Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis. Jessica Fellowes

Louisa ja tema ema Drayton Gardensis proua Shoveltoni valgeks värvitud maja tagauksest väljusid, oli kogu nende tähelepanu raskel kandamil. Louisa, kes tahtis säästa ema suuremast koormast, kui too tingimata kandma pidi, oli taas kuhjanud enda korvi vähemalt poole rohkem.

      Jennie oli Louisa kirjale vastanud, öeldes, et ta kirjutaks Mitfordide majapidajannale proua Windsorile. Ja kullake, oli ta lisanud, kui sa oled kunagi lastega tööd teinud, siis maini seda kindlasti. Neid on lastetoas kuus tükki. Sellest oli nüüd juba peaaegu kaks nädalat möödas. See, et proua Windsorilt ei olnud vastust tulnud ja ta polnud sammuvõrragi lähemal ühelegi lahendusele, kuidas oma onust eemale saada, rõhus teda märksa rohkem kui raske pesukorv. Kibekülm tuul sundis neid pead langetama ja metalne talvepäike, mis käis taevas ikka veel madalalt, kõrvetas kaela, kui nad ühtlasel sammul oma päevatööd koju tassisid.

      Louisa märkas teisel pool teed onu Stephenit, kõvakübar peas, laternaposti vastu nõjatumas ja sigaretti suitsetamas. Ta viskas selle maha, kui sai aru, et naised kavatsevad temast mööda kõndida. Socks oli samuti seal, kükitades sõnakuulelikult Stepheni jalgade juures. Ta hakkas Louisa poole tulema, aga peremehe lühike vile naelutas ta paigale. Stephen andis talle taskust maiust ja patsutas ta siidist pead. Siis manas ta näole naeratuse, mis ei kiiranud absoluutselt mitte midagi. Louisa nägi seda kõike, aga püsis ema kannul, vaadates üksisilmi otse ette, kus kulges peatänav kõigi inimeste ja autodega. Tunnistajatega.

      „Hei, hei,” hõikas onu neile järele. „Kas te tere ei ütlegi?”

      Louisa ema pööras ümber, et mehele otsa vaadata. Ta kõõritas tema poole hämmeldunult. „Stephen? Täna ei ole palgapäev,” ütles ta.

      „Ma tean.”

      „Miks sa siis siin oled?”

      „Kas mees ei või tulla ja oma kallile vennanaisele ja armsale vennatütrele tere öelda?” küsis Stephen. Ta tuli ilmetu näoga nende poole, Socks kannul vantsimas. Louisa tundis, kuidas teda läbis mingi värin, ja ta mõtles korraks, et äkki ta minestab.

      „Mõtlesin, et tulen teile natuke appi,” ütles ta Louisa korvi võttes. Too punnis hetkeks vastu, aga onu tõmbas tal korvi kerge vaevaga käest ära. Siis pööras Stephen tagasi Winnie poole ja tema suunurgad tõusid üles, kuid hambaid seekord ei paistnud. „Aitan teil kenasti ja ruttu koju tagasi jõuda.”

      Winnie heitis talle tühja pilgu, ei vastanud sõnagi ja jätkas teekonda kodu poole, vastu idatuult. Stephen astus kõnniteel sammu tagasi ja lasi naisel mööduda, justkui Sir Walter Raleigh, kes heidab oma keebi Elizabeth I jalge ette. Louisa jälgis ema nõrka selga ja länguvajunud õlgu, kui too korvi tolli võrra ülespoole kehitas, ning hakkas tema järel minema. Ta ei näinud, kuidas onu pani korvi tema selja taga kõnniteele, enne kui viimase käsi kiiresti ette sirutus ja tal küünarnukist kinni haaras.

      Mees ütles vaiksel häälel: „Kuhu sina nüüd enda arust lähed?”

      Samal hetkel pööras Winnie ümber nurga ning tema jaoks kadusid nad mõlemad liiklusmürasse ja hobusekaariku valjusse kabjaklobinasse. Louisa teadis, et ema ei vaata tagasi.

      Stephen ütles: „Ma tean küll, mida sa sepitsed.”

      „Ma ei sepitse midagi. Lase mind lahti.” Louisa püüdis oma käsivart ära tõmmata, aga Stepheni haare muutus tugevamaks. Ta hakkas Louisat peateelt eemale talutama.

      „Sa ei tohi pesu siia jätta!” ütles Louisa. „Nad lasevad emal selle kinni maksta ja me ei saa selle eest tasu. Kui sa pead mind endaga kaasa võtma, siis las ma vähemalt viin selle enne neile tagasi.”

      Stephen kaalus seda hetkeks ja raputas siis pead. „Küll nad leiavad selle üles. Me pole nende välisuksest kümne jardi kauguselgi,” sõnas ta. Kuid ta lõdvendas ikka veel kõnniteel lösutavat pesukorvi vaadates oma haaret.

