Koidutäht. Pierce Brown

      Originaali tiitel: Pierce Brown Morning Star Del Ray Books 2016 Kaane kujundanud Toomas Niklus Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kristina Rüütelmaa Copyright © Pierce Brown 2016 © Skeemid. Joel Daniel Phillips © Tõlge eesti keelde. Jaana Peterson, 2018 ISBN 978-9985-3-4390-6 ISBN 978-9985-3-4539-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett

      Õele, kes õpetas mu kuulama

      SENI JUHTUNU

      Punase tõus

      Darrow on punane – alamklassi kaevur, kes Marsi pinna all orjab. Ta rügab selleks, et kujundada planeedi pind tulevastele põlvedele sobivaks elukeskkonnaks, aga teda ja tema rahvast on petetud: Marsi pind on elamiskõlblik ja seda valitsevad jultunud kuldsed. Kui nad poovad tema naise üles mässumeelsetele ideedele hääle andmise eest, ühineb Darrow Arese poegadena tuntud revolutsioonilise rühmitusega. Poegade abiga muudetakse Darrow füüsiliselt kuldseks ja saadetakse Ühiskonda seestpoolt õõnestama.

      Ta astub instituuti – kuldeliidi treeningkooli, kus hellitatud teismelistest saavad Ühiskonna parimad sõdalased. Darrow õpib sõjapidamist ja laveerimist reetliku, aga mõnikord tõelise sõpruse ja kuldsete keeruka poliitilise kliima vahel. Ainult paradigma muutmise ja uute sõprade abiga suudab Darrow jagu saada instituudist ja kõigist selle ohtudest.

      Kuldne poeg

      Võit instituudis toob Darrow’le lugupeetust ja ametikoha Nero au Augustuse, Marsi arheKuberneri teenistuses. Siiski on Darrow’l raske oma legendi vääriline olla, sest teda saadab ebaedu akadeemias, kus kuldsed harjutavad laevade võitlust. Kui tööandja perekonna rivaal temast võitu saab, kahaneb Darrow’ väärtus arheKuberneri silmis kiiresti, kuni ta pakub võimuahnele kuldsele just seda, mida too ihkab: kodusõda.

      Ässitades Augustuste klanni Bellonade vastu üles, paiskab Darrow Ühiskonna segi ja külvab kaoseseemneid kõikjale, kuhu läheb. Pärast muljetavaldava sõjaväe ja küsitava väärtusega liitlaste koondamist juhib Darrow edukat rünnakut Marsi vastu ja võtab Bellonadelt võimu planeedi üle. Aga tema sõjalise võidu tähistamiseks peetud triumfil tõstab inetu reetmine taas pead ja kõik, mille nimel ta on võidelnud, purustatakse. Olukorras, kus tema sõbrad ja liitlased on kas tapetud või kadunud, Darrow vangi võetud ning tema salajane päritolu paljastatud, seisab ülestõusu saatus noateral.

