Kättemaksjad 3: Häda. Brandon Sanderson

mis iganes ta suudab leida, ja kaduda vähem kui viieteistkümne minutiga. Nuhilt saadud põhikaartide väitel olid lossi esimese korruse laborid ja tehased pungil täis noppimist ootavat hüva kraami.

      Vaatasin Abrahami närviliselt läbi sihiku. Tõmbasin selle punkti paremale, et kogemata tehtud lask teda ei tabaks. Samas hoolitsesin selle eest, et ükski droon teda ei märkaks.

      Ei märganudki. Abraham kasutas pingutiga ronimisnööri madala müüri otsa jõudmiseks ja seejärel järgmist lossi katusele pääsemiseks. Ta peitis end ühe väljasopistuse kõrval ja valmistus järgmiseks sammuks.

      „Sinust paremale jääb avaus, Abraham,” ütlesin liinile. „Üks droonidest vupsas välja august selle torni akna all.”

      „Kihvt,” sõnas Abraham, kuigi see sõna kõlas eriti imelikult, kui see tuli tema siidise prantsuse aktsendiga.

      „Palun ütle mulle, et see pole päris sõna,” ütlesin ma relva tõstes. Jälgisin Abrahami, kui ta avause poole suundus.

      „Miks ei peaks olema?” küsis Mizzy.

      „Kõlab lihtsalt nii veidralt.”

      „Ja see, mida meie tänapäeval ütleme, ei kõla või? „Säde küll”? „Jopski”?”

      „Need on minu arust normaalsed. Pole sugugi veidrad.” Üks lendav droon möödus minust, kuid õnneks maskeeris mu rõivastus soojusjälge. See oli hea, sest tundsin end tuukrikostüümi meenutavas komplektis pagana ebamugavalt. Kuigi minu oma polnud nii hull kui Abrahamil, temal oli veel näomask ja puha. Drooni jaoks oleks minul tibatilluke soojusjälg nagu mingil oraval või midagi. Ühel salamahti surmaval, väga surmaval oraval.

      Abraham jõudis osutatud nišini. Säde küll, oskas see mees alles hiilida. Sel hetkel, kui mujale vaatasin, jõudsin ta silmist kaotada ja mul oli pagana raske teda uuesti üles leida. Tal pidi olema selja taga mingi eriüksuse väljaõpe.

      „Siin on uks, kahjuks,” tõdes Abraham oma nišist. „Ilmselt sulgub pärast masinate väljumist. Üritan end juhtmete abil sisse lasta.”

      „Suurepärane! Megan, sul kõik hästi?”

      „Elus,” ähkis ta vastuseks. „Praeguseks.”

      „Kui palju droone sa näed? On need sulle juba suuremad kallale veeretanud? Kas…?”

      „Veidike tegemist, Põlvik,” nähvas ta.

      Nõjatusin tagasi. Kuulasin ärevalt tulevahetust ja plahvatusi. Tahtsin seal mäsu keskel viibida, tulistada ja võidelda, kuid see poleks olnud loogiline. Ma polnud hääletu nagu Abraham või… noh, surematu nagu Megan. Temasuguse Eepiku hoidmine oma meeskonnas on kindlasti eelis. Nad saavad sellega hakkama. Minu töö juhina on paigal püsida ja otsuseid langetada.

      See tundus nõme.

      Kas niimoodi tundiski Prof ennast missioonide ajal, mida ta juhtis? Ootas tavaliselt kõrval ja jagas kulisside tagant õpetussõnu. Ma polnud varem taibanud, kui raske see võis olla. Noh, kui ma Babilaris üht asja õppisin, siis seda, et pean oma tulipäisust ohjeldama. Ma pidin olema nagu… pooleldi tulipea selle asemel. Tulilõug?

      Niisiis ootasin, kuni Abraham tööd tegi. Kui ta varsti sisse ei pääse, pean missiooni katkestama. Mida kauem aega kulub, seda suuremaks kasvab tõenäosus, et valukoda juhtiv salapärane rahvas avastab – meie n-ö armee koosneb vaid viiest inimesest.

      „Olukord, Abraham?” küsisin ma.

      „Saan selle vist lahti. Ainult natuke veel.”

      „Ma ei…” Mu hääl vaibus. „Oot üks hetk, mis asi see oli?”

      Lähedalt kostis madalat mürinat. Uurisin maapinda enda all ja nägin üllatuseks, et tihke metsapinnas kaardus. Lehed ja sammal volditi eemale ja paljastus metallist luuk. Sealt lendas välja veel üks rühm droone ja vihises mu puust mööda.

      „Mizzy,” sisistasin oma mikrofoni. „Ülejäänud droonid üritavad külgedelt sinu positsioonile läheneda.”

