.
Читать онлайн.
Terrassil olid erinevad lauad muudetud üheks pikaks, valge linaga kaetud lauaks – see lina oli tund aega tagasi tehtud tosinast käterätist – ja erinevad toolid olid võlutud ühesugusteks kuldistmeteks. Mara tundis päris suurt uhkust mulje üle, mida ta tekitas oma uhke brokaatkleidiga külalisi kohale juhatades – kleidi aluspõhjaks oli Shona stiilselt kokku õmmelnud kaks põlle ja laudlina.
Derk oli Mara kõrval riietes, mille Shona ja Mara olid hilisõhtul välja mõelnud. Need olid indigosinisest sametist – Callette’i mõte – ja mantliga, mis keerles, et paljastada öist tähistaevast. See oli tõeline taevas ja tõelised tähed, nagu oleks need väikesed ja kauged. Querida loomulikult eiras seda imelist riietust. «Mul on hea meel, et oled mõistlik olnud, võlur Derk,» ütles ta.
«Mitte mõistlik,» vastas too. «Alla andnud.» Pimedas aias töötades oli talle pähe tulnud, et suudab kõik üle elada vaid siis, kui kujutleb imelist olendit, keda ta palverändurite lahkudes otsekohe tekitama hakkab.
Barnabas, nagu ka kõik teised saabuvad võlurid, oli mantlist lummatud. «Kas see on tõeline taevas?» küsis ta. «Kuidas nii?»
Derk vastas, nagu teiselegi võluritele, sellega Marat pahandades: «Oh, see on vaid üks Mara kavalatest väikestest universumitest.» Derk nägi Marat vihaselt eemale pöörduvat ja juhtivat Queridat tema jaoks hoitud toolile. Maral ja Queridal paistis olevat palju arutamist. Derk needis oraaklit. Asi polnud ainult selles, et Querida talle ei meeldinud. See Pimeduse Isanda asi tekitas juba tema ja Mara vahele erimeelsusi ja tal oli tunne, et see võib lõppeda isegi lahkuminekuga. Ta ütles süngelt Barnabasile: «Panime sinu ja Querida toolid Mr Chesney kõrvale.»
Kui Barnabas istus kuldsele toolile, mis oli tegelikult Shona klaveritool, trampis Callette trepist üles ja mütsatas maha veel ühe õllevaadi. Barnabas vaatas seda rõõmsalt. «Ah!» ütles ta. «Kas see on Derki enda pruulitud?» Callette uuris teda ühe suure hallikasmusta silmaga ja noogutas kergelt enne lahkumist.
Miks nad ei räägi? imestas Blade, tuues terrassile nende suurima kohvikannu. Elda kõndis tema ees, lükates veinipudelite, klaaside ja kruusidega kaetud serveerimislauda. Elda oli olnud koos temaga köögis pool tundi ja selle jooksul mitte sõnagi lausunud. Blade arvas, et sellel oli midagi tegemist Kiti plaaniga. Kui rumal. Blade oli väsinud ja närviline. Ja ta oli sel hommikul tõusnud kaugelt liiga vara, selle peale, et väljavenitatud katus nagisema hakkas. Kellelgi polnud aega olnud seda korda teha. Ja ka praegu polnud selleks aega. Blade’i ülesandeks oli vaadata, et kõik võlurid saaksid selliseid jooke, mida soovisid. Nad paistsid väsinuna, mõtles Blade, tehes oma ringe kohvikannu ja serveerimislauaga. Nad olid kõik ametlikes rüüdes, punastes või valgetes või mustades, mis muutsid nende näoilmed tõesti kahvatuiks ja väsinuiks. Ja habemetest polnud abi. Võluritel, keda ta oli kohanud ilma habemeta, olid nüüd habemed ees.
«Oh, need on reeglid,» ütles üks noorematest võluritest, nimega Finn. «Mr Chesney ei taha kuuldagi, et palverändurite seltskonda juhatab habemeta võlur. Kohvi, palun. Kust te kohvi saate? Mina saan seda ainult palverändurite käest. Küsisin eelmisel aastal tasu kohvis, sest armastan seda nii väga.»
«Mu isa kasvatab seda,» ütles Blade.
«Tõesti?» küsis Finn innukalt. «Kas ta müüks mulle pisut?»
«Arvan küll,» ütles Blade. «Kas see tähendab, et ma pean habet kandma? Ma peaksin olema Võlur-Giid.»
Finn vaatas teda ehmunult. «No-oh,» ütles ta. «Sa näeksid pisut kummaline välja – vaatame, mida Mr Chesney ütleb.»
Ei jõua ära oodata! mõtles Blade. Võiks arvata, et Mr Chesney valitseb tervet universumit.
Kui kõik võlurid istusid ja olid joogiga varustatud, ilmus Shona viiuliga terrassile, kandes rohelist bardirüüd. Shona oli pärinud oma ema hea välimuse, kuid ta juuksed olid Mara omadest tumedamad, läikivad ja lainelised. Mõned võlurid häälitsesid imestunult, kui ta viiuli lõua alla seadis. Shona jume muutus kaunimaks kui kunagi varem. Ta võttis poosi sisse ja hakkas väga teadlikuna imetlevatest pilkudest imekaunilt mängima.
«Kas sa ei saaks talle ütelda, et ta ei eputaks?» pomises Derk Marale, veinipudeliga ringi käies.
«Ta kasvab sellest välja,» sosistas Mara vastu.
«Ta on seitseteist!» sisistas Derk vihaselt. «On juba aeg, et ta seda teeks.»
«Ta on ilus. Ta mängib suurepäraselt. Tal on selleks õigus!» sosistas Mara otsusekindlalt.
«Häh!» ütles Derk. Veel üks tüli. Millise looma ta loob, kui see on möödas? Äkki midagi putukataolist.
Seda mõtet kaaludes tundis ta, kuidas Derkholmi maagia reageerib kellegi teise maagiaga. Tundus, et Barnabasi omaga. Ta heitis Barnabasile segaduses pilgu.
«Pole midagi,» ütles Barnabas. «Võlusin juba aastaid tagasi Mr Chesneyle hobuseta tõlla – asjanduse mootoriga eesotsas. Ta sõidab siin maailmas alati sellega ringi. See peab olema tema.»
Läheb siis lahti, mõtles Derk. Ta vaatas nagu kõik teisedki ärevalt värava poole. Terrassilt polnud värava taga muud näha kui taevast, kuid ta tundis teisi maagiaid rändamas mööda orgu Derkholmi poole ja siis peatumas. Lydda ja Don sammusid varsti mööda sissesõiduteed, sabad malbelt võnkumas, ja nende järel astusid neli eesmärgikindla ilmega inimest jäikades mustades rõivastes. Neli! Derk vaatas murelikult Mara poole ja Mara tõusis kiirustades, jättes veel ühe tooli vabaks. Ta võttis veinipudeli ja ühines Blade’iga serveerimislaua juures.
«Too suupisteid,» sosistas Mara.