Häda mehega triibulises ülikonnas. Kelly Hunter

juhul võid oma raha hotelli näol tagasi nõuda.”

      „Ei.” Mehe lõug tõmbus jäigaks. „Sa ei saa aru. Sina kuulsid minu isast, oma emast ja minust alles kolm päeva tagasi. Mina tean sind sestpeale, kui olin kuuene. Hotell on sinu oma. See on alati kuulunud sulle. Selline oli Lily soov.”

      Kui Mia adus sõnade mõtet, jäi ta sõnatult istuma. Seda polnud ta oodanud. Ta ei teadnud, mida teha. „Tänan teid, härra Tan,” sõnas ta lõpuks. „Ma arvan, et me Ethaniga läheme nüüd ise edasi.”

      „Oli rõõm teiega kohtuda, preili Fletcher. Loodetavasti naudite oma viibimist Penangis. Saadan dokumendid kulleriga.” Notar tõusis, noogutas Ethanile ja lahkus.

      Seejärel tekkis pingeline vaikus. Kokkusaamise äripool oli lõpule jõudnud. Miat valdasid tunded, need rullusid ta ümber lainetena, mida ta ei suutnud kontrollida. Viha, kaotusevalu, segadus…

      Lootus.

      „Ma mõistan, et sul pole olnud õieti aega kõike kaaluda, aga oled sa siiski jõudnud mõelda, mida hotelliga peale hakata?” küsis Ethan lõpuks.

      Mia teadis, et mõte on hullumeelne, aga see ei kadunud peast. Ehk oli aeg see valjusti välja öelda. „Mul tekkis hotelli restaureerimise mõte.”

      „Kas sa arve oled vaadanud?”

      „Jah.”

      „Julge mõte.”

      „Rumal,” parandas Mia meest. „Lase käia, ütle see välja. Kui vaadata hotelli ärilisest vaatevinklist, siis peaksin päästma selle osa sisustusest, mida päästa annab, ja hoone seejärel maa hinnaga maha müüma. Aga asi on selles, et ma näen seda maja oma silme ees,” ütles Mia vaikselt. „Ükskõik kuhu ma ei vaataks, näen, milline see vana hotell peaks olema.”

      „Mida su isa ütleb, kui otsustad selle restaureerida?”

      „Ma ei tea.” Mia tõusis, astus rõdule ja jäi silmitsema lahte. Isa polnud tahtnud, et ta siia tuleks. Ta oli soovitanud anda asjaajamine advokaatide kätte ja hotell maha müüa. Aga sel korral oli Mia isa ettepanekut eiranud. Ta vajas vastuseid, vajas hädasti. Ta otsustas need leida. „Ma arvan, et saan selle teada.”

      Vaade oli uhke, aga mitte see ei köitnud Mia tähelepanu. Ethan köitis. Mia vaatas vaikides, kuidas mees astus madala kapi juurde, võttis kaks klaasi, valas neisse tubli sortsu viskit ja tõi rõdule.

      „Ole hea. Sellest on abi.”

      Mia võttis klaasi, mille mees ulatas, ega olnud mingil moel valmis selleks, mida ta tundis samal hetkel, kui nende sõrmeotsad kohtusid – see oli ootamatu kuumalaine, mis läbis kogu keha. Sama tundis ta eile, kui kätles mehega. Mia püüdis endale kinnitada, et see on vaid kuumast, väsimusest ja kurnatusest, lihtsalt ta keha vajab puhkust ja pärast korralikku öist und tunneb ta end normaalselt ka siis, kui Ethan Hamilton teda puudutab.

      Ta oli eksinud.

      Mia oli oodanud aastaid, et mõne mehe puudutus tekitaks temas sellise kiire kirehoo. Jah, nüüd ta tundis seda.

      Mehe vastu, kelle isaga ema oli ära jooksnud.

      Armas jumal… palun! Ainult mitte tema!

      Mis sellest, et Ethan oli pikk, tumedate juuste ja erakordselt hea kehaehitusega. Kena pakend ei saa Miat meelitada, mitte kunagi polnud saanud.

      Mis sellest, et Ethanist õhkus kindlust, korda ja sädet, mis kõneles kirglikust loomusest. Mia tundis tosinaid pikki, tõmmusid, kenasid ja kirglikke mehi!

      Hea küll, võib-olla mitte just tosinaid. Aga vähemalt kahte ja oli neetult kahju, et kumbki neist ei suutnud temas tekitada seda meeletut läbistavat tunnet, mida ta tundis Ethan Hamiltonile silma vaadates.

      Jah, Mia. See on tema.

      Ta ei maitsnud oma viskit, vaid kummutas klaasi põhjani. Siis andis klaasi Ethanile tagasi, krimpsutas nägu ja neelatas raskelt.

      Mees tegi sama. „Veel?”

      „Vist küll.” Ethan ei sirutanud kätt, et võtta Mialt klaas. Selle asemel tõi ta pudeli ja valas veel ühe suure sortsu viskit. Mia vaatas merevaiguvärvi vedelikku klaasis ega joonud seda, veel mitte, püüdes keskenduda äriasjadele, emale, ükskõik millele, ainult mitte Ethanile. „Sa siis tead mind alates sellest ajast, kui olid kuuene?” küsis ta ettevaatlikult.