Armastusega hoitud. Sherryl Woods

Ta arvab, et minu maitse on kallutatud.“

      Kathleen, kes ei suutnud vastu panna kiusatusele uut põnevat talenti avastada, noogutas viimaks. Ta kinnitas endale, et tahab näha maale, mitte toda salapärast meest. „Veedan tänupüha meelsasti teiega. Kus ja millal?“

      Destiny lõi näost särama. „Saadan sulle hommikul täpsemad juhtnöörid.“ Ta liikus ukse poole, näol veidralt rahulolev ilme. „Ah jaa, pane selga too erkpunane siidtuunika, mida sa kandsid Carlucci näitusel. Nägid tol õhtul vapustav välja.“

      Ta tegi minekut, enne kui Kathleen jõudis vastata, ent tema sõnad hakkasid Kathleeni peas tõsist häirekella lööma. Washingtoni piirkonnas teadsid kõik seltskonnainimesed, et Destinyl on kosjasobitamiskalduvus. Ehkki tema salasepitsused ei puudutanud otseselt Richardi ja Macki kihlumist või abiellumist, liikusid hästiinformeeritute seas tema kohta arvukad kõlakad. Ja kõik ootasid, mis Destinyl on plaanis Beniga, et temagi altari ette saata.

      Kathleen jõllitas lahkujale järele. „Unusta ära,“ sosistas ta Destiny eemalduvale seljale. „Ma ei otsi abikaasat, iseäranis veel haavatud kunstnikutüüpi.“

      See mehetüüp oli talle liigagi tuttav. Ta oli ühe säärase isendiga abiellunud, tülitsenud ja lahutanud. Ja ehkki temast oli tänu sellele saanud kogemustega galeriiomanik, kes oskas kunstnike temperamendiga ümber käia, oli ta endale vandunud, et ei lase enam eales ühelgi kunstnikul end jalust niita.

      Tim Radnor oli olnud nende tutvumise alguses lahke ja tähelepanelik. Ta oli Kathleeni jumaldanud ja oma muusaks nimetanud. Ent kui mehe töötegemine takerdus, avastas Kathleen tema julma loomuse. Timi olid tabanud vihasööstud, mille käigus ta oli hulgaliselt solvanguid puistanud. Mees polnud Kathleeni vastu kätt tõstnud, kuid vaimne vägivald oli samavõrd väljakannatamatu. Nende abielu oli mõne kuuga läbi saanud. Sellest toibumisele oli kulunud märksa rohkem aega.

      Tormilise abielu tagajärjel oli Kathleen võimeline hullumeelsusega rinda pistma töörindel, kuid mitte eraelus.

      Kui Destiny unistab romantikast, siis peab ta pettuma, mõtles Kathleen vankumatult. Ben Carlton võis olla maailma kõige seksikam, võluvam ja andekam kunstnik, kuid see ei muutnud asja. Kathleen jääb ükskõikseks, sest ta oli kunstnikutemperamendi pahupoolega liigagi hästi kursis.

      Kindlad sõnad. Vankumatu meelekindlus. Need olid tal olemas. Ent igaks juhuks heitis ta pilgu taevasse. „Aita mind hädast välja, eks?“

      „On probleeme?“ küsis mehelik bassihääl.

      Kathleen võpatas. Ta oli Borisi täielikult unustanud. Ta pöördus kunstniku poole ja manas naeratuse näole. „Ei ole probleeme, Boris.“ Ta kavatses selle eest hoolitseda.

      Lõuendile langes viimane õhkõrn päikesekiir, kuid Ben Carlton peaaegu ei märganudki öö lähenemist. Nii juhtus alati, kui tal hakkas järjekordne maal valmima. Ta nägi üksnes silme ees avalduvaid värvikihte, kujutist, talletatud hetke, muljet, mida ta kartis kaotada, kui peaks maalimise enne lõppu pooleli jätma. Kui looduslik valgus oli hääbunud, kohendas ta automaatselt tehisvalgust, ilma et oleks sellele suuremat tähelepanu pööranud.

      „Oleksin pidanud aimama,“ lõhestas veidi ahastav naisehääl vaikuse.

      Ben pilgutas vahelesegamise peale silmi. Keegi ei tihanud tema töötamise ajal stuudiosse siseneda ja tema raevuga riskida. Tulija oli toosama pereliige, kes kippus kõiki reegleid trotsima.

      „Mine ära,“ kohmas Ben tädi pahameelega võrdväärse kärsitusega.

      „Ei lähe ma kuhugi,“ raius Destiny. „Kas oled unustanud, mis päev täna on? Ja mis kell on?“

      Ben üritas vaimusilmas nähtud kujutluspildi külge klammerduda, kuid see haihtus tuulde. Ta ohkas ja pöördus aeglaselt tädi poole.

      „Täna on neljapäev,“ sõnas ta, tõestamaks, et ei ole nii hajameelne, kui tädi arvab.

      Destiny Carlton kostitas teda leebe lõbusa pilguga. „Kas mingi eriline neljapäev?“

      Ben tõmbas käega läbi juuste ja üritas meelde tuletada, mis võiks selles neljapäevas erilist olla. Ta ei olnud sedasorti mees, kes üksikasjadele tähelepanu pööraks, kui need polnud tema maalidega seotud. Viimasel juhul mäletas ta iga valguse ja tekstuuriga seotud üksikasja.

