Roheliste silmadega tüdruk. Betty Neels

kaudu, koos klapiga, et vältida tagasivoolu.“

      „Ega see haiget ei tee?“ küsis tüdruk rahutult.

      „Ei. Mul läheb aga vaja oskuslikku abi.“

      Mees ajas end sirgu ja kõrgus nüüd tüdruku kohal. „Kas panete ta valmis? Ma kirjutan doktor Wattsile ja korraldan nii, et ta võetaks haiglasse võimalikult ruttu.“

      Lucy, kes lapsele igaks juhuks mähet ümber seadis, küsis, haaknõel hammaste vahel: „Te saate ta terveks ravida?“

      „Vähemalt saame ta elu mugavamaks teha. Võtke see haaknõel suust välja, see võib palju pahandust teha, kui selle alla neelate. Millega te tulite?“ Mees heitis pilgu märkmetele enda ees. „Sparrow Street, eks ole? Te tulite kiirabiga?“

      Tüdruk raputas pead, tegeldes väikeste käte villase jaki varrukatesse panemisega, aga need ei tahtnud minna. „Taksoga. Ma pean tagasiminekuks takso võtma.“

      „Kallis tüdruk, kell on praegu viis ja on tipptund, te peaksite tükk aega ootama. Ma võtan teile haiglaauto,“ sirutas mees käe telefoni järele, „või veel parem, ma viin teid koju minnes ära.“

      „See on teist väga kena,“ ütles Lucy viisakalt, „aga ei kõlbaks kuidagi. Esiteks on orbudekodu Willoughby Streetil ja see on veel rohkem East Endis ja teiseks, ma olen kindel, et doktoritel pole kombeks oma patsiente sõidutada – võib-olla ainult eraasjus…“

      Doktor võttis jälle toolil istet ja vaatas tüdrukut. „Ma tean, kus see orbudekodu asub, ja viin ära need, kelle tahan. Teil on vist arstidest halb arvamus. Me oleme, peaksin mainima, täpselt samasugused nagu teised inimesed.“

      „Oh, ma olen selles kindel,“ ütles Lucy armsalt, „aga muidugi palju targemad.“

      Mehe rasked silmalaud kerkisid ja paljastasid väga sinise silmapaari. „Kahtlane küll,“ märkis ta. „Ja nüüd palun minge sissepääsu juurde, ma tulen mõne minuti pärast.“

      Ta rääkis vaikselt ja tüdruk tegi, nagu kästi, sest pidi endale tunnistama, et mehel oli sugereeriv hääl ja ta ise oli väsinud. Miranda oli jälle magama jäänud, aga kui ta ärkab, tahab ta oma teed ja voodit ja hakkab hirmsasti nutma; see on suur kergendus, et ta tagasi viiakse. Ta oli juba hiljaks jäänud ja koju jõudmisega läheb veel pool tundi või rohkem. Ta istus pingil näoga ukse poole, nägemata doktorit, kes märkamatult tuli ühest tagumisest koridorist. Enne Lucy juurde jõudmist ta seisatas ja vaatas teda pika pilguga; tüdruk oli üsna ilus ja profiilis näis ta ülespidi ninaots väga võluv… Mees ütles, olles tema juurde jõudnud: „Auto on väljas. Oleks kena, kui teie ta sinna viiksite – ei tahaks teda üles äratada.“

      Nad läksid läbi ootesaali ja mees hoidis tüdrukule ust lahti ning läks siis oma tumerohelise Rolls-Royce’i ust avama. Tüdruk istus ettevaatlikult autosse ja doktor pani turvarihma kinni, ilma et laps oleks ärganud, ning istus siis ta kõrvale ja sõitis väravast välja tänavale.

      Lucy ootas, kuni nad liiklusummikus peatusid. „Te ütlesite Sparrow Street ja seda see muidugi on, ainult et töötajad ja lapsed kasutavad sissepääsu Willoughby Streetil.“

      „Ahaa – ja kes siis Sparrow Streeti sissepääsu kasutab?“ Doktor liikus autoga mõne jardi edasi ja vaatas tüdrukule otsa.

      „Oh, komitee ja visiteerivad arstid ja ülevaatajad – tähtsad inimesed.“

      „Mina oleks arvanud, et orbudekodus on orvud need tähtsad inimesed.“

      „On küll. Nende eest hoolitsetakse kohutavalt hästi.“ Ta vaikis, kui suur auto sujuvalt edasi sõitis ja seejärel Willoughby Streetil seisma jäi. Doktor astus välja ja avas talle ukse ning neiu astus ettevaatlikult välja. „Suur tänu teile kohaletoomise eest, see oli teist väga kena.“ Tüdruk naeratas, vaadates mehe emotsioonitusse näkku.

