Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Урсула Крёбер Ле Гуин

Читать онлайн.
Название Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia
Автор произведения Урсула Крёбер Ле Гуин
Жанр Зарубежная классика
Серия Orpheuse Raamatukogu
Издательство Зарубежная классика
Год выпуска 0
isbn 9789949661008



Скачать книгу

mitte…»

      «See teeks meist tõepoolest pseudoliigi!»

      «Haritud mees mõistab seda kindlasti, aga need ohvitserid on harimatud.»

      «Aga kas siis ainult fanaatikutel on lubatud kosmosesse minna?»

      Kõik nende jutuajamised olid niisugused – arstile kurnavad ja Shevekile ebarahuldavad, kuid mõlema jaoks siiski ülimalt huvitavad. Need olid Sheveki ainus võimalus uurida seda uut maailma, mis teda ees ootas. See laev ja Kimoe mõistus olid tema mikrokosmos. «Tähelepaneliku» pardal polnud raamatuid, ohvitserid vältisid Shevekit ja meeskonnaliikmeid hoiti rangelt tema teele sattumast. Mis puutus arsti mõistusesse, siis see oli küll intelligentne ja kindlasti heasoovlik, kuid kujutas endast intellektuaalsete artefaktide sasipundart, mis ajas veelgi rohkem segadusse kui kogu see laevatäis vidinaid, seadmeid ja mugavusi. Neid viimaseid pidas Shevek lõbustavateks; kõik oli nii rikkalik, stiilne ja leidlik; kuid Kimoe intellekti struktuuri ei pidanud ta nii mugavaks. Kimoe mõtted ei paistnud kunagi kulgevat sirgjooneliselt; need läksid ringiga ümber ühe asja ja vältisid teist ning lõpetasid siis mürtsuga vastu müüri. Kõigi Kimoe mõtete ümber olid müürid ja ta ise paistis neist täielikus teadmatuses olevat, kuigi peitis ennast alatasa nende taha. Ainult üks kord nägi Shevek neid müüre murenemas kõigi nende päevadepikkuste vestluste ajal maailmade vahel.

      Ta oli küsinud, miks ei ole laeval naisi, ja Kimoe oli vastanud, et kosmosekaubalaeval lendamine pole naiste töö. Ajalookursused ja teadmised Odo kirjutistest andsid Shevekile konteksti selle tautoloogilise vastuse mõistmiseks ning ta ei öelnud rohkem midagi. Kuid arst esitas omakorda küsimuse Anarrese kohta. «Kas on tõsi, doktor Shevek, et teie ühiskonnas koheldakse naisi täpselt samamoodi nagu mehi?»

      «See oleks hea varustuse raiskamine,» vastas Shevek naerdes ning naeris siis veel kord, kui selle mõtte kogu naeruväärsus talle pärale jõudis.

      Arst kõhkles, otsides nähtavasti teed ümber mõne takistuse oma mõistuses, paistis siis segadusse sattuvat ja ütles: «Oh ei, ma ei mõelnud seksuaalselt… te nähtavasti… nad… Ma pidasin silmas nende sotsiaalset staatust.»

      «Kas «staatus» on sama mis «klass»?»

      Kimoe üritas seletada, mis on staatus, ei saanud hakkama ja pöördus tagasi esialgse teema juurde. «Kas tõesti ei tehta vahet meeste töö ja naiste töö vahel?»

      «Noh, ei, see paistab olevat tööde väga mehhaaniline liigitus, kas pole? Inimene valib töö vastavalt oma huvile, andele, tugevusele – mis on sellel pistmist sugupoolega?»

      «Mehed on füüsiliselt tugevamad,» nentis tohter professionaalse lõplikkusega.

      «Jah, enamasti küll. Ja ka suuremat kasvu, aga mis tähtsust sel on, kui meil on masinad? Ja kui meil isegi poleks masinaid, kui peaksime kaevama labidaga ja asju seljas tassima, siis mehed võibolla töötavad kiiremini – need suurekasvulised –, aga naised töötavad kauem… Olen tihtipeale soovinud, et oleksin nii vastupidav nagu mõni naine.»

      Kimoe jõllitas teda, viisakusest välja raputatud. «Kuid kaotsi läheb ju… kõik naiselik… kogu õrnus… ning mehelik enesest lugupidamine… Kindlasti ei saa teie oma tööd tehes ju teeselda, et naised on teiega võrdsed? Füüsikas, matemaatikas, intellektis? Te ei saa ju seda teeselda, ennast pidevalt nende tasemele alandamata?»

      Shevek istus mugavas polsterdatud tugitoolis ja vaatas ohvitseride salongis ringi. Vaateekraanil rippus musta kosmose taustal endiselt Urrase hiilgav kaar nagu sinakasroheline opaal. Viimastel päevadel olid see armas vaatepilt ja salong Shevekile tuttavaks saanud, kuid praegu tundusid need erksad värvid, voolujoonelised tugitoolid, peidetud valgustid, mängulauad ja teleekraanid ning pehme vaipkate kõik sama võõrad nagu esimesel korral, kui ta neid nägi.

      «Ma ei arva, et ma väga palju teeskleksin, Kimoe,» ütles ta.