      „Sinder,” vandus Mizzy. Ta kõhkles hetke. „Kas sa…”

      „Jah, seda sõna ma tunnen. Sa pead võib-olla järgmise faasi algatama.” Kiikasin alla avause poole, see sulgus mürinal. „Ole valmis. Tundub, et valukojal on metsa viivaid tunneleid. Nad saavad droone ootamatutest kohtadest valla päästa.”

      Uks minu all seiskus poolkinnisena. Kortsutasin kulmu ja kallutasin paremat pilku heitma. Tundus, et osa mullast ja kividest kukkus luugi ühe hammasratta sisse. Eks nii vist juhtub, kui oma sissepääsu keset metsa peidad.

      „Abraham,” ütlesin elevuses mikrofoni, „ava siin on avali kinni. Saad siit sisse.”

      „See võib raskeks osutuda,” ütles ta. Tõstsin pilgu ja märkasin, et mõned droonid taandusid Mizzy poolelt tulnud plahvatuste jada peale. Need hõljusid Abrahami positsiooni lähedal.

      „Säde küll,” sosistasin ma endamisi. Tõstsin püssi ja võtsin kaks masinat paari lasuga maha. Need kukkusid alla. Olime end varustanud kuulidega, mis tabades elektroniga läbi kõrvetasid. Ma ei teadnud nende tööpõhimõtet, aga põhimõtteliselt maksime nende eest kõigega, mida suutsime kaubeldes kokku kraapida. Sinna kuulus ka kopter, millega Cody ja Abraham Newcagost põgenesid. Nagunii torkas see liigselt silma.

      „Aitäh abi eest,” ütles Abraham, kui droonid kukkusid.

      Minu all kriipisid luugi hammasrattad üksteise vastu ja üritasid teed kinni suruda. Uks nihkus paari sentimeetri võrra.

      „See sissepääs sulgub iga hetk. Tule ruttu siia.”

      „Hiilimine pole kiire tegevus, David,” vastas Abraham.

      Heitsin pilgu luugile. Newcago oli meile kadunud, Prof jõudis sealsed ohutud paigad juba ette võtta ja paljaks teha. Saime vaevu Edmundi – veel ühe meie Eepikust liitlase – turvalisse peidupaika viia.

      Newcago rahvas elas kabuhirmus. Babilaris polnud asi palju parem: vähem ressursse ja Regaalia vanad käsilased hoidsid nüüd Profi all teenides kohal silma peal.

      Kui see rööv luhta läheb, jääme kuivale. Peaksime end sisse seadma kusagil väljaspool kaardistatud ala ja üritama järgmise aasta jooksul end üles ehitada. See jätab aga Profile märatsemiseks vabad käed. Ma polnud tema kavatsustes kindel. Ma ei teadnud, miks ta Babilarist nii kähku lahkus, ent kahtlemata viitas see mingile sepitsusele või kavale. Jonathan Phaedrus, kelle olid tema võimed nüüd üle võtnud, ei rahulduks ühes linnas sitsimise ja valitsemisega. Teda viisid edasi suuremad ambitsioonid.

      Ta võib osutuda kõige ohtlikumaks Eepikuks, keda see maailm iial tunda saab. Mu sisikond väändus selle mõtte peale. Ma ei saanud enam ühtki viivitust õigustada.

      „Cody,” ütlesin ma. „Kas sa näeksid ja saaksid Abrahami katta?”

      „Üks hetk. Jajah, ta on mul käes.”

      „Tore, sest mina lähen sisse. Sina juhid edaspidi.”

      2

      LIBISTASIN END köit mööda alla. Tabasin metsapinnast kuivanud lehtedel krudistades. Minu ees hakkas augu luuk viimaks taas liikuma. Sööstsin kiunatades maas oleva luugi poole ja kargasin sisse. Liuglesin leebet nõlva mööda veidike allapoole ja uks minu taga sulgus lõpliku, krigiseva heliga.

      Olin sees. Ühtlasi lõksus.

      Nii et… hurraa?

      Seinu mööda jooksvad nõrgad avariituled paljastasid kalduva tunneli. See oli ülevalt ümar nagu hiiglase kõri. Et kallak polnud kuigi järsk, ajasin end jalgele ja hakkasin nõlva mööda alla nihkuma, püss õla vastas. Keerasin puusal oleva raadiosaatja teisele sagedusele – see oli kokkulepitud käik ükskõik kellele meist valukotta sisse pääsenutele, et saaksime keskenduda. Ülejäänud teadsid küll, kuidas mind kätte saada.

      Hämarus tekitas tahtmise sisse lülitada mobiil, mis töötas ka taskulambina. Hoidsin end siiski tagasi. Kes teab, missuguseid salajasi sissepääse võis Knighthawk nendesse sisse ehitada! Kes üldse tegelikult