, enne kui saatis toidu järele, mis polnud ikka veel kohale jõudnud ja millest ta oli teadnud, et see niipea kohale ei jõua. Kui mitu peekritäit lahjendamata veini ta oli joonud? Piisavalt, et liikmed muutuksid lõdvaks ja pea kergeks. Piisavalt, et keel valla päästa. Ta vaatas üles ja kohtas kuninga leebet küsivat pilku.

      Kuningas ei ole idioot, öelgu Sejanus, mida tahes. Ta on salasepitsevvärdjas.

      «Kes sul seda teha käskis?» küsis kuningas vaikselt.

      «Mitte keegi,» kähvas Costis.

      «Kas Teleus?» käis kuningas leebelt peale. «Ütle mulle, et see oli Teleus, ja ma lasen sulle andeks anda.»

      «Ei!» karjatas Costis. Ta hüppas püsti, käed rusikas. Peeker tema käes pudenes rohkem tähelepanu saamata põrandale ja purunes. Ta tundis, kuidas viha ja veini kuumus näkku kerkib. Ukse ees olev kardin tõmmati kõrvale.

      Kuninganna oli saabunud.

      Costis ahmis õhku sama hingetuna, nagu oleks järsk hoop tal hinge kinni löönud. Ta polnud saabumise helisid kuulnud. Ta vaatas Eugenidest, kes toolil edasi istus. Kuningat polnud Costise tekitatud kära häirinud. Ta pidi olema kuulnud samme koridoris. Ta oli kõnelenud vaikselt, nii et lähenejad teda ei kuulnud. Kuid kindlasti kuulsid nad Costist. Nad olid kuulnud teda kuninga peale karjumas. Veinipeekreid lõhkumas. Nüüd võisid nad näha teda ähvardavalt kuninga kohal seismas.

      Costis tõmbas värinal hinge. Ta tahtis kuninga maha lüüa. Ta tahtis karjuda. Ta langes kuninganna ette põlvili ja langetas pea peaaegu põrandale, kattes näo kätega, mis olid ikka alles rusikas, tõmmates need raevu ja kibeda, kibeda viha tihketeks sõlmedeks.

      II PEATÜKK

      COSTIS KUULIS PEA KOHAL KUNINGANNA HÄÄLT. «Ütle mulle, miks ma pidin kasarmusse tulema, et vahimehega rääkida?»

      Ja Eugenides vastas ikka sama rahulikult: «Oleksid võinud teda kutsuda lasta.»

      «Ja sina oleksid siis kaasa tulnud? Nagu saba koera taga?»

      «Kas ma pole piisavalt kuninglik? Costis just ütles mulle seda.»

      «Ebakuninglik nii väga mitmel põhjusel, Mu Kuningas. Vähemalt nende meelest, kes kuulsid teie vahimeest seda ütlemas.»

      Eugenides talus etteheidet sõnatult.

      «Te pole käskinud poomiseks valmistuda,» ütles kuninganna.

      Costis võitles tahtmisega kõhuli visata ja kuninganna poole roomata. Ta polnud ennast kunagi nii abituna tundnud. Nagu kärbes ämblikuvõrgus. Mida rohkem ta rabeleb, seda kiiremini hukkub.

      «Ei,» ütles kuningas. Costis lootis vaikselt. «Ma ei taha teda puua.» Costise lootus varises kokku ja purunes. Ta needis ennast, et oli isegi kõige sügavamas südamesopis uskunud, et kuningas võiks proovida ära hoida perekonnafarmist ilmajäämist.

      «Te ei hakka õigusemõistmise mehhanismiga jändama,» hoiatas kuninganna.

      «Väga hea siis,» lausus kuningas kergelt. «Pooge nad mõlemad.»

      «Tema ja kes veel mu ustavatest teenritest, mu kuningas?» Kuninganna ei tõstnud kunagi häält, iga sõna oli rahulik ja täpne ning tema viha pani ikka veel põlvitava Costise värisema.

      «Teleus,» sõnas kuningas õlgu kehitades ja kuninganna jäi vait.

      «See oli siis ettekavatsetud,» ütles ta viimaks.

      Jumalad kaitsku neid mõlemaid, see ei olnud ettekavatsetud. Costis tõstis näo põrandalt.

      «Mu Kuninganna.» Ta rääkis nii rahulikult, kui suutis, ja vaatas üles naise näkku, kui too pilgu alla tema poole pööras. Ta oleks teinud pigem ükskõik mida muud, kui kuninganna tähelepanu äratanud.

      «On sul midagi