Kõiges on süüdi Pariis. Jennifer Greene

kaastundlikult prantsuse keeles vadistades. Keegi kutsus sandarmi – ta sai aru, et see sõna tähendas politseid, kuid sellest ta enam ei hoolinud. Selleks oli juba neetult hilja.

      Tal polnud häda midagi. Kuid ta polnud veel aru saanud; ta ahmis ikka veel õhku nagu paanikasse sattunud kaldale uhutud vaal… aga tegelikult ta teadis, et tema endaga on kõik korras. Tema kihlasõrmus, tema pass, tema raha – selle kõige kaotamine oli õudusunenägu, kuid ta oli elus ning see tõbras läinud.

      Kõige selle võis üle elada, välja arvatud nendest kirjadest ilmajäämise. Keegi ei teadnud, et tal need üldse olid, isegi mitte ema. Eriti just ema. Ja mitte keegi ei peaks neid näruseid vanu ümbrikke vähimalgi määral väärtuslikeks, sest need lihtsalt polnud seda.

      Mitte kellegi jaoks peale Kelly. Kahjuks olid need talle asendamatult hinnalised ja kaotus on talle tõsine hoop.

      „Mademoiselle…” Vuntsidega mundris mees trügis läbi pealtvaatajate ja kummardus tema kohale. Politseinik. Kuid mida tema teha saab? Leiab varga sellises linnaliikluses üles? Tüüp on nüüdseks juba ilmselt Eiffeli torni juures. Ja kui tal juhtub aega olema, et käekott avada, võtab ta loomulikult raha ja krediitkaardid ja passi ning kõik ülejäänu viskab lihtsalt minema.

      Ka need kirjad.

      Tema kurgust tuli toores, roostene hääl. Kelly üritas end kokku võtta, muutuda taas iseendaks, aga ei, miskipärast ei leidnud ta selleks jõudu. Kokkuvarisemine polnud üldse tema moodi. Ta oli alati olnud hakkaja, selline, kes keeristormidele vastu astus, kes suhtus probleemidesse pigem kui võimalustesse, mitte kui kriisidesse. Ta ei varisenud kunagi kokku. Ta ei olnud seda tüüpigi.

      Aga neetud. Nende vanade kirjade kaotamine tegi talle tõepoolest haiget.

      „Mademoiselle,” kordas politseinik ning vuristas prantsuse keeles mõned küsimused.

      Kelly tõmbas käega läbi oma juuste, nägi arusaamisega kurja vaeva, kukkus selles osas haledasti läbi ning proovis uuesti. Ta nägi, et mees muutus kannatamatuks. Pagana päralt, Kelly samuti – iseendaga. Kuid ta oli vapustatud ning sandarm rääkis väga kiiresti.

      Kuid äkki… segaduse ja nägude virvarris kuulis ta ameerika aktsenti.

      Ameerika kesklääne aktsent nagu tema omagi.

      Mees.

      „Kuulge,” ütles ta, „kas te olete hädas”

      Naine tõstis oma pea. Pilk mehele tõi ta maapeale tagasi. Mees oli pikk, sale ja blond, Matthew McConaughey kandilise näo ja ilusate helesiniste silmadega. Tema välimus polnud ainuüksi rabav. Tema eest võis surra.

      Kuid mitte see ei köitnud naise tähelepanu. Vaid hoopis mehe kogu. Notre Dame’i pildiga dressipluusi täitsid musklilised laiad õlad.

      Logo ei tähistanud Notre Dame’i kui prantsuse katedraali. Vaid tähendas Notre Dame’i jalgpalli. Kuldset kuplit. South Bendi, Indianas.

      See tähendas kodu.

      Kelly armus hoobilt, see pani tal pea ringi käima – kuigi see käis juba niigi ringi. See polnud küll selline, nagu tema meelest tõeline armastus oli… kuid sel hetkel oli see piisavalt tõeline.

      Ta astus mehe poole, katkestamata hetkekski silmsidet ja ütles hingeldades: „Te ei kujuta ette, kui väga ma abi vajan. Ma oskan natuke prantsuse keelt, kuid mitte piisavalt, et suhelda, vähemalt mitte nii korralikult, kui mul vaja oleks. Kui te oleksite vaid paar minutit tõlgiks… see ei võtaks kuigi kaua…”

      Will Maguire oli oma kolmekümne ühe eluaasta jooksul teinud palju väljalunastamisi ja neiude päästmisi ning valgel-hobusel-printsi-jura, et sellest oleks piisanud terveks eluks.

      Kuid põrgu päralt. Ta oli saginat märganud juba eemalt ning kui ta kuulis teravat paanilist häält – mis ilmselgelt kuulus naisele –, ruttas ta instinktiivselt hääle suunas. Instinktis ei olnud midagi kangelaslikku. See oli nõdrameelne.

