Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Урсула Крёбер Ле Гуин

paneelil oli veel palju muid väikesi erivärvilisi nummerdatud nuppe; ta virutas peopesaga hulga neist sisse. Seinas olev valjuhääldi hakkas pudistama: «Kes kurat jah kohe tulen kaduge liinilt mis seal kahekümne teises…»

      Shevek laskis kõik need vabaks: «Tehke uks lukust lahti!»

      Uks libises pärani ja arst vaatas sisse. Tema paljaksaetud, murelikku, kollakat nägu nähes jahtus Sheveki raev ja kahanes sisemiseks sünguseks. Ta ütles: «Uks oli lukus.»

      «Mul on kahju, doktor Shevek… ettevaatusabinõud… nakkus… teiste eemal hoidmiseks…»

      «Kas hoida teisi eemal või mind luku taga – sama asi,» ütles Shevek, vaadates alla arsti poole heledate äraolevate silmadega.

      «Ohutus…»

      «Ohutus? Kas mind tuleb karbis hoida?»

      «Ohvitseride salong,» pakkus doktor kiirustades, rahustavalt. «Kas olete näljane, söör? Ehk tahaksite riidesse panna ja me võiksime salongi minna.»

      Shevek vaatas arsti rõivaid: kitsad sinised püksid, sääred topitud saabastesse, mis paistsid olevat sama siledad ja peened nagu tekstiil; eest lahtine violetne tuunika, nööpideks hõbedast konnad; selle all pimestavvalge kootud särk, mis jättis paistma üksnes kaela ja randmed.

      «Kas ma ei ole riides?» küsis Shevek viimaks.

      «Oh, pidžaama käib küll. Laeval ei olda nii ametlikud!»

      «Pidžaama?»

      «See, mis teil seljas on. Magamisrõivad.»

      «Rõivad, mida kantakse magamise ajal?»

      «Jah.»

      Shevek pilgutas silmi. Ta ei kommenteerinud. Ta küsis: «Kus on rõivad, mis mul enne seljas olid?»

      «Teie rõivad? Lasksin need puhastada – steriliseerida. Loodetavasti pole teil selle vastu midagi, söör…» Arst uuris seinapaneeli, mida Shevek polnud avastanud, ja tõi esile kahvaturohelisse paberisse keeratud paki. Ta võttis välja Sheveki vana ülikonna, mis nägi välja väga puhas ja suuruselt kuidagi kokku tõmbunud, kägrutas rohelise paberi nutsakuks, aktiveeris veel ühe paneeli, viskas paberi avanenud kasti ja naeratas ebakindlalt. «Siin nad on, doktor Shevek.»

      «Mis selle paberiga juhtub?»

      «Paberiga?»

      «Rohelise paberiga.»

      «Oh, ma viskasin selle ära.»

      «Viskasite ära?»

      «Likvideerisin. See põletatakse ära.»

      «Te põletate paberit?»

      «Võimalik, et see heidetakse lihtsalt kosmosesse, mina ei tea. Ma ei ole kosmosemeedik, doktor Shevek. Mulle osutati au teie eest hoolitseda minu kogemuste tõttu teistest maailmadest pärit külalistega, Terralt ja Hainilt tulnud saadikutega. Mina juhin kõigi AIo’le saabunud tulnukate puhastamise ja kohandamise protseduure. Muidugi ei ole teie samas mõttes tulnukas.» Ta vaatas kartlikult Shevekile otsa, kes ei suutnud kõike öeldut jälgida, kuid tajus sõnade taga murelikku, ebakindlat, heasoovlikku hoiakut.

      «Ei ole,» kinnitas talle Shevek. «Võibolla oli mul kakssada aastat tagasi Urrasel sama esiema mis teilgi.» Ta pani oma vanad riided selga ja kui ta parajasti särgi üle pea tõmbas, siis nägi, kuidas arst tema sinikollased «magamisrõivad» «prügikasti» toppis. Shevek peatus, krae alles üle nina. Ta tõmbas särgi selga, põlvitas ja avas kasti. See oli tühi.

      «Rõivad põletatakse ära?»

      «Oh, need on odavad pidžaamad, ühekordsed – kanna neid ja viska siis minema, see maksab vähem kui puhastamine.»

      «See maksab vähem,» kordas Shevek mõtlikult. Ta lausus sõnu samal moel, nagu paleontoloog uurib fossiili. Fossiili, mida saab dateerida terve kihistuse vanuseks.

      «Kardan, et teie pagas läks laevale tormamise käigus kaotsi. Loodetavasti polnud teil seal midagi olulist.»

