Vabariigi vaenlased. Hannes Veskimäe

huvitanud miski muu peale enda isikliku heaolu, olin ülbe etableerunud pankur, kes kujutas endale ette nii isiklikku printsipiaalsust ja headust kui ka vaimset üleolekut ja hingelist terviklikkust. Olin enda ja oma saatusega sada protsenti rahul!

      Kasv ja laenuralli Baltikumis tipnesid kurioosumiga, kus Hansapank ehk Swedbanki tilluke tütarettevõte andis 2007. aastal kolmandiku kogu Swedbanki kontserni kasumist! Natuke meenutas see periood Hansapangas ja Swedbank Eestis vahvat filmi „Wolf of Wall Street“16. Oli tunda hüsteeriat ja mõõdutut eneseusku, oli tunda raha lõhna. Ainus vahe oli, et me ei saanud päris Wall Streeti palka, ja meelemürkidest piirduti minu teada vaid alkoholiga.

      Lugege kasvõi järgmist lakoonilist artiklit. Et aru saada, millise võimsusega laenumootor pumpas raha kokku kukkuma määratud püramiidskeemi, ei pea olema finantsgeenius. Lihtsalt jälgige kasvuprotsente ja omakapitali tootlust.

      Hansapank ja hiigelkasum17

      Hansapanga Grupp lõpetas 2007. aasta heade [Milline tagasihoidlikkus! Autori kommentaar] tulemustega – grupi aasta puhaskasum kasvas võrreldes 2006. aastaga 49 protsenti ning ulatus 483,5 miljoni euroni ehk 7,57 miljardi kroonini.

      Grupi neljanda kvartali puhaskasum oli 118,4 miljonit eurot. Grupi olulisemad suhtarvud olid väga head – omakapitali tootlus ulatus 29,5 protsendini ning kulu-tulu suhe oli 40,5 protsenti.

      „Neljandas kvartalis jõudis oodatud majanduskeskkonna muutus kohale – see on näha ka Hansapanga Grupi kvartaal-setes näitajates,“ ütles Hansapanga grupi juhatuse esimees Erkki Raasuke.

      Hansapank Eesti mullune (2007.a) puhaskasum kasvas 28 protsenti ja ulatus 225,3 miljoni euroni. Neljandas kvartalis teenis Hansapank Eesti kasumit 47,2 miljonit eurot. Panga omakapitali tootlus oli mullu 36,9 [Täna on pangad rahul 13–15% tootlusega. Autori kommentaar] ja kulu-tulu suhe 37,6 protsenti.

      Hansapank Eesti laenuportfell on aastaga kasvanud veerandi [sic!] võrra ja deposiitide maht 15,2 protsenti.

      „Nii panga laenuportfelli kvaliteet kui kulu-tulu suhe olid väga head,“ kommenteeris 2007. aasta tulemusi Hansapank Eesti juht Priit Perens. „Kuluefektiivsusele paneme aga tänavu senisest veelgi suuremat rõhku – muutunud majanduskeskkonnas on säästlik majandamine eduka äri aluseks.“

      Jah. Kõike seda räägiti 2008. aasta veebruaris, kui globaalse majanduskrahhini oli jäänud 7 kuud. Kuristikuni olid jäänud loetud sammud, kuid kõik astusid reipalt edasi. Niipalju siis efektiivsetest turgudest, mis on ratsionaalsed ja suudavad perfektselt informatsiooni töödelda ning kohaneda. Niipalju pankade kui majanduse kursi, kasvutempo ja suuna hoidjate analüüsivõimest. Usaldada turgusid, usaldada pankasid, usaldada Kapitali ühiskonna etteotsa on rumalus (kui mitte hullumeelsus), mille eest me kõik pidime varsti maksma kibedat hinda. Kui ma ütlen „Kapital“, siis tegelikult mõtlen ma inimesi, kes seda kapitali käsutavad. 2017. aastal ületas maailma elanikkonna rikkaima 1% varade maht esmakordselt 50% kogu maailma varadest18. Kui Kapitalil on vaba voli, siis tähendab see lihtsustatult, et sellel konkreetsel seltskonnal on vaba voli de facto valitseda ülejäänute üle. Kui materiaalsed vahendid on koondunud nii väikse elanikkonna osa kätte, siis on demokraatlik valitsusvorm lihtsalt viigileht.

      Rahasadu? Kust see kõik pihta hakkas?

      Kõigepealt tasub meenutada 1920ndate Suurt Depressiooni, mis oli omamoodi 2008. aasta kriisi mudel. Ka sel perioodil olid turud dereguleeritud ning Wall Streeti pankuritel suur meelevald – järgnes laenuralli, spekulatsioon börsidel ning lõpuks krahh. Kõik see oli korra juba olnud. Siis aga toimus midagi, millega võeti pankurite ja kapitali võim demokraatliku kontrolli alla. Seda tehti esialgu USAs ning peale II maailmasõda laiendati globaalne rahandusarhitektuur kogu läänemaailmale, mille tagajärjeks oli stabiilne kasv, inimeste heaolu kasv ning finantskriiside pea et puudumine.

