Sõbrad igaveseks. Nikki Logan

tüdruk viimaks ometi oma mõtetest välja tõrjuda. Või ei, ta tundis nüüd, kuidas iga väiksemgi osa temast pingule tõmbub. Paistab, et see mälestus oli vaid uinunud. Sügavale maetuna. Piisas kahest sekundist naise juuresolekust ja pooled lapsepõlvemälestused voogasid tulvaveena kohale.

      Niipalju siis eluga edasiminekust.

      Ta keskendus ees olevale teele.

      Silmanurgast nägi ta tüdruku kõverdunud suud, täidlasi huuli purevaid hambaid. See vana harjumus tabas Marci nagu hoop kõhtu. Bethil oli kombeks nii teha, kui ta mõnd probleemi lahendas või Marci üle kavaldada üritas. Kuid vanasti polnud see tal õnnestunud ning need huuled kaardusid hoopis üheks tema südameid murdvaks naeratuseks. Aga täna mitte. Tüdruku huuled avanesid ja ta tõmbas sügavalt hinge, valmis paiskama Marci pihta kõik selle, mida ta temalt tahtis.

      „Mis ajast sa vaalade päästjaks oled hakanud?”

      Üldse mitte see, mida Marc oli oodanud. Ja miks kostab Bethi hääl sama segadusse aetuna, nagu Marc ennast tunneb? Temal on ju siin esimene sõna öelda. Küsimus hämmastas teda piisavalt, et vastata: „See on osa lõunaranniku elust. Ja mina olen lähim koolitust saanud maaomanik.”

      „Kas selleks siis koolitatakse?”

      „Kogemuste kaudu.”

      „Mitu korda sa seda juba teinud oled?”

      „Viis. Kaks korda eelmisel aastal. See rannikulõik on selle poolest kurikuulus.”

      „Miks just siin?”

      Viisakas seltskondlik vestlus mõjus Marcile tapvalt. Eriti selle ühe isikuga, kellega tal polnud seda kunagi tarvis läinud. Kas niimoodi nad nüüd suhtlevadki? Ehk oleks Bethi mitte kunagi enam näha olnud parem võimalus. Ta kehitas õlgu. „Keegi ei tea.”

      Tekkis vaikus, tihke ja mudane. Marc aeglustas käiku ja pööras rooliratta järsult paremale. Nad põrklesid asfaldilt maha halvasti sillutatud paekivist teele ja võtsid suuna ookeani ääretu avaruse poole. Kaarekujuline laht ilmus nende ette nagu elektrisinine poolkuu.

      „Kui kaua aega võtab, et sinna jõuda?” küsis Beth pinevil häälega.

      Marc võis sõna otseses mõttes tunda, kuidas Bethi aju töötab. Naise süda kloppis. Vibratsioon lähtus temast lainetena ja põrkas otsejoones kokku pingelainetega, mida kiirgas Marc. „Umbes ühe minuti võrra rohkem, kui sa ütlesid endal vaja minevat.”

      Beth märkas ta silmanurgast heidetud pilku. Tõlgendas seda õigesti. „Mul oli tarvis sind näha. Selgitada.” Ta selitas kurku. „Vabandada.”

      Vabandada? „Mille eest?”

      Naise suu tõmbus õhukeseks kriipsuks. „Marc…”

      „Sõprussuhted lõppevad, Beth. Ikka juhtub.” Ta kasutas hoolimatut õlakehitust, et maha raputada osa pingest.

      Naise silmad hiilgasid segadusest, kuid siis muutus ilme ning need hiilgasid otsusekindlusest, mida Marc polnud seal kunagi näinud. Täiskasvanud Bethis peab seega olema mõnevõrra vaprust. „Sellest hoolimata käisin maha pika maa, et sind vaatama tulla. Tahaksin nüüd öelda, mida mul on tarvis öelda…”

      Land Cruiser hüppas teerajalt väikestele liivaluidetele ning Marc manööverdas auto servale nii lähedale, kui ohutult teha sai. Kuusirbikujuline valge rand laotus nende ees, kohtudes Lõunaookeani sinaga. Järgmine peatus – Antarktika. Nende all liival, umbes kahekümnejalase vahega, veerlesid ja vähkresid madalas vees kaks tumedat kogu.

      Kaks vaala. Marc vandus sosinal.

      „Su seletused peavad ootama, Beth. Mul on töö teha.”

      TEINE PEATÜKK

      Beth heitis ainsa pilgu rannal avanevale vaatepildile ja läks liikvele. Oli möödunud kaks aastat – ta vajadused saavad veel natuke aega oodata. Need loomad ei saa.

      Marc haaras satelliittelefoni ja hakkas numbrit valima, ise juba tagasi auto poole joostes ja käigu pealt riideid seljast koorides. Selleks ajaks, kui ta oli T-särgi ja teksad maha saanud, teatas ta juba kellelegi maakonnas randa uhutud vaalade arvu ja asukoha ning palus neil appitulekuga kiirustada.

