Koidutäht. Pierce Brown

kivi lömastan? Kuni närin läbi torud, mis kollased mu alakõhtu kinnitasid, et toitaineid sisse ja jääke välja suruda?

      Või kuni sa hulluks lähed?

      „Ei.” Ma krigistan hambaid.

      Jaaaaa.

      „See on kõigest pimedus.” Ma hingan sisse. Rahustan end. Kombin lohutava seaduspärasusega seinu. Selg, sõrmed, sabakont, kannad, varbad, põlved, pea. Kordan. Tosin korda. Sada. Miks mitte kindel olla? Parem juba tuhat.

      Jah. Ma olen üksi.

      Oleksin arvanud, et on sellest hullemaidki saatusi, aga nüüd tean, et ei ole. Inimene ei ole saar. Me vajame neid, kes meid armastavad. Me vajame neid, kes meid vihkavad. Me vajame teisi, kes meid elu külge köidaksid, annaksid meile põhjuse elada, tunda. Minul on üksnes pimedus. Vahel ma karjun. Vahel ma naeran öösel, päeval. Kes sel enam vahet teeb? Ma naeran, et aega veeta, et kulutada kaloreid, mida Šaakal mulle annab, ja et sundida oma keha värisedes uinuma.

      Ma ka nutan. Ümisen. Vilistan.

      Kuulan hääli enda kohal. Mis lõputust pimedusemerest minuni jõuavad. Ja nendega kaasneb hullukstegev ahelate ja luude kõlin, mis vibreerib läbi kongiseinte. Kõik nii lähedal, ometi tuhande kilomeetri kaugusel, justkui eksisteeriks kogu maailm kohe teispool pimedust ja mina ei saa seda näha, puudutada, maitsta, tunda või eesriiet läbi torgata, et taas maailmale kuuluda. Ma olen vangistatud üksindusse.

      Nüüd kuulen ma hääli. Ahelad ja luud nõrguvad läbi kongi.

      Kas need on minu hääled?

      Ma naeran selle mõtte peale.

      Ma nean.

      Ma pean plaani. Tapa.

      Löö maha. Kougi välja. Rebi. Põleta.

      Ma anun. Sonin. Kauplen.

      Ma nuuksun palveid Eo poole, rõõmus, et teda säästeti sellisest saatusest.

      Ta ei kuula.

      Ma laulan lapsepõlvelaule ja deklameerin „Surevat maad”, „Lambisüütajat”, „Ramajanat”, „Odüsseiat” kreeka ja ladina keeles, seejärel araabia, inglise, hiina ja saksa kadunud keeltes, tõmban neid andme-Tilguti mälust, mille Matteo andis mulle siis, kui olin vaevalt enam kui poisike. Otsides jõudu tõrksast kreeklasest, kes tahtis vaid leida koduteed.

      Sa unustad, mida ta tegi.

      Odysseus oli kangelane. Ta murdis oma puuhobusega Trooja müürid. Nagu mina murdsin Bellona väed Marsi üle peetud raudvihmas.

      Ja siis…

      „Ei,” nähvan ma. „Tasa.”

      … sisenesid mehed Troojasse. Leidsid eest emad. Lapsed. Arva ära, mis nad tegid?

      „Jää vait!”

      Sa tead küll, mis nad tegid. Luu. Higi. Liha. Tuhk. Nutt. Veri.

      Pimedus kõkutab kahjurõõmsalt.

      Lõikaja, Lõikaja, Lõikaja… Kõik teod, mis kestma jäävad, on verega määritud.

      Kas ma magan? Olen ma ärkvel? Olen oma tee kaotanud. Kõik valgub kokku, uputab mind nägemustesse ja sosinatesse ja helidesse. Ikka ja jälle tõmban ma Eo hapraid väikseid pahkluid. Purustan Julianuse näo. Kuulen Paxi ja Quinni ja Tactuse ja Lorni ja Victra viimast hingetõmmet. Nii palju valu. Ja mille nimel? Et vedada alt oma naist. Et vedada alt oma rahvast.

      Ja vedada alt Arest. Vedada alt oma sõpru.

      Kui paljud neist üldse alles on?

      Sevro? Ragnar?

      Mustang?

      Mustang. Mis siis, kui ta teab, et sa siin oled… Mis siis, kui ta ei hooli… Ja miks ta peakski? Sina, kes sa reetsid. Sina, kes sa valetasid. Sina, kes sa kasutasid ära tema vaimu. Tema keha. Tema verd. Sa näitasid talle oma tõelist palet ja ta pistis jooksu. Mis siis, kui see oli tema? Mis siis, kui tema reetis su? Kas sa suudaksid teda veel armastada?

      „Jää vait!” karjun ma iseendale, pimedusele.