      „Täna on püha,“ vihjas Destiny. „Terve perekond saab kokku, et üksteist tänada. Perekond, kes ootab peremehe väljailmumist, samal ajal kui kalkun jahtub ja kuklid kõrbevad.“

      „Ah sa raisk!“ pomises Ben. „Unustasin tänupüha täielikult. Kas kõik on juba siin?“

      „Juba mõnda aega. Su vennad ähvardasid kogu pühadeprae nahka panna ja sind ilma jätta, aga ma lubasin üritada sind maalimise juurest eemale meelitada.“ Destiny astus lähemale ja piidles lõuendit hindava pilguga. „Kui imeline, Ben. Keegi ei kujuta selle piirkonna looduse ilu tabavamalt kui sina.“

      Ben naeratas kiidusõnade peale. „Isegi mitte sina? Sa õpetasid mulle kõik, mida tean.“

      „Kui sa olid kaheksa-aastane, siis torkasin sulle pintsli pihku ja õpetasin maalimistehnikat. Sul on loomulik anne. See on erakordne. Mina plätserdasin niisama. Sina oled geenius.“

      „Ah, jäta,“ rehmas Ben tõrjuvalt.

      Maalimine oli talle alati hingerahu toonud ja aidanud ümbritseva maailma korralageduses korda luua. Kui tema vanemad lennuõnnetuses hukkusid, vajas ta midagi mõistuspärast, millele alati kindel olla. Destiny oli ostnud talle esimesed värvid ja viinud ta kodu lähedale kõnniteele, Alexandria vanalinna armsale varjulisele tänavale, ning palunud avanevat vaadet maalida.

      Beni esimene kohmakas katsetus rippus ikka veel vanalinnamajas, kus tädi elas tänaseks üksi, sest Ben ja tema vennad olid mujale kolinud. Tädi kinnitas, et too maal on tema kõige väärtuslikum ese, sest sellest õhkus paljutõotavat aimust, kelleks Ben võib saada. Samal põhjusel oli Destiny sahkerdanud oma valdusesse Richardi esimesed äriplaanid ja Macki jalgpallitrofeed. Ta võis vajadusel olla külm ja kalkuleeriv, kuid enamasti suhtus ta asjadesse sentimentaalsusega.

      Richardil oli raha ja ärivaistu. Mack oli sportlik. Beni ei huvitanud perefirma ega sport. Juba siis, kui vanemad elasid, oli ta tundnud end meeleheitlikult üksikuna, tundliku heidikuna saavutajate perekonnas. Tol päeval, kui Destiny ulatas talle värvid, oli Ben leidnud uhkustunde ja eesmärgi. Tädi väitis, et sarnaselt temaga lisab Ben lugupeetud perekonda uue mõõtme, ja palus mitte alahinnata annet, mis oli teistest mööda läinud. Pärast seda oli Benil lihtsam vendade narrimist taluda ja ta aasis neid koguni vastu. Ta aimas, et täna õhtul ootab teda ees korralik lõõpimine, kuna ta oli oma peo ära unustanud.

      Piduliku õhtusöögi korraldamine tema maakodus oli olnud Destiny idee. Ben ei olnud võõrustaja. Niipalju oskas ta süüa teha, et nälga ei surnud, ent pahaaimamatutele külalistele polnud ta nõus vaaritama. Destiny polnud tema vastuväiteid kuulmagi teinud, vaid saabunud kolm päeva varem pidu ette valmistama. Ta oli võtnud kaasa pere kauaaegse koduabilise, kelle ülesanne oli koristada ja süüa teha.

      Kui keegi muu oleks üritanud Beni elus sellisel viisil ohje haarata, siis oleks ta mässama hakanud, kuid oma tädi ees oli ta suur tänuvõlglane. Pealegi mõistis Destiny tema üksiolemisvajadust paremini kui keegi muu. Pärast Graciela surma oli Ben ülepeakaela kunsti sisse sukeldunud. Lõuend ja värvid ei mõistnud teda hukka. Need ei süüdistanud teda. Ta oli võimeline neid ohjeldama, erinevalt oma mõtetest ja süümepiinadest Gracielaga tol hirmsal kolme aasta tagusel ööl juhtunud õnnetuse pärast.

      Destiny mõistis seda kõike ja paistis ka vaistlikult aduvat, millal Ben on liiga kauaks töösse sukeldunud. Siis leiutas tädi mingisuguse ettekäände, et stuudiosse marssida ja ta tagasi pärismaailma lohistada. Tänane pühadeaegne sööming oli üks säärastest ettevõtmistest. Tädi oli teinud ainult selle vea, et oli jätnud hommikul külaliste saabumise Benile meelde tuletamata.

      „Anna mulle kümme minutit aega,“ palus Ben. „Koristan siin kõik ära.“

      „Liiga hilja. Melanie on rase ja näljas. Ta paneb lilleseade nahka, kui me talle midagi hamba alla ei paku. Pealegi