      USAs valiti esialgse likvideerimismaania ja kasinusmaania järel 1933. aastal presidendiks F.D. Roosevelt, kes sekkus Kapitali omavolisse kriisijärgses olukorras. Ta sõlmis Kapitali ja töötajate (ühiskonna enamuse) vahel uue ühiskondliku kokkuleppe, mida hakati nimetama New Deal’iks. Diil hõlmas palju meetmeid, mis takistasid Kapitali omavoli ja spekulatiivsete mullistuste teket tulevikus, sidudes pankurite käed uute regulatsioonidega. Kapitali vaba liikumine üle riigipiiride võeti kontrolli alla. See omakorda suurendas automaatselt töötajate läbirääkimisvõimu Kapitaliga ning ametiühingute tasakaalustavat jõudu ühiskondades. Samuti lõppesid Roosevelti ajal pankrotilaine ja likvideerimis- ning kasinusmaania, mis paratamatult pärsib majandustegevust ning teeb vanade laenude tagasimaksmise veelgi keerulisemaks. Lisaks sellele võttis valitsus vastutuse tekkinud kriisi lahendamise eest ning asus tööpuudust vähendama riigi tellimuste jõulise suurendamisega (eeldades, et 30%-ni kasvanud tööpuudus pole enamiku vaesusesse ning kannatustesse sattunud inimeste vabal tahte avaldus nagu väidab neoliberaalne mantra) ning institutsionaliseeris töötu abiraha ja palju muid meetmeid, mis kaitsesid inimesi majanduskriisi tagajärgede eest. Sama mudelit laiendas USA kui sõja võitja üle maailma läbi Bretton Woodsi süsteemi, mille arvele võib kirjutada nii Euroopa ülesehitamise ja sõjajärgsete kuldse ajastu. USA ja Euroopa oli teinud ühiskondliku kokkuleppe Kapitaliga, millele anti „jahiluba“ tingimustel, et see ei saa vabalt liikuda, et see maksab kasumilt makse ning loob tingimused inimnäoga kapitalismiks. Euroopa majandusmudel oli hübriid keskselt ja sotsiaalselt kontrollitud majandusest ning vabast turumajandusest. Olulised sotsiaalsed funktsioonid, mis puudutasid elanikkonna enamust, polnud Kapitali kontrolli all. Energeetikat, transporti, tervishoidu, haridust ja eluasemete „turgu“ tänases mõttes ei eksisteerinud, kuna riik sekkus sotsiaaldemokraatlike valitsuste kaudu kas läbi riiklike struktuuride või tururegulatsioonide. Suures plaanis aitas sellele kaasa ka Nõukogude Liidu tsentraliseeritud sotsialistliku plaanimajanduse mudel, mis laius Idas alternatiivina. Kapital oli kodustatud lüpsilehm ning andis oma panuse ühiskonna arengusse. Kõik see lõppes 1970ndatel, kui Bretton Woodsi süsteem lagunes ning asendus järk-järgult Kapitali domineeritud uusliberaalse majandus- ja rahandusarhitektuuriga.

      2008. aasta finantskriisiks küpsenud seemned pandi idanema juba 1970ndatel. Neoliberalism ehk Kapitali domineerimine desintegreeris ja asendas eelnenud süsteemi. Enamuse kontrollitud sotsiaaldemokraatlik süsteem muudeti Euroopas ja Ameerikas järk-järgult vähemuse (ehk rikaste) kontrollitud pseudodemokraatiaks. USA kõrge rahandusametnik Paul Volcker19 kuulutas seda 1978. aastal ette Warwicki ülikooli tudengitele ja õppejõududele20

      1

      Kolhoos – https://et.wikipedia.org/wiki/Kolhoos

      2

      Valgevene traktoritehase Kirovetsi toodang https://en.wikipedia.org/wiki/Kirovets_K-700

      3

      Poolas läbi viidud reformide kohta võib lugeda

16

https://en.wikipedia.org/wiki/The_Wolf_of_Wall_Street_(2013_film)

17

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/hansapank-teenis-mullu-hiigelkasumi?id=18189836

18

Ipsos. Vt ka raportit, mille üks autoreid on kurikuulus ökonomist Thomas Picketty: https://wir2018.wid.world/files/download/wir2018-full-report-english.pdf

19

Paul Volcker oli USA president Nixoni rahandusministri John Connaly lähimaid nõuandjaid, 1975-1979 USA Keskpanga New Yorgi haru juht ning hilisem USA Keskpanga president 1979 -1987.a. (autori kommentaar)

20

Vt lk 77-80 „that ‘goddamn’ Volcker again“ raamatus Yanis Varoufakis: „And the weak suffer what they must?“; (2107); Vintage books. Kõne leiab: Volcker P. A. (1978-9) „The political economy of the Dollar“; FRNY Quarterly Review, Winter, 1-12 (Fred Hirch lecture at Warwick University, Covenrty, England, 9 November 1978).