      Louisa tõmbas käe lahti ja pistis jooksu, tagasi maja poole. Ta polnud päris kindel, mida ta sinna jõudes teha kavatses – vaevalt, et tal jätkuks julgust esiuksele koputada. Proua Shoveltoni ülemteener ei tunneks teda kui pesunaise tütart ilmselt äragi, kuigi ta oli juba kuus aastat koos emaga siin pesu järel käinud. Ja isegi kui ta Louisa ära tunneks, oleks ta nii nördinud, nähes temasugust paraadtrepil seismas – kuulub ta ju nii ilmselgelt teenijarahva, mitte perekonna külaliste hulka –, et lööks tal ilmselt ukse nina ees kinni.

      Loobudes sellest mõttest sama kiiresti, kui see tuli, jooksis Louisa majast mööda, emast üha kaugemale, munakivisillutisega põiktänavasse, mida ääristasid hobusetallid, lootes, et onu laseb ta selles varjulises paigas silmist või kaotab libedatel ümmargustel kividel tasakaalu.

      Kuid tema hetkeline kõhklus majatrepil osutus saatuslikuks ning seekord õnnestus Stephenil tema mõlemast randmest kinni haarata ja ta käsi selja taga kinni hoida. Louisa nägu tõmbus valust viltu ning ta kõverdas oma küünarnukke ja põlvi, proovides end lahti rebida. Stephen surus tema kõhnad randmed kokku, hoides hõlpsasti mõlemat ühe käega kinni, ja haaras teisega ta juustest ja kuklast. Louisa nägi hetkeks kollaseid nikotiinilaike onu sõrmeküüntel ja tundis, et süda tahab pahaks minna.

      „Mina sinu asemel seda ei üritaks,” irvitas onu. „Sa tuled minuga kaasa.”

      Louisa loobus võitlusest. Mees oli temast suurem ja iseteadvam; Louisal polnud võimalustki võita. Stephen tundis, kuidas tüdruk ta käte vahel alla andis, mispeale ta lõdvendas haaret tema kaelal, kuid hoidis ta käsi endiselt selja taga. Keegi naine, kes jalutas peenelt teisel pool teed, tippides klõpsuvatel kontsadel nagu koolisõiduponi, heitis neile kiire pilgu, aga jätkas oma teekonda.

      „Tubli tüdruk,” ütles Stephen rahustavalt. „Kui sa mind ainult rohkem kuulaksid, siis meil ei oleks nii palju pahandusi.”

      Justkui Stephen oleks politseinik ja Louisa kurjategija, talutas mees ta põiktänava lõppu ja sealt Fulham Roadile, kus ta peatas takso. Isegi kui taksojuht tundiski pisukest muret, nähes, kuidas töömehe saabastes ja lapitud villases kuues mees sundis lihtsas riietuses ja odava kübaraga noort naist koos koeraga tema sõidukisse istuma, ei näidanud ta seda igatahes välja.

      „Victoria jaama,” ütles Stephen taksojuhile. „Ja ära aega viida.”

      4. PEATÜKK

12. jaanuar 1920

      Guy Sullivani pikakasvuline kuju oli naerust peaaegu kõveras, tema vormimüts pidi peast kukkuma ja ta tundis, et pintsakuõmblus on rebenemiseni pingul. „Lõpeta, Harry! Ma ei suuda enam.”

      Harry Conlon nägi välja, nagu kaaluks, kas tõepoolest lõpetada või jätkata sõbra kiusamist, mis talle lusti pakkus. Nad olid lubanud endale lühikese teepausi Lewesi jaamaülema kabinetis, kuhu neid oli kutsutud taskukella kadumist uurima. Jaamaülem härra Marchant oli teada-tuntud selle poolest, et kutsus Londoni, Brightoni ja Lõunaranniku Raudteepolitsei peaaegu igal nädalal kohale olematute kuritegude pärast.

      „Sellegipoolest, poisid,” oli ülemkomissar Jarvis neile pühalikult meenutanud, „ei tähenda see seda, et tal ei võiks seekord õigus olla. Ärge kunagi eeldage midagi – mitte siis, kui te tahate tõelisteks politseinikeks saada. Pidage meeles kalkunit, kes arvas taluperenaist nähes, nagu igal hommikul, et talle antakse süüa, kuid sai teada, et eksis …”

      „Sest kätte oli jõudnud jõululaupäev. Jah, härra,” katkestas Harry teda.

      „Nojah. Täpselt. Jõululaupäev. Tubli, Conlon,” oli Jarvis kurku puhtaks köhatades porisenud. „Mis te siis enam seisate ja ootate?”

      Harry ja Guy lahkusid ruttu ülema kabinetist, kitsukesest ruumist, kuhu mahtusid hädavaevalt selle omaniku nahkkattega kirjutuslaud ja puidust tool, kuid mis tekitas igaühes, kes nende sigarisuitsust määrdunud seinte vahele kutsuti, samasuguse tunde nagu Old Bailey esimene kohtusaal. Kabinetist pääses otse Victoria jaama kaheteistkümnendale platvormile.

      „Mida sa tegid, Harry, et boss meie vastu täna nii lahke oli?” küsis Guy.

      „Ma ei saa aru, millest sa räägid,” vastas too muiates.

      „Saad küll. See ots antakse