      Ära mõtle temast. Ära mõtle temast.

      Miks siis mitte? Sa igatsed ta järele.

      Nägemus Mustangist kerkib pimedusest esile nagu nii paljud enne seda – üle rohelise välja ratsutab minust eemale tüdruk, väänleb sadulas ja naerab, et ma talle järgneksin. Juuste lainetades nagu laperdav suvine hein taluniku kaarikul.

      Sa ihaldad teda. Sa armastad teda. Kuldtüdrukut. Unusta see punane mõrd.

      „Ei.” Ma rammin pea vastu seina. „See on kõigest pimedus,” sosistan ma. Kõigest pimedus, mis mu mõistusega vingerpussi mängib. Aga sellegipoolest püüan unustada Mustangi, Eo. Väljaspool seda paika ei ole maailma. Ma ei saa igatseda midagi, mida pole olemas.

      Soe veri niriseb otsaesiselt alla vanadest kärnadest, mis nüüd taas avanevad. See tilgub ninalt alla. Ma ajan keele välja, sondeerin külma kivi, kuni leian piisad. Maitse soola, Marsi rauda. Aeglaselt. Aeglaselt. Las aistingu uudsus kestab. Las maitse püsib ja meenutab mulle, et olen inimene. Lykose punane. Põrgukaevur.

      Ei. Sa ei ole. Sa ei ole mitte miski. Su naine jättis su maha ja varastas teie lapse. Su hoor pööras sulle selja. Sa ei olnud küllalt hea. Sa olid liiga uhke. Liiga rumal. Liiga õel. Nüüd oled sa unustatud.

      Kas olen?

      Kui viimati kuldtüdrukut nägin, põlvitasin Ragnari kõrval Lykose tunnelites, paludes Mustangil oma rahvas reeta ja elada enama jaoks. Ma teadsin, et kui ta valib meiega ühinemise, puhkeks Eo unistus õide. Parem maailm oli meil käeulatuses. Selle asemel ta lahkus. Kas ta suudaks mind unustada? Kas armastus minu vastu on ta maha jätnud?

      Ta armastas ainult su maski.

      „See on kõigest pimedus. Kõigest pimedus. Kõigest pimedus,” pomisen ma üha kiiremini.

      Ma ei peaks siin olema.

      Ma peaksin olema surnud. Pärast Lorni surma pidanuks mind antama Octaviale, et tema voolijad saaksid mind lahata ja avastada mu kuldseks saamise saladused. Näha, kas võib olla teisi minusuguseid. Aga Šaakal tegi kaupa. Jättis mu endale. Ta piinas mind oma Atika maavalduses, pärides Arese poegade, Lykose ja mu perekonna kohta. Kordagi mainimata, kuidas ta mu saladuse avastas. Ma anusin, et ta mu elu lõpetaks.

      Lõpuks andis ta mulle kivi.

      „Kui kõik on kadunud, nõuab au surma,” ütles Roque mulle kord. „See on üllas lõpp.” Aga mida teab rikas luuletaja surmast? Vaesed tunnevad surma. Orjad tunnevad surma. Aga isegi kui ma seda ihkan, kardan ma seda. Sest mida rohkem ma seda julma maailma näen, seda vähem usun, et kõik mingi meeldiva väljamõeldisega lõpeb.

      Org ei ole päris.

      See on emade ja isade räägitud vale, et põhjendada oma nälgivatele lastele õudust. Mingit põhjust ei ole. Eo on läinud. Ta ei näinud kunagi, kuidas ma tema unistuse eest võitlen. Ta ei hoolinud minu saatusest instituudis või sellest, et armastasin Mustangi, sest oma surmapäeval muutus ta eimillekski. Peale selle maailma ei ole mitte midagi. See on meie algus ja meie lõpp. Meie ainus võimalus õnnele enne pimedust.

      Jah. Aga sina ei pea otsa lõppema. Sa võid siit pääseda, sosistab pimedus mulle. Ütle need sõnad välja. Ütle. Sa tead, kuidas.

      Õigus. Tean küll.

      „Kõik mis sul öelda tuleb, on: „Ma olen murtud,” ja kõik see lõpeb,” ütles Šaakal ammu aega tagasi, enne kui mind sellesse põrgusse heitis. „Panen su elupäevade lõpuni kenasse maavaldusse ja saadan sooje, ilusaid roosasid ja piisavalt toitu, et muutuksid paksemaks kui tuhaisand. Aga sõnadel on hind.”

      Asi on seda väärt. Päästa end. Keegi teine seda ei tee.

      „See hind, kulla Lõikaja, on sinu perekond.”

      Perekond, mille ta oma nuuskuritega Lykosest kinni nabis ja mida nüüd oma Atika kindluse sisemuses vangis hoiab. Lubamata mul kunagi neid