Kas doktor Proktor suudab jõulud päästa?. Ю Несбё

kes lamaskles tugitoolis, mille seljatoe ta oli alla lasknud. Ta keeras telekal hääle valjemaks ning uudistelugeja vaatas kaamerasse ja rääkis:

      „THRANE OSAÜHING OMAB NÜÜDSEST PEALE ÕIGUSI KÕIGELE, MIS ON SEOTUD JÕULUDEGA. SEE TÄHENDAB, ET NÜÜDSEST PEALE EI TOHI KEEGI PIDADA JÕULE ILMA HÄRRA THRANE NÕUSOLEKUTA. RANGELT ON KEELATUD LAULDA JÕULULAULE, SÜÜA JÕULUTOITU, MÄNGIDA JÕULUSOKKU, MINNA JÕULUPEOLE, PIDADA JÕULUJUMALATEENISTUST VÕI ISEGI SOOVIDA HÄID JÕULE, KUI THRANE SEDA LUBANUD EI OLE. HÄRRA THRANE ÜTLEB OMA PRESSITEATES, ET SELLINE LUBA ANTAKSE AINULT NEILE, KES ON REGISTREERITUD JÕULULIIKMED. SELLEKS SAAB AINULT SIIS, KUI OLLAKSE ENNE JÕULULAUPÄEVA THRANE KAUBAMAJAST VÄHEMALT 10 000 KROONI EEST JÕULUKINKE OSTNUD. SEDA ÜTLES HÄRRA THRANE TÄNA ÕHTUL PRESSIKONVERENTSIL ...”

      „Oh sa heldene arm,” ütles ema, kui ekraani täitis nende endise Suurtüki tänava naabri lihav nägu. Niiske maigutava suu all oli terve virn lõualotte. Suu avanes ja hakkas rääkima:

      „MINA, HÄRRA THRANE, HOIATAN KÕIKI, KES PLAANIVAD MÕND SUUREMAT SORTI NURJATUST. OLEME OMA ETTEVÕTTESSE THRANE OÜ VÕTNUD TÖÖLE JÕULUPOLITSEI, KES KONTROLLIB SEADUSTE TÄITMIST JA PATRULLIB JUBA PRAEGU!”

      Härra Thrane tuli oma näo ja suuga kaamerale nii lähedale, et see läks auruseks, ja susistas:

      „NII ET SINA – VILETS IHNUSKOI, KES SA EI OLE VEEL 10 000 KROONI EEST OSTNUD JA PÕLETAD JUST PRAEGU ADVENDIKÜÜNALT VÕI JOOD JÕULUPUNŠI – PUHU ÄRA! VALA VÄLJA!”

      Siis astus Thrane kaks sammu tagasi, nii et peaaegu kogu tema pirakas kere mahtus teleekraanile, lõi naeratusest särama ja sikutas püksitrakse. „AGA MA SOOVIN HÄID JÕULE SINULE, KALLIS JÕULULIIGE, KES SA OLED TEINUD, NAGU HEA TARBIJA PEAB TEGEMA, KULUTANUD 10 000 RÕÕMSAT KROONI ÜHISKONNA JA KAUBANDUSE TOETUSEKS, OSTES PUDI-PADI, MIS EI OLE SULLE EHK VAJALIK, AGA PANEB RATTAD RINGI KÄIMA. NII ET KALLID JÕULULIIKMED, LÄHME SIIS KOOS VASTU SELLELE RAHULIKULE JÕULUAJALE. AAMEN!”

      Komandant vajutas pulti ja Thrane kadus.

      Järgnenud vaikuses kuulsid nad tänavalt lastekoori hääli, mis laulsid „Püha ööd”. Aga laul vakatas, kui kohkunud, hingetu naisehääl hüüdis: „Stopp, stopp silmapilk! Ärge öelge „jõulud”! Otsemaid koju!”