Kõiges on süüdi Pariis. Jennifer Greene

kui paberimajandus võtaks vähem kui kaks nädalat, aga võib võtta veelgi kauem aega.”

      „Aga kui mul õnnestub lasta siia saata raha, asenduskrediitkaardid ja kõik see, siis pole põhjust, miks ma jääda ei võiks?”

      „Ma pole asjatundja, Kelly, aga minu arusaamist mööda, jah, niikaua kui sa Prantsusmaale jääd, ei juhtu sinuga midagi. Ilma kehtiva passita maalt lahkumine oleks üsna riskantne.”

      „Sellest pole midagi. See on ainuke koht, kuhu ma tulla tahtsin.” Kui ta viimase lonksu teed alla neelas, taipas ta, et adrenaliini enam ei voolanud; värinad olid kadunud. Williga rääkimine, temaga olemine viis ta mõtted röövlilt mujale. Ometi, kui ta silmad mehe omadega kohtusid, tundus ta veri soontes keema minevat. „Sa tead sellest palju,” ütles Kelly.

      „Mitte palju. Aga ma kaotasin kunagi passi ära. Ja viimased neli aastat olen ma Pariisis elanud, nii et loomulikult olen mõned ellujäämistrikid kõrva taha pannud.” Ta naeratas naisele virilalt. „See on täiesti tõsi – alustades krediitkaartide asendamisega ja lõpetades raha ülekandmisega või politseiraporti ning avalduse saamisega, järgmise paari päevaga õpid sa terve hulga prantsuskeelseid vandesõnu.”

      Kelly kihistas naerda, kuid tema arvates oligi juba aeg nendesse seksikatesse sinistesse silmadesse üksisilmi vahtimine lõpetada ja tegutsema asuda. Pagana päralt, praegu ei olnud tal ei juukseharja ega deodoranti ega isegi vahendeid endale lõunasööki lubada.

      Will oli olnud kangelaslik, kuid ta ei võlgnenud Kellyle mitte kui midagi. Ta oli naist juba niigi tublisti aidanud. „Okei,” ütles ta rõõmsalt. „Kui sa lubaksid mul oma telefoni kasutada…”

      Mees heitis talle pilgu, mida Kelly ei mõistnud. Siis juhtis ta naise rõdude ja kõrge tinaplaatidest laega tuppa, ulatas talle telefoni ning lahkus.

      Ta oli privaatsuse eest tänulik. Kuid kakskümmend minutit hiljem oli ta juba valmis end voodi alla kerra tõmbama. Ükskõik, millise voodi.

      Will ilmus ukselävele. „Ei lähe eriti hästi?”

      Naine ohkas. „Ma ei saanud otseühendust, seega pidin ma operaatori abi kasutama. Inglise keelt ta eriti ei rääkinud. Või ei tahtnud rääkida.”

      „Jah. Sa oled Prantsusmaal.”

      „Sellest olen ma juba aru saanud. Aga mu ema ei olnud kodus. Ma proovisin kodust telefoni, tema mobiili. Kaks korda. Jätsin teateid. Kaks korda.”

      „Okei.” Will sügas oma lõuga. „Minu meelest sa ütlesid, et sul on kihlatu.”

      Kelly ajas end sirgu. „Ongi.”

      Mees vaatas talle otsa. Kelly polnud kindel, mida ta mõtleb, miks tekkis nende vahele äkitselt vaikus, kuid mis mõtted mehe peas ka ei liikunud, tundus ta järsku olevat otsusele jõudnud. „Tule. Me laseme siit jalga.”

      Neli tundi hiljem polnud Will ikka veel kindel, mida ta õigupoolest teeb. Ta muudkui kordas endale, et naine pole tema probleem. Ja kui Kelly oma kihlatut mainis, oleks ta harilikult kohe silmapiirilt kadunud.

      Tal oli võtnud kaua aega, et luua see vastutustundetu ja hoolimatu armasta-ja-lase-jalga suhtumisega elustiil. Teise alale tungimine ei olnud hea mõte. Mitte et see oleks olnud õige või vale, vaid seetõttu, et see tooks kaasa probleeme.

      Ainult, et seekord oli asi teistmoodi. Täiesti. Asi oli selles, et Kelly aina mainis oma niinimetatud kihlatut, kuid see kurikuulus kihlatu polnud see, kelle poole Kelly hädas oleks pöördunud, polnud see, kellele jättis oma andmed, polnud see, kellelt tahtis raha küsida.

      Nii palju kui Will aru sai, kui see kihlatu üldse olemas oli, oli see üks igavene tüüp.

      Ehk ei seletanud see täielikult, kuidas nad vasakkaldale Pont d’Alma tunnelisse jõudsid, kus Will piletikassa eest hunniku eurode võrra oma rahakotti kergendas, kuid selleks hetkeks oli päev olnud niivõrd kohutav, et isegi tema vajas ergutust.

      „Praamisõit?” küsis Kelly.

