Vabariigi vaenlased. Hannes Veskimäe

oma reisid pidime ise kinni maksma. Aga ikkagi võim. Võim inimeste üle, nende mõtete üle, võimalus olla pjedestaalil, esineda juhina. Sellest piisas, et aktiveerida inimeste auahnus. Üks mu sõber, Erki, kellest tuleb juttu ka hiljem ja kes soovis saada AIESECi TTÜ osakonna juhiks, rääkis järgmise loo. Oli valimiskampaania ja enne hääletust suurel konverentsil, mis juhtide valimiseks igal aastal korraldati, pidi ta pidama oma kõne. Enne lavaleminekut helistas talle keegi (kuigi mobiiltelefonid olid 90ndate lõpul haruldus, oli ta selle kuidagi endale hankinud), sõimas ja needis teda ning soovis, et tal jääks kõneldes keel kurku kinni. Sõna otseses mõttes. Erki oli külma närviga ja oma kõne ta pidas. Mitte ehk nii veenvalt, kui soovis, aga siiski. Valimised ta kaotas, ühele kleenukesest naistudengist konkurendile. Ja lõi juhitöö asemel mõne aja pärast sõpradega IT-ettevõtte ning hakkas taga ajama oma miljonit, mille lõpuks ka kätte sai. Naistudengist sai aga TTÜ osakonna juht. Juht! Et on küünilisi, võimuahneid, ebaväärikaid inimesi, kes soovivad juhipositsiooni, maksku mis maksab – see selgus mulle toona läbi sõbra kogemuse. Jätsin selle meelde.

      Parteikool

      Akadeemilises mõttes oli TTÜ pettumus. See ei olnud niivõrd akadeemia kui polütehnikum, kus treenitakse inimesi praktilisteks ülesanneteks ja antakse kätte neoliberaalsed baasteooriad ning sõnavara. Kasvatati mitte niivõrd kriitiliselt mõtlevaid inimesi, kui just tegusaid ja enesekindlaid korporatiivsõdureid ning -ohvitsere, kes usuks Kapitali jumalast antud õigusse valitseda läbi vabade turgude, ning tema õukonna, töömeetodite ja ordenite pühadusse.

      Üks väheseid olulisi ja inspireerivaid kogemusi oli osalemine Jaak Leimanni kursustel. Leimann oli olnud 90ndate alguses minister, omas suuri kogemusi ning laia tutvusringkonda toonase majanduseliidi seas. Ta polnud suur teoreetik, küll aga kogenud ja kontaktidega praktik. TTÜ kontekstis olid tema loengud jahmatavalt huvitavad ja tihti käisid neis esinemas ettevõtete tippjuhid. Hiljem, kui olime vennaga talle silma jäänud kui aktiivsed ning hakkajad poisid, aitas ta palju kaasa, et saime välismaale õppima minna.

      Akadeemia, nagu mulle hiljem Taanis magistrantuuris õppides selgus, on koht, kus vaieldakse ideede ja teooriate üle, otsitakse tõde. Peale jääb see, kellel on paremad argumendid, kelle teooria vastab empiirikale, reaalsusele. TTÜ aga polnud ideede arutamise vaid meeldejätmise koht. See oli rohkem ideoloogiaasutus kui tõeline akadeemia. Neoliberaalne maailmavaade, mis koosneb liberalismi ideest ning turgude idealiseerimisest, kinnistus minusse nii tugevalt, et selle lahtiraputamiseks kulus umbes kümme aastat aega ning palju isiklikke läbielamisi ja vaimseid otsinguid. Seniks olin perversse ja radikaalse „tugevam jääb ellu, nõrgem sureb“ dogmaatika kütkes.

