Reisid Lõunamere saartel. Роберт Льюис Стивенсон

ma olin teda solvanud – nimelt soovisin osta temalt kookospähkleid. Hoka meelest ei jaganud härrasmees toitu raha eest, vaid niisama, vähemalt ei oleks ta tohtinud seda sõbrale müüa. Teinekord jagasin oma laevameeskonna einet, nimelt šokolaadi ja biskviite. Eksisin rängalt mingi reegli vastu, millise, ei saa ma kunagi teada, ning kuigi mulle avaldati tagasihoidlikult tänu, jäid need annid rannale. Kõige raskemat pattu tegime aga Toma, Hoka kasuisa, vastu, kes pidas ennast Anaho seaduslikuks pealikuks. Esmalt – kuigi ilmselt oleksime pidanud, ei külastanud me teda tema uues kaunis Euroopa stiilis majas, ainsas omataolises kogu külas. Teiseks – kui tulime kaldale, et külastada tema rivaali Taipi-Kikinot, nägime me kaldal seismas Tomat – suursugust, silmatorkavalt tätoveeritud meest, ja küsisime temalt: „Kus pealik elab?“ „Mis pealik?“ hüüatas Toma ja pööras oma teotajatele selja. Ta ei andnud meile iialgi andeks. Hoka astus meie juurest iga päev läbi, kuid ma arvan, et ainukestena kogu selles maanurgas ei tulnud ei Toma ega tema naine kordagi Casco pardale. Eurooplasel on keeruline mõista, kui tugevale ahvatlusele tuli selleks vastu panna. Lendav linn Laputa, mis seisis kaks nädalat St James’i pargi kohal, on Anaho juurde ankrusse heitnud Casco hale vari, londonlane võib meelt lahutada mitmel kombel, kuid markiilane veedab oma elupäevad lõpmatult üksluiselt.

      Pärastlõunal, enne kui jõudsime purjed heisata, tuli pardale hüvastijätudelegatsioon – meie üheksa erakordset sõpra ühes kingitustega ja rõivastatud, nagu algaksid pidustused. Hokat – juhttantsijat ja -lauljat, Anaho suurimat dändit ja üht nägusaimat noormeest, toretsevat, eputavat, teatraalset, kerget kui sulg ja tugevat kui härg – oli sel hetkel raske ära tunda, ta istus paigal: küürus ja vaikne, näost sünge ja hall. Kummaline oli näha, kui mõjutatav ta oli; veelgi kummalisem märgata, et tema viimane kingitus oli üks nendest haruldustest, millest olime esimesel päeval keeldunud, ning tunda oma sõbras, kes erksalt rõivastatuna tuli meid siiralt saatma, ära üht sellest poolalasti kambast, mis oli meid saabudes sisse piiranud ja solvangutega üle külvanud; vahest kõige kummalisem oli aga näha, et lehviku nikerdatud käepide oli viimane nendest esimese päeva haruldastest esemetest, mille omanikud olid praeguseks kõik meile andnud, mille nad surusid meile pihku eimillegi eest niipea, kui olime saanud sõpradeks. Viimane kohtumine ei kestnud kaua. Üksteise järel andsid nad meile kätt ja ronisid alla kanuusse, Hoka keeras laevale viivitamata selja ning me näinud rohkem tema nägu. Taipi seevastu jäi seisma näoga meie poole ja jättis uhkete viibetega jumalaga ning kui kapten Otis andis ahtrilipuga märku, andis kogu meeskond mütsidega au. Nii jäeti jumalaga, meie Anaho-külaskäik sai läbi ning kuigi Casco jäi ankrusse veel peaaegu neljakümneks tunniks, ei tulnud pardale enam mitte keegi ning ma kaldun arvama, et nad püüdsid vältida ka rannal väljailmumist. Selline vaoshoitus ja väärikus kuuluvad markiilaste parimate iseloomujoonte hulka.

      Kolmas peatükk

      MEREHÄDALINE

      Anaho võludest võiks kirjutada raamatuid. Meenub, kuidas ärkasin ükskord kella kolme paiku, õhk oli soe ja lõhnas. Võimsad lained uhtusid randa, tundus, et nad ujutavad selle koguni üle, et siis tagasi tõmbuda. Casco õõtsus tasakesi, suursuguselt ja hääletult, vaid vintsid laulsid mõnikord nagu linnud. Taevas ookeani kohal oli täis tähti, mis veepinnal vastu peegeldusid. Oleksin võinud seda silmitsedes laulda Hawaii lüüriku kombel:

      Ua maomao ka lani, ua kahaea luna,

      Ua pipi ka maka o ka hoku.

      (Taevas on kaunis ja pea kohal laiub,

      tähesilmi leidub seal palju.)

      Siis aga pöörasin pilgu kalda poole – kõrguses puhusid tugevad tuuleiilid, minu ees terendasid mustavad mäed, võinuksin ette kujutada, et heitsin ankrusse kümne tuhande miili kaugusel, ühel Šoti mägismaa loch´il; tõusva päevaga ilmuksid väljad männid, kanarbik, rohelised sõnajalad ning mätaskatused, mille kohal voogab turbasuits, kummaline keel aga, mis peagi kõlama hakkab, on kahtlemata gaeli, mitte kanaka.