      Ta oli Pariisis elanud piisavalt kaua, taipamaks, et enda segamine turisti lärmakasse ja ülierutatud hädakisasse on täielik hullumeelsus. Siiski tuli ta lähemale.

      Sündmuspaigaga tutvumine võttis tal vaid mõne sekundi. Naine oli paljaks varastatud. Mõni hetk tagasi oli kohale saabunud sandarm, ning nagu Pariisile tüüpiline, olid seda teinud ka kõik oma nina igale poole toppivad möödakäijad. Enamik neist arvas, et ameerika turist, nagu ühele ameerika turistile iseloomulik, oli hakkama saanud millegi rumalaga. Mõned üksikud tahtsid hädaldada tänapäeva Pariisi tänavate ohtlikkuse pärast. Sandarm üritas naist küsitleda, et teada saada, mis täpselt juhtus.

      Mõne sekundi jooksul heitis mees talle kiire pilgu.

      Väga kiire.

      Kuid sellest piisas, et tunda kõhus tugevat tõmblust.

      Ta ei saanud sellest aru. Kahvatulilla sviiter tõi esile tema väikesed rinnad. Tumedad püksid olid piisavalt liibuvad, et näha, et naisel on peened jalad ja olematu tagumik. Willile olid alati meeldinud pigem suured rinnad ja peened luud, naise kaelast allpool polnud midagi, mis oleks tema hormoonid möllama pannud. Siiski lõi tema süda kahtlaselt kõvasti.

      Pikkuselt oli naine talle lõuani. Ja see oli temas ainuke tavapärane asi. Tema silmad olid hüpnotiseerivad, mandlikujulised, teepruunid, ja vaatasid talle otsa. Tal oli väike, peenike nina; roosa suu; ja peaaegu õlgadeni ulatuv pahmakas pruune juukseid. Ainult et pruun polnud värvi päris täpne kirjeldus. Kaheksateistkümnekraadine hommik oli mattunud päikesepaistesse ja just sellised nägid välja ka tema juuksed – säravad, täis valgust, päikese käes läikivad.

      Olgu, ta oli jumalik. Kuid ainuüksi see ei seletanud südame pekslemist. Terve Pariis oli täis imekauneid naisi.

      Temas oli veel midagi, midagi, mida mees ei suutnud defineerida. Žest. Sära. Midagi naiselikku. Will ei pidanud seda identifitseerima, et teada saada, et see on tõsine probleem.

      Alates sellest hetkest, kui ta pühendas end mandunud ja pahelisele elule – mis oli kestnud viimased neli aastat – oli ta oma lokaatori hästi timminud, et hoiduda pahandust tähendavate naiste eest..

      Naine tähendas pahandusi.

      Teisest küljest, ta oli palunud vaid paar minutit tõlkimist. Kuidas saaks see olla mingilgi määral riskantne?

      „Muidugi,” ütles mees. Ja kohe oli tal selge, et see aitamine ei saa nii lihtne olema.

      Sandarm heitis mehele sellise pilgu, nagu oleks saabunud universumi päästja. Kõrvalseisjad kummardusid lähemale, kõik innukalt osalemas. Kõik väitsid end olevat varast lähedalt näinud. Üks ütles, et ta oli pikk ja tüse. Teine jälle, et ta oli sale kui luuavars. Ühe väitel oli tal habe nagu kodutul, teine ütles, et see oli lihtsalt üks kutt, kes tänaval kõndis ning äkitselt lõi välja temas paheline pool ning mees oli nii kiire, et keegi poleks suutnud teda peatada ega tüdrukule appi tulla.

      Kogu seda segadust arvestades, ei võtnud olulisemate küsimuste esitamine ja nendele vastamine väga kaua aega. Tema nimi oli Kelly Rochard. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Pärit South Bendist, Indianast. Siin kümneks päevaks. Puhkusel.

      Miski tema silmis helkis, kui ta ütles „puhkus”, kuid Will lihtsalt tõlkis kohusetundlikult – see ei puutunud temasse, kas naine rääkis tõtt või mitte.

      „Nii et varas laskis teie käekotiga jalga,” ütles ta. „Saate te anda politseinikule nimekirja tähtsamatest asjadest, mis teil kotis olid?”

      Põrgusse, ütles naine, kogu tema elu oli selles neetud kotis. Pass, raha, krediitkaardid. Ah jaa, siis jõudis ta selleni, et mainis, et varas oli jalga lasknud ka tema kihlasõrmusega.

      „Mis on?” küsis ta, kui Will ja sandarm kiirelt pilke vahetasid.

      Will ei vastanud. Oli ilmne, et politseinik oli sama mõelnud mida Willgi. Miks pidi üks kaunis naine kevadel üksinda Pariisi reisima? Tema nõndanimetatud kihlatu oli kas tõbras või idioot. Ilmselt nii üht kui teist.

      „…ja selles kotis olid ka mõned isiklikud paberid. See on kõige hullem. Need andmed on tõenäoliselt