      Ühinemine Pinocheti kaardiväega

      Mäletan, kuidas võtsime 90ndate lõpus aplausiga vastu endise Poola finantsministri Balcerowiczi3. Ta kelkis oma saavutustega Poola majanduse reformimisel, ehk siis miljonitele poolakatele „šokiteraapiaga“ kannatuste tekitamisel. Šokiteraapia vajalikkuse ja kasulikkuse idee oli ta saanud Chicago Ülikooli konservatiivselt ökonomistilt Milton Friedmanilt. Turud peavad saama vabalt töötada, valitsus ei tohi sekkuda, parem on kui kõik (ka haridus, tervishoid, ühistransport, energeetika jm) privatiseeritakse, kuna turud on alati efektiivsed, kui meenutada tema loengus räägitut. Tõsi, selle tulemusena langes SKP Poolas 1990. ja 1991. aastal 36%, tööstustoodang kukkus kolmandiku võrra, inflatsioon oli kontrolli all vaid seetõttu, et palgakasv oli riikliku kontrolli all (niipalju siis liberalismist), mis vähendas ostujõudu. 1992. aastal oli tööpuudus kasvanud 13,5%-ni ehk 2,3 miljonit poolakat olid töötud4. Šokiteraapia hääletati maha 1993. aasta valimistel5. Balcerowicz oli siiski veendunud, et mitte demokraatia vaid turud peaks otsustama meie elude üle. Me olime vaimustuses, kuna ta kinnitas praktikast seda, mida oli meilegi õpetatud! Mõistmata, et olime sattunud deja vu hetke eelmise ajastu parteikoolist. Vana lipukiri sotsialismiehitamisest oli vaid asendatud kapitalismi ehitamisega. Selleks, et tulevikus elada paremini, tuleb praegu kannatada! Poolakas kiitis valitsusi, kes teevad „raskeid valikuid“. See, kas inimeste arvamust nende valikute tegemisel arvestati, polnud oluline – šokiteraapia rakendajad olid sama paju demokraadid, kui tema ideoloogiline õpetaja. Nimelt jättis Balcerowicz mainimata väikese nüansi neoliberalismi peapreestri Milton Friedmani kohta, kes Eestis oli ideoloogiliseks ja intellektuaalseks eeskujuks Mart Laarile.

      Ameerika presidendi Richard Nixoni ja tema lähima nõustaja Henry Kissingeri kaasabil korraldati Tšiilis 1973. aastal relvastatud riigipööre, mille käigus kukutas sõjavägi pärast edukat rohujuurekampaaniat vabadel valimised võitnud sotsiaaldemokraadist presidendi Salvador Allende, kes asendati kindral Augusto Pinochetiga6. Pinocheti võimule tulles tapeti tuhandeid sotsiaaldemokraate, intellektuaale, kunstnikke ning poliitiliselt aktiivseid inimesi, kes olid olnud Allende poolel. Salapolitsei jätkas „revolutsiooni“ järgselt pooleteise dekaadi jooksul diktatuuri kindlustamist dissidentide jälitamise, piinamise ning tapmisega. Et teha Tšiilist Ameerika korporatsioonide ning kohalike oligarhide tõotatud maa, kus demokraatlikud õigused on kitsendatud, pole vaba ajakirjandust ja kus töötajatel pole mingeid õigusi, riik ei sekku kohalike oligarhide ja väliskorporatsioonide käes olevate tööstuste tegevustesse ning kasumi akumuleerimisse ja väljapumpamisse, oli Pinochetil vaja nõu. Ja selleks nõuandjaks oli Chicago Ülikooli majandusprofessor Milton Friedman koos oma õpilastega, kes lendasid Santiago ja Chicago vahet, et õpetada diktaatorile, kuidas majandust paremini tööle panna. Aga 1990. aastaks oli rahvusvaheline surve kasvanud nii suureks, et diktaator oli sunnitud korraldama valimised. Ja valimised võitis opositsioon, kes soovis Tšiili inimestele paremat tulevikku, kui diktaator koos Friedmani nõuannetega oli seda neile pakkunud.

      Milton Friedman olevat peale Berliini müüri langemist 1990. aastal kurikuulsalt öelnud, et „me kaotasime Tšiili, aga saime juhuse tõttu terve Ida Euroopa selle [oma eksperimendi] jätkamiseks“7. Niisiis pidid diktaatori võimu all vaevelnud Tšiili elanikkonna saatust demokraatia sildi all jagama Ida-Euroopa elanikud, kelle hulk küündis mitmesaja miljonini. Poolast saabunud külaline aga töötles meid Tallinna Tehnikaülikoolis mõjusalt, jättes pool lugu rääkimata. Vastukaja auditooriumist oli energiline, takkakiitev, ideoloogiaõppeasutusele kohane. Kriitilisi küsimusi esinejale polnud ei õppejõududel ega ka tudengitel.

      Enesele teadmata olin saamas Pinocheti režiimi majanduspoliitika jüngriks omaenda kodumaal. Nagu oli selleks saanud ka 90ndate uljas noormees Mart Laar, kes pälvis šokiteraapia elluviimise eest 2006. aastal lõpuks ka Friedmani-nimelise auhinna8. Peale peaministritoolilt taandumist9 2002. aastal suundus ta 2006. aastal rootslaste Swedbanki nõukokku ning valiti 2018. aastal juba teist korda Eesti Panga nõukogu esimeheks. Oma ustavaid jüngreid Kapital ei unusta.