      «Muidugi, ka mina olen tundnud ülimalt intelligentseid naisi, kes suudavad mõelda just nagu mehed,» sõnas tohter kiirustades, teadlikuna sellest, et ta oli peaaegu karjunud –, et ta oli, mõtles Shevek, kolkinud rusikatega vastu lukus ust ja karjunud…

      Shevek vahetas kõneainet, kuid jätkas sellele mõtlemist. Küllap on see üleoleku ja alaväärsuse asi keskne teema Urrase sotsiaalses elus. Kui Kimoe peab selleks, et endast lugu pidada, poolt rassi endast alamaks arvama, kuidas suutsid siis naised üldse endast lugu pidada – kas nemad arvasid mehi endast alamateks? Ja kuidas see kõik nende seksielu mõjutas? Ta teadis Odo kirjutistest, et kakssada aastat tagasi olid Urrase peamised seksuaalsed institutsioonid olnud «abielu» – õiguslike ja majanduslike sanktsioonidega lubatud ja tugevdatud partnerlus – ning «prostitutsioon», mis paistis olevat lihtsalt laiem termin kopuleerumise kohta majanduslikul alusel. Odo oli hukka mõistnud need mõlemad, kuid siiski oli Odo ise olnud «abielus». Ja ikkagi võisid need institutsioonid kahesaja aasta jooksul suuresti muutunud olla. Kui Shevek kavatseb elada Urrasel ja koos urraslastega, oleks tal parem see välja uurida.

      Oli kummaline, et isegi seks, nii rohke lohutuse, mõnu ja rõõmu allikas nii paljude aastate jooksul, võib üleöö muutuda tundmatuks territooriumiks, kus ta peab astuma ettevaatlikult ja tunnistama oma teadmatust; siiski oli see nii. Teda hoiatas mitte üksnes Kimoe kummaline põlguse ja viha purse, vaid ka varem jäänud ebamäärane mulje, mille see vahejuhtum esile tõi. Laeval viibimise alguses, nende pikkade palaviku ja meeleheite tundide jooksul, oli tema tähelepanu mõnikord meeldivalt ja mõnikord ärritavalt kõrvale juhtinud ülimalt lihtne tunne: voodi pehmus. Kuigi see oli vaid nari, nõtkus madrats tema all hellitava paindlikkusega. See andis talle järele, andis järele nii pealetükkivalt, et ta oli magama jäädes sellest alati teadlik. Nii mõnu kui ka ärritus, mida see temas tekitas, olid kindlalt erootilised. Siis oli veel see sooja õhu kuivatusseade: samasugune tunne. Kõditav. Ja ohvitseride salongis oleva mööbli disain, sileda plastiku kurvid, millesse olid sunnitud jonnakas puit ja metall, pindade ja tekstuuride siledus ja hõrkus: kas polnud ka need mitte õrnalt ja kõikehõlmavalt erootilised? Ta tundis ennast piisavalt hästi ja oli kindel, et kõigest mõnepäevane eemalolek Takverist, isegi tugevas stressis, poleks teda nii üles kütnud, et ta tajuks naist igas lauaplaadis. Mitte naise tegeliku kohalviibimiseta.

      Kas Urrase mööblimeistrid elasid kõik tsölibaadis? Ta loobus mõtlemisest; küllap ta üsna varsti Urrasel teada saab.

      Just enne seda, kui nad laskumiseks rihmad kinnitasid, tuli arst Sheveki kajutisse, et kontrollida vaktsineerimiste mõju, millest viimane, katku vastu pookimine, oli teinud Sheveki haigeks ja uimaseks. Kimoe andis talle uue tableti. «See turgutab teid maandumiseks üles,» ütles ta. Shevek neelas pilli stoiliselt alla. Tohter jahmerdas oma meditsiinivarustusega ja hakkas äkki väga kiiresti rääkima: «Doktor Shevek, ma ei eelda, et mul lubatakse rohkem teie eest hoolitseda, kuigi võibolla lubatakse, aga kui mitte, siis tahtsin teile öelda, et see, et mina, et see on olnud mulle suur privileeg. Mitte sellepärast… vaid sellepärast, et olen hakanud austama… hindama… et lihtsalt kui inimolend, teie headust, tõelist headust…»

      Läbi peavalu ei tulnud Shevekile ühtki asjalikumat vastust meelde, ta vaid sirutus lähemale, võttis Kimoe käe ja ütles: «Aga kohtume siis uuesti, vend!» Kimoe surus närviliselt Urrase stiilis tal kätt ja kiirustas välja. Kui arst läinud oli, taipas Shevek, et oli rääkinud temaga pravi keeles, öelnud talle ammar, vend, keeles, millest Kimoe aru ei saanud.

      Seinakõlar paristas käsklusi. Narile lõksu püütud Shevek kuulas, tundes end uduse ja äraolevana. Atmosfääri sisenemise tunne muutis udu paksemaks; ta oli teadlik oma väikesest, kuid põhjatust lootusest, et ta oksele ei hakka. Ta ei teadnudki, et nad on maandunud, enne kui Kimoe jälle sisse tõttas ja ta välja ohvitseride salongi kupatas. Vaateekraan, millel Urras pilvedest varjatuna ja helendavana siiani oli rippunud, oli nüüd pime. Ruum oli inimesi täis. Kust nad kõik tulnud olid? Ta oli meeldivalt üllatunud, et suudab seista, kõndida ja käsi suruda. Ta keskendus peamiselt sellele ja laskis tähendusel endast mööda minna. Hääled, naeratused, käed, sõnad, nimed. Tema enda nimi ikka ja jälle: doktor Shevek, doktor Shevek… Nüüd läks tema ja läksid kõik need tema ümber olevad võõrad mööda kinnist rampi alla, kõik hääled väga valjud, sõnad seintelt vastu kajamas. Häälekõmin muutus vaiksemaks. Kummaline