      Beth tegi oma parima, tõstes kiiruga asju autost välja, et Marcile mitte ammulisui otsa vahtida. Kunagi kõhnuke Marc Duncannon oli nähtavasti hulga aega jõusaalis veetnud. Selles osas, kus tõsteti raskusi. Bethi kõht tõmbus kõige harjumatumal viisil krampi.

      Marc viskas ühenduse lõpetanud telefoni auto tagaistmele ning astus oma kummiülikonda, tiris selle üle lihaseliste jalgade üles ning painutas siis laia selga, et seda õlgadele ja käsivartele sikutada. Kohe, kui ta selle selga sai, haaras ta esmaabipauna ja väikese varustusekoti ning viskas telefoni sinna sisse. Ta kahmas püünispaelad, köie ja kõik nöörid, mida auto tagaosast leida suutis. Siis viskas ta Bethile oma T-särgi, kapuutsiga dressipluusi ja vana käterätiku, öeldes: „Sul läheb neid tarvis,” ning oligi läinud, luidetest alla vee poole tormates.

      Beth tegi, mis suutis, et talle järele jõuda. Ta komistas mitu korda paksus liivas ja pidi peatuma, et sobimatud kingad jalast heita, andes Marcile veelgi edumaad. Kuid ta ei pidanudki mehe läheduses viibima, et teada, mis juhtub; mehe jäik kehakeel oli sama kõnekas kui neoonreklaam, kui ta mööda randa esimese vaala poole jooksis.

      Läikiv marmorimustrilise nahaga loom oli juba surnud.

      Kohutav kahjutunne uhas Bethist üle: et tema võis olla see, kes sundis Marci viivitama need kallihinnalised minutid, mis olid nii olulised. Et sellest tohutust loomast oli tema süül juba saanud kajakaroog.

      Marc peatus korraks, võimsad õlad vajusid pisut longu, kuid siis tormas ta mööda randa edasi sinna, kus teine kogu murdlainete rütmis veerles. Lähemale jõudes aeglustas ta sammu ja hakkas lähenema kaarega, tõstes hoiatuseks käed kõrgele. Beth aeglustas silmapilk sammu.

      See loom oli elus.

      Selleks ajaks, kui ta mehele järele jõudis, tegi too hättasattunud imetaja ümber juba teist laia tiiru. Loom lamas osaliselt vee all kuiva maa ja ookeani kokkupuutepiiril märjal liival. Iga teine laine oli piisavalt kõrge, et õrnalt üle ta alakeha uhta. Kuid ülakeha paljaks jäänud osad olid juba ohtlikult kuivad. Märja vaalanaha niiske elavhõbedataolise pinnaga võrreldes nägid kuivad osad välja nagu käekott, mille Beth oli Marci farmi juurde oma üüriautosse jätnud.

      See ei saanud olla hea märk.

      „Pane dressipluus selga, Beth.” Mees ei vaevanud end „palun” ütlemisega ning ega Bethki praegu viisakusi oodanudki. Kuid see ei tähendanud, et ta oleks olnud valmis käsutamist kannatama. Enam mitte.

      „Praegu on kolmkümmend kaks kraadi. Ma lähen keema.”

      „Parem keema minna kui krõbedaks küpseda. Peame mõnda aega siin väljas olema.” Ta astus Bethi juurde ning vabastas ta T-särgist ja käterätist. Siis sikutas ta kummiülikonna tõmbluku rinnal täiesti üles, sulges kaelakinnise ja tõmbas kapuutsi tihedalt oma sakris juustele. „Ja sa saad kindlasti märjaks. Kahe tunni pärast ütled mulle aitäh.”

      „Kahe tunni?” Nad peavad mitu tundi vees olema koos haavatud dinosaurusega? Üksi? Kuid Marc ei muretsenud; ta tormas surnud ja elusa vaala vahel pea ees vette ning kastis oma särgi ja käteräti märjaks.

      Tema viiekordne kogemus hakkas kahtlemata silma.

      Selleks ajaks, kui Beth oli jõudnud end Marci dressipluusi sisse vingerdada ja kapuutsi päikesevarjuks pähe tõmmanud, seisis mees juba ohtliku hiiglase kõrval. Mustdelfiin, teatas Marc talle. Fakt, et see polegi päris vaal, ei täitnud Bethi just erilise enesekindlusega. See oli ikka veel piisavalt suur, et nad mõlemad lendu saata oma kalasabaga, millel oli harpuunihaav. Nende lähenedes hakkas üks tohutu suur tume silm pööraselt pöörlema, Marc aeglustas sammu ja hakkas vaikselt rääkima. Rahulikult. Juhuslikke sõnu, mis midagi ei tähendanud.

      Silm ei lasknud end hetkekski lollitada.

      Aga kui Marc veest läbiimbunud käteräti õrnalt kuivale nahale asetas, vajus silm täiesti kinni ja loom tõi kuuldavale võimsa oige, mis liiva Bethi jalge all värisema