      „Me pole kumbki terve päev midagi söönud. Sa oled kindlasti näljane.”

      Naine üritas kogu hingest taibata, mis toimub. „See on Seine’i jõekruiis?”

      „Jah. Üks hullemaid turistilõkse terves linnas. Aga me olime siin lähedal.” See oli vale – ta oli sõitnud nelikümmend minutit vales suunas. Kuid Kelly ei teadnud seda, ja keda see üldse huvitas, tegelikult? „See viib su mõtted mujale. Oli see vast stseen sinu hotellis.”

      See on veel vähe öeldud, mõtles Will. Kui ta taipas, et naise eluase paikneb 20. arrondissement’is, sai ta peaaegu südamerabanduse. Lausa kolm korda.

      „Noh, ma omast arust otsisin Internetist üsna põhjalikult kohti, kus peatuda. Piltidel tundus see paik puhas olevat. Ja see oli kindlalt odavaim, mille ma leidsin. Ja kui ma ümbruskonna kohta infot otsisin, öeldi, et selles kandis tehakse ulatuslikke uuendusi, seega ma ei uskunud, et see on nii…”

      „Metsik.” Will nimetas asju õigete nimedega, kui ta Kellyt jõepraami maabumistrepist üles aitas.

      „Sellel polnud häda midagi. Mme Rossarde tundus eile õhtul täitsa meeldiv.” Kelly tõstis oma kurnatud silmad. „Mitte nagu täna pärastlõunal.”

      „Prantsuse keeles ütleme me selle kohta… un peau de vache.”

      Kelly mõtles. „Lehma külg?”

      Mees kihistas naerda. „Noh, otsetõlkes tähendab see lehmanahka, ma arvan. Tähenduses… sitke. Järeleandmatu. Mõrd,” selgitas Will. Naise hotellis toimunu tiirles mehe peas. Ta oli ikka veel ärritunud. See kuramuse eit polnud tahtnud anda Kellyle tema riideid ega midagi muud, kui too nädala rendiga lagedale ei tule. Seda siis, kui talle oli räägitud, et Kelly pass ja raha on ära varastatud.

      Will oli sekkunud. Kelly ärritus, kui mees tema eest kogu üüri ära maksis, kuid tal oli ometi oma asju vaja. Ja kui Kelly ei taibanud, kui ohtlikus ümbruskonnas ta viibis, siis Will taipas seda kindlasti. Teised pansioni asukad nägid välja nagu oleksid äsja vanglast vabanenud või käiksid võõrutusravil. Vastandina nägi Kelly välja värske kui kastene hommik. Naise jätmine sinna oleks sama, kui jätta kassipoeg džunglisse.

      Nüüd oli kogu Kelly varandus mehe auto pakiruumis, kindlas kohas, kuid päeva edenedes muutus tüdruk rahutumaks.

      „Ma pean uuesti emale helistama. Ma pean ta kätte saama. Ja siis ma luban, et maksan kohe tagasi kogu raha, mis ma sinu käest laenasin.”

      „See raha-asi on sulle ehk ebameeldiv, Kelly, kuid mulle mitte. Ja ma tean, et sa maksad laenu mulle tagasi. Võta asja rahulikult.”

      „Aga mina ei laena raha. Võõrastelt. Ükskõik kellelt.”

      „Lähene asjale minu seisukohast. Kui mina oleksin välisriigis pigis, siis mulle meeldiks, kui keegi appi tuleb.”

      „Aga mitte niimoodi. Sa oled raisanud minu peale terve oma päeva. Oma töö. Oma kodu. Ja sa pole minust ikka veel lahti saanud.”

      „Tead mis? Sulle kuluks üks klaasike ära. Meile mõlemale kuluks.”

      Kelly avas suu, nagu hakkaks ka sellele vastu vaidlema, kuid siis… esimest korda… tundus talle, et tema silmad avanevad. Et unustab ärevuse, mis teda piinas.

      Mõni hetk hiljem sõlmis ta oma käed ümber veiniklaasi. Rhone’i jõe orust pärinev Syrah, hääbuvas päevavalguses punane kui rubiin.

      Ta võttis lonksu, ilmselt maitset tundmata.

      Praam oli just liikuma hakanud, Pariisi liikluse ja turistide sumin kadus kaugusse. Ka teised lõbusõitjad olid vaiksed. Keegi ei saanud nendel Seine’i jõe praamidel sinna midagi parata, isegi pariislased mitte. Pariis oli tõesti tulede linn… ja kui videvik saabus ning monumentide valgustus süttima hakkas, muutusid säravaks ka vanad sillad. Valgusteemandid helkisid Seine’i jõel.

      Nad möödusid Musée d’Art’ist, kuid kogu parem kraam oli veel kaugel. Giid tegi oma tööd, tutvustades turistidele Jardin des Tuilleries’d ja Louvre’it ning kõiki muid tavalisi ajaloolisi paiku… kuid