      „Ma tulen koos teiega sisse, ma tahan juhatajat näha. Kus te elate?“

      „Mina? Chelseas.“

      „Ma sõidan sealt koduteel mööda. Lasen teid seal maha.“

      „Mul läheb vähemalt viisteist minutit…“

      „Mul ka.“ Nad olid sisse läinud ja mees osutas toolireale, mis olid väikese vastuvõturuumi seina vastas. „Oodake siin, eks?“

      Ta noogutas õele, kes neile vastu tuli, ja sammus minema ning Lucy läks maja tagumisse ossa, kus olid laste voodid ja vanemõde ootas. Viieteist minutiga oli Lucy kõik ära rääkinud, andnud üle Miranda, kes oli nüüd ärkvel, ja öelnud head ööd.

      „Aitäh, et olite oma vabast ajast tööl,“ ütles vanemõde. „Ma teen selle tasa.“ Ta naeratas lahkelt, sest Lucy oli hea töötaja ega mossitanud, tehes lõppematut tööd, et lapsed oleks puhtad ja toidetud ja rõõmsad. Oleks meil rohkem selliseid nagu tema, mõtles ta, vaadates, kuidas Lucy sale kuju koridori kadus.

      Doktorist polnud märkigi, kui Lucy tagasi vastuvõtutuppa jõudis. Võib-olla jäi ta liiga kauaks ja mees sõitis ilma temata ära, aga ta ei saanud doktorit selles süüdistada – ilmselt oli tal olnud pikk ja väsitav päev ning ta tahtis samuti kiiresti koju jõuda nagu ta ise. Igatahes istus ta ühele kõvale toolile; polnud kedagi, kellelt küsida…

      Mees tuli viie minuti pärast, rahulikult ja kiirustamata, ning naeratas sõbralikult, ja temaga oli kaasas juhataja. Lucy tõusis ja üllatavalt kombel kiideti teda pärastlõunase töö eest; see polnud üldse ebaharilik asi – viia lapsed haiglasse läbivaatusele – ja ta oli üllatunud, et keegi leidis olevat vajaliku teda tänada. Ta pomises midagi viisakalt vastuseks ja ütles head ööd ning järgnes doktorile autosse.

      „Kus te täpsemalt elate?“ päris arst temalt, istudes ta kõrvale.

      Ta mainis üht vaikset tänavat, mis sai alguse kalda juurest, ja lisas: „See on teist väga kena. Ma loodan, et te ei pea nüüd liiga suurt ringi tegema?“

      „Ma elan Chiswickis. Kas teil on korter mitme peale?“ Küsimus esitati nagu möödaminnes.

      „Minul? Ei. Ma elan koos vanematega…“

      „Muidugi, nüüd tuleb meelde – kas teie isa pole mitte see arheoloog, kuulus Gregory Lockitt?“ Ja kui Lucy ütles, et on küll, sõnas mees. „Ma kohtusin teie vanematega mõni aeg tagasi ühel õhtusöögil. Nad olid just Andidest tagasi jõudnud.“

      „Õigus,“ nõustus Lucy tasakaalukalt, „nad reisivad üsna palju.“

      „Aga teie eelistate oma orbudekodu?“ Mehe hääl oli lahke, aga mitte eriti huvitatud.

      „Jah.“ Lucy ei tahtnud midagi lisada, selgitada, et selle töö oli ta ise endale leidnud ja ta vanemad suhtusid sellesse lepliku huumoriga. Ta teadis, et oli neile pettumuse valmistanud, ehkki nad polnud seda kunagi väljendanud. Ta vanem õde, kellel oli ülikoolikraad ja väga hea välimus, oli ühe suurfirma direktori assistent, ja noorem õde, kes oli sama ilus ja elegantne, töötas kunstigaleriis – ja enamgi veel, oli kihlatud ühe noore ärimehega, kes tõusis rahandusmaailmas kindla sooviga jõuda tippu. Ainult Lucy, õdedest keskmine, kes jäi nende varju, polnud edukas. Nad kõik armastasid teda pingutuseta ja sallivalt, aga ta ei vastanud oma perekonna kõrgetele standarditele. Ta oli tubli, mõistlik ja praktiline ning üldse mitte rumal, ent ehkki ilus tüdruk, oli ta ka uje. Ta oli kakskümmend viis ja teadis, et ema hakkas ta mehelemineku pärast muretsema.

      Doktor Thurloe peatas auto ta kodu ees ja astus välja, et talle ust avada, ning Lucy tänas teda veel kord. Pauline ja Imogen oleksid teadnud täpselt, mida öelda, et mehes piisavalt huvi äratada, nii et ta teeks ettepaneku uuesti kohtuda, aga Lucyl polnud aimugi, mida öelda; ainus mõte ta peas oli, et ilmselt nad enam ei kohtu, ja see peaaegu murdis ta südame. Ta vaatas mehe nägu, õppides selle pähe, teades, et ei unusta seda kunagi, ning oli ikka veel hämmeldunud, et on mehesse armunud.

      Mehe vaikne hääl: „Oli meeldiv, head õhtut, preili Lockitt,“ tõi ta tagasi maa peale ja ta soovis doktorile kiiresti head ööd ning koputas uksele. Mees ootas auto juures, kuni Alice, majapidaja, ukse avas, ning istus seejärel autosse ja sõitis ära. Lucy mõtles ebalevalt,