      «Ma ei võtnud midagi kaasa,» ütles Shevek. Kuigi tema rõivastus oli peaaegu valgeks pleegitatud ja natuke kokku tõmbunud, sobis see talle endiselt ning holumikiudude tuttav kare puudutus oli meeldiv. Ta tundis ennast jälle iseendana. Ta istus voodile, näoga arsti poole, ja lausus: «Vaadake, ma tean, et te ei suhtu asjadesse nii nagu meie. Teie maailmas, Urrasel, peab asju ostma. Ma tulen teie maailma, mul pole raha, ma ei saa osta – sellepärast peaksin asju kaasa võtma. Aga kui palju saan ma tuua? Rõivaid küll, jah, ma oleksin võinud võtta kaks ülikonda. Aga toit? Kuidas saaksin ma tuua piisavalt toitu? Ma ei saa tuua, saa midagi osta. Et mind elus hoida, peate teie seda mulle andma. Ma olen anarreslane, ma panen urraslased käituma nagu anarreslased: andma, mitte müüma. Kui teile meeldib. Muidugi pole minu elus hoidmine vajalik! Ma olen kerjus, kas teate.»

      «Oh, mitte sugugi, söör, ei, ei. Te olete väga austatud külaline. Palun ärge otsustage meie üle selle laeva meeskonna põhjal, nad on väga harimatud, piiratud inimesed – te ei oska aimatagi, millise vastuvõtu osaliseks te Urrasel saate. Lõpuks olete ju maailmakuulus – ülegalaktikaliselt kuulus teadlane! Ja meie esimene külaline Anarreselt! Kinnitan teile, kõik on hoopis teisiti, kui me Peier Fieldi jõuame.»

      «Selles ma ei kahtlegi, et seal on kõik teisiti,» vastas Shevek.

      Teekond kuule kestis tavaliselt neli ja pool päeva sinna ja tagasi, kuid seekord lisati reisija kohandamiseks teekonnale veel viis päeva. Shevek ja doktor Kimoe sisustasid need vaktsineerimiste ja vestlustega. «Tähelepaneliku» kapten sisustas need Urrase orbiidil püsimise ja vandumisega. Kui ta pidi Shevekiga rääkima, tegi ta seda sünge lugupidamatusega. Arst, kes oli valmis kõike selgitama, püüdis ta käitumist analüüsida: «Ta on harjunud nägema kõiki välismaalasi alaväärtuslike, mitte täiesti inimlike olenditena.»

      «Odo nimetas seda pseudoliikide loomiseks. Jah. Ma arvasin, et ehk ei mõtle Urrase inimesed enam niimoodi, kuna teil on seal nii palju keeli ja rahvusi ning isegi külalisi teistest päikesesüsteemidest.»

      «Neid on väga vähe, sest tähtedevahelised reisid on väga kulukad ja väga aeglased. Arvatavasti ei jää see nõnda alatiseks,» lisas doktor Kimoe, kavatsedes nähtavasti Shevekit meelitada või vestlust õhutada, mida Shevek ignoreeris.

      «Teine ohvitser,» sõnas ta, «paistab mind kartvat.»

      «Oh, tema puhul on see religioosne fanatism. Ta on jäiga tõlgendusega epifaanlane. Tsiteerib igal õhtul vaimulikke patriarhe. Läbinisti jäiga mõtlemisega.»

      «Nii et tema näeb siis mind… kuidas?»

      «Ohtliku ateistina.»

      «Ateistina! Mispärast?»

      «Noh, sest te olete odolane Anarreselt – Anarresel pole religiooni.»

      «Pole religiooni? Me pole seal Anarresel ometi kivist?»

      «Pean silmas kindlalt väljakujunenud religiooni – kirikuid, usutunnistusi…» Kimoe punastas kergelt. Tal oli arsti elav enesekindlus, kuid Shevek kõigutas seda alatasa. Pärast kahtekolme Sheveki küsimust lõppesid kõik arsti seletused abitu kogelemisega. Nad mõlemad pidasid loomulikuks teatavaid suhteid, mida teine isegi näha ei osanud. Näiteks oli urraslaste jaoks oluline see huvitav üleoleku, suhtelise kõrguse teema; nad kasutasid tihti oma kirjutistes sõna «kõrgem» sünonüümina sõnale «parem», samas kui anarraslased oleksid kasutanud «kesksem». Aga mida oli kõrgem olemisel tegemist välismaalaseks olemisega? See oli ainult üks mõistatus saja muu hulgast.

      «Ma saan nii aru,» ütles Shevek nüüd, kui järjekordne mõistatus selgeks sai, «et te ei tunnista mingit religiooni väljaspool kirikuid, samamoodi nagu te ei tunnista moraali väljaspool seadusi. Teate, ma pole seda kunagi mõistnud, kuigi olen nii palju urraslaste raamatuid lugenud.»

      «Noh, tänapäeval võiks iga valgustatud isik tunnistada…»

      «Sõnavara teeb selle keeruliseks,» ütles Shevek oma avastust järgides. «Pravi keeles esineb sõna «religioon» harva. Ei, teie ütlete – on haruldane. Mitte sageli kasutatav. Muidugi on see üks Kategooriatest: Neljas Moodus. Vähesed inimesed