      Päev tõi aga teisi vaatepilte ja mõtteid. Olin mitmel pool üle maailma näinud, kuidas puhkeb koit – see oli kahtlemata üheks minu oluliseks rõõmuallikaks–, kuid kõige eredam koit säras siiski Anaho lahe kohal. Järsku kõrgusid üle sadama kõikvõimalikud mäed oma nõlvade, tippude, rohttaimestiku ja metsaga – igaüks omamoodi safrani-, väävli-, nelgi- ja roosikarva varjundeis. Maastik läikis siidpehmelt, justnagu ujudes heledas õitevahus, mille seas annavad tooni üksikud tumedamad õied. Õhk oli, nagu hommikuti ikka, puhas ja selge ning tõi selles hunnitus vaatemängus esile viimsegi detaili. Samas püsisid palmide all hüttide vahel sinakad varjud ning kookospähklite koorte punakad söed ning juuspeened suitsujoad andsid märku peagi algavatest päevatoimetustest; rannalt tulid erksavärviliselt rõivastatud mehed ja naised, poisid ja plikad ujumast, kõik puna-sini-rohekirjud, tuttavad lapsepõlves nähtud värvilistelt pildikestelt, siis aga ilmus päikeses nähtavale idapoolne küngas, mille päevahiilgus täielikult oma embusesse haaras.

      Hiilgus paisus ja kasvas, kuid toimetused lakkasid enamalt jaolt enne, kui jõudsid alata. Kaks korda päevas panid karjused merepoolsetel küngastel elu kihama. Aeg-ajalt läks keegi kanuuga kalale. Aeg-ajalt täitis mõni naine loiult korvi puuvillaste hilpudega. Aeg-ajalt häälitsesid majasügavustes veetorud, andes endist kolmehäälselt märku nagu laulaksid Que le jour me dure’i14, seda lõputult korrates. Mõnel teisel korral oli kuulda, kuidas paar pärismaalast üle lahesopi teineteisega markiilaste vilekeeles suhtlevad. Muidu oli aga uinuvalt vaikne. Pikkadel kallastel loksusid ja kiiskasid lained; mustad kured jahtisid virvendava vee alt kalu; sead kihutasid pidevalt ringi oma askeldustes; inimesed justnagu polnuks iial ärganud või olnuks surnud.

      Minu meelispaik asus küla vastas, seal, kus olime liaaniderohke kalju kõrval maale tulnud. Rannal sirgusid palmid ja purao-nimelised puud, mis olid kasvult viigi- ja mooruspuu sarnased ning kandsid suuri kambria ebamaguna omadele sarnanevaid õisi – kroonlehed olid kollased ja südamik kastanpruun. Kohati tungisid liiva seest välja kivid, vesi võis katta kogu ranna ning siis vahutasid lained soojalt minu põlvede ümber, vallatledes kookospähklikoortega nagu kodus pudipadi ja pudelitega. Kui vesi taandus, hõljusid mu jalgade ümber kuju ja kirja poolest imetabased esemed, mida püüda, käest lasta või pihku haarata; mõnikord ma veendusin, et need on just sellised nagu esmapilgul paistavad – karbid, millega ehtida tuba või kulda valatuna mõne daami sõrme –, teinekord oli see vaid näivus – vaid värviline liiv, väärtusetud killud ja kivikesed, mis, niipea kui nad on kuivanud, muutuvad sama igavaks ja tavapäraseks nagu ränikivitükid aiateel. Võisin kuuma päikese all niimoodi lapsikul kombel lustides tundide viisi rassida, saades aru oma parandamatust lihtsameelsusest, enesega siiski liialt rahul, et häbi tunda. Samal ajal laulis üleval põõsastes musträstas (või tema troopiline kaksikvend).

      Pisut kaugemal, lahekäänakul voolas läbi varjulise tihniku tasane ojake, nirisedes piki kivitreppi merre. Lehtede all värelesid piki salu õhuvirvendused, mis muutsid selle paiga jahedaks varjualuseks, millele pole võrdset. Tihnikust avanes vaade sinavale lahele ning pilk kohtas ka rõõmsavärvilist Cascot. Pea kohal kõrgusid purao´de võrad, nende kohal aga sirutasid palmid oma erksad lehed välja samamoodi, nagu üks mustkunstnik, kes ümbritses end paljastatud mõõkade keerutamisel tekkinud kiirtepärjaga. Just seal, kus lauskmaa kohtub mägede jalamiga, hoovasid Anaho lahe kohale peaaegu muutumatu jõu ja kiirusega taevalikult jahedad passaattuuled.

      Ühel päeval, kui koos proua Stevensoni15 ja laeva kokaga kaldale tulin ning me sellesse tihnikusse läksime, sain ma isevärki juhtumuse tunnistajaks. Peale kaugemal ootava Casco, mõne kure, igimuutumatu tuule ja mere nägi maailm välja ürgselt tühi, paistis, et elu on paigale tardunud ning valitseb värskendav ja tähendusrikas üksindusetunne. Järsku sasis üle maakitsuse puhuv passaattuule iil palmipuude võrasid ning lehtede vahelt ilmus nähtavale pärismaalane, kes istus seal liikumatult nagu raidkuju ja vaatas meid, võiks isegi öelda, et silmi pilgutamata. Järgmisel hetkel kadus ta jälle lehtede varju. Avastus, et meie pea kohal on peidus inimene, kuigi arvasime end olevat omapäi, et puuvõras istub liikumatu salakuulaja, kes meid võib-olla juba tundide kaupa nõnda jälginud on, rabas meid jalust. Jutt rannal katkes. Kokk (kelle südametunnistus

14

Jean-Jacques Rousseau’ kirjutatud laul.

15

Frances (Fanny) Matilda Van de Grift Osbourne Stevenson (1840–1914) abiellus Robert Louis Stevensoniga 1880. aastal, esimeset abielust oli tal kolm last: Isobel, Samuel Lloyd ja Hervey Stewart Osbourne.