      TEGELASED

       Kuldsed

      OCTAVIA AU LUNE Ühiskonda valitsev suverään

      LYSANDER AU LUNE Octavia lapselaps, Lune’ide koja pärija

      ADRIUS AU AUGUSTUS / ŠAAKAL Marsi arheKuberner, Virginia kaksikvend

      VIRGINIA AU AUGUSTUS / MUSTANG Adriuse kaksikõde

      MAGNUS AU GRIMMUS / TUHAISAND Suverääni arheImperaator, Aja isa

      AJA AU GRIMMUS Mererüütel, suverääni peaihukaitsja

      CASSIUS AU BELLONA Koidurüütel, suverääni ihukaitsja

      ROQUE AU FABII Mõõgaarmaada imperaator

      ANTONIA AU SEVERUS-JULII Victra poolõde, Agrippina tütar

      VICTRA AU JULII Antonia poolõde, Agrippina tütar

      KAVAX AU TELEMANUS Telemanuste koja juht, Daxo isa

      DAXO AU TELEMANUS Kavaxi pärija ja poeg, Paxi vend

      ROMULUS AU RAA Raade koja juht, Io arheKuberner

      LILATH AU FARAN Šaakali kaaslane, kondikihutajate juht

      CYRIANA AU TANUS / OHAKAS Endine ulguja, nüüd kondikihutajate leitnant

      VIXUS AU SARNA Endine Marsi koja liige, kondikihutajate leitnant

       Kesk- ja alamVärvid

      TRIGG TI NAKAMURA Leegionär, Holiday vend, hall

      HOLIDAY TI NAKAMURA Leegionär, Triggi õde, hall

      REGULUS AG SUN / ELAVHÕBE Ühiskonna rikkaim mees, hõbedane

      ALIA LUMEVARBLANE Valküüride kuninganna, Ragnari ja Sefi ema, obsidiaan

      VAIKNE SEFI Valküüride väepealik, Alia tütar, Ragnari õde

      ORION XE AQUARII Laevakapten, sinine

       Arese pojad

      DARROW LYKOSEST / LÕIKAJA Augustuste koja endine piigimees, punane

      SEVRO AU BARCA / KÄÄBUS Ulguja, kuldne

      RAGNAR VOLARUS Uus ulguja, obsidiaan

      TANTSIJA Arese leitnant, punane

      MICKEY Voolija, violett

      Ma tõusen pimedusse, eemale aiast, mida nad niisutasid mu sõprade verega. Minu kõrval külmal metalltekil lamab surnult mu naise tapnud kuldmees, omaenese poja käe läbi vagaseks tehtud.

      Sügistuul keerutab juukseid. Minu all müriseb laev. Kauguses rebestavad ööd kiiskavoranžid hõõrdeleegid. Telemanused laskuvad orbiidilt mind päästma. Parem oleks, kui nad ei tuleks. Parem oleks lasta pimedusel mind võtta ja lubada raisakotkastel mu halvatud keha kohal kiselda.

      Selja taga kaikuvad vaenlase hääled. Kõrguvad inglinäoga deemonid. Väikseim neist kummardub. Silitab mu pead, oma surnud isa poole alla vaadates.

      „Nii lõpeb see lugu alati,” ütleb ta mulle. „Mitte su karjetega. Mitte su raevuga. Vaid su vaikimisega.”

      Roque, minu reetur, istub nurgas. Ta oli mu sõber. Oma värvi kohta liiga lahke südamega. Nüüd keerab ta pead ja ma näen tema pisaraid. Kuid need ei ole määratud mulle. Need on määratud kõigele, mille ta on kaotanud. Neile, kelle ma olen temalt ära võtnud.

      „Ei mingit Arest, kes sind päästaks. Ei mingit Mustangi, kes sind armastaks. Sa oled üksi, Darrow.” Šaakali silmad on eemalviibivad ja malbed. „Nagu mina.” Ta tõstab üles musta, silmaavadeta suukorviga maski ja kinnitab mulle näo ette. Kustutades mu pilgu. „See lugu lõpeb nii.”

      Minu murdmiseks on ta maha löönud need, keda armastan.

      Aga nendes, kes elavad, on ikka veel lootust. Sevros. Ragnaris ja Tantsijas. Ma mõtlen kõigist oma rahva hulgas, kes on mõistetud pimedusse. Kõigist värvidest kõigis maailmades, kes on kütkeis ja ahelais, et kuldsed saaksid valitseda, ja ma tunnen põletavat raevu pimedas õõnsuses, mille ta mu hinge on uuristanud. Ma ei ole üksi. Ma ei ole tema ohver.

      Nii et näidaku pealegi, milleks ta on võimeline. Ma olen Lõikaja.

      Ma oskan kannatada.

      Ma tunnen pimedust.

      See ei lõpe nii.

      I OSA

      OKKAD

      Per aspera ad astra

      1

      KÕIGEST PIMEDUS

      Sügaval pimeduses, kaugel soojusest ja päikesest ja kuudest laman ma sama vaikselt kui mind ümbritsev kivi, mis mu krõnksus keha kohutavasse üska vangistab. Ma ei saa seista. Ei saa end sirutada. Ma saan ainult kerra tõmbuda nagu kunagise mehe kuivetunud fossiil. Käed selja taga raudus. Alasti külmal kivil.

      Ihuüksi pimedusega.

      Põlvede õgvenemisest, selgroo kõverast asendist välja sirutamisest näib olevat möödunud kuid, aastaid, millennium. Valu ajab hulluks. Liigesed sulavad kokku nagu rauarooste. Kui palju aega on kulunud sellest, kui nägin oma kuldseid sõpru murukamarasse verest tühjaks jooksvat? Kui tundsin, kuidas leebe Roque mu südant murdes mind põsele suudleb?

      Aeg ei ole jõgi.

      Mitte siin.

      Selles sargas on aeg kivi. Pimedus, igikestev ja paindumatu, ainsaks mõõdupuuks elu kaksikpendlid: hingetõmbed ja minu südamelöögid.

      Sisse. Vhh… tuks. Vhh…