      Vanaema leebe tarkus vs uue aja iidolid

      Mäletan hästi, et kui isapoolse vanaemaga 2000ndate alguses majandusest ning poliitikast juttu tuli, muutus mu nägu tulipunaseks ja ma ei mõistnud, mida vanaema räägib. Ajab sulaselget jama, olin veendunud. Ta toetas lihtsalt nõrgemate ja vähemkaitstud ühiskonnakihtide (sh muidugi pensionäride) baasheaolu, mis oli 1990ndate šokiteraapia ja liberaalsete reformide käigus kõvasti kannatanud. Vanaema oli tavaline aus sotsiaaldemokraat, küll vist enda teadmata. Tema jaoks oli see lihtsalt inimesearmastus ja elukogemus. Ja ta ütles prohvetlikult: „Hannes, kunagi avanevad ka sinu silmad ja sa hakkad asjadest aru saama…“. Ja see aeg tuli. Aga enne pidi veel palju vett merre voolama.

      Sellal oli minu iidoliks hoopis Jüri Mõis, üks Hansapanga ehk hilisema Swedbank Eesti asutajatest, kes lühidalt poliitikas käies (oli 1999. aastal siseminister ja 1999–2001 Tallinna linnapea) deklareeris, et ta pole elus palju raamatuid läbi lugenud ega ka kavatse. Tema luges raha. Ka mina ei pidanud kirjandusest, see tundus tarbetu endiste aegade lalin. Samuti arvas Mõis, et eestimaalased võiks kõik Tallinnasse elama kolida, millega olin minagi täiesti päri. Eeskujuks olid ka Rein Kilk koos sõnaosava H.H. Luigega, kes Kuku raadios „Keskpäevatundi” pidasid ja intrigeerivat paremjuttu puhusid. Samuti Anvar Samost

3

Poolas läbi viidud reformide kohta võib lugeda Wikipediast https://en.wikipedia.org/wiki/Leszek_Balcerowicz; kogu Ida Euroopa üleminekust neoliberalismile vt Philipp Ther „Europe since 1989: A history“ (2016); Princeton University Press.

4

Võrdluseks – Ida-Saksamaa tööstustoodang oli 1990ndate algul 1988. aastaga võrreldes 27% (sic!) endisest tasemest. Tööpuudus tõusis üle 30%. Massirahutused hoiti ära ainult Lääne-Saksa kinni makstud töötuskindlustusmaksetega ning aktiivse tööjõu vahendamisega läbi inimeste massilise varajasele pensionile saatmise. Nelja esimese aasta jooksul peale Saksamaa taasühendamist lahkus selle majanduspoliitika tagajärjel 1,4 miljonit inimest. Arvestades, et kõige võimekamad ja ettevõtlikumad inimesed lahkuvad uppuvalt laevalt esimesena, olid sellel kogu Ida-Saksamaa arengu jaoks drastilised tagajärjed. Vt P. Ther „Europe since 1989: A history“ (2016), lk 94–95.

5

Lk 88-90; Philipp Ther: „Europe since 1989: A history“ (2016); Princeton University Press

6

Pikemalt Allende kukutamisest, Nixoni ja Kissingeri USA sekkumisest ja Pinocheti kohtuprotsessist vt http://www.democracynow.org/blog/2013/9/10/the_pinochet_file_how_us_politicians_banks_corporations_aided_chilean_coup_dictatorship

Viide ka intervjuus osaleja raamatule: Peter Kornbluh: „The Pinochet File: A Declassified Dossier on Atrocity and Accountability“; (2003); The New Press.

7

Prof Philipp Ther räägib ajakirjanik Chris Hedgesile Ida-Euroopa ja Tšiili kogemustest neoliberalistlikus majandusrežiimis, vt https://www.youtube.com/watch?v=rZL2F6jw508

8

Laari kõne auhinna vastuvõtmisel on sama radikaalne kui tema ellu viidud poliitikagi. Näiteks peab ta progressiivset tulumaksu, mis on Lääne-Euroopas ja mujal Lääne ühiskondades iseenesestmõistetav, märgiks kommunismiohust. Loe täpsemalt https://www.cato.org/policy-report/julyaugust-2006/mart-laar-receives-milton-friedman-prize

9

1960. aastal sündinud Laar oli peaministriks saades 32-aastane (esimest korda peaminister „šokiteraapia“ perioodil 1992–1994 ja seejärel 1999–2002. https://en.wikipedia.org/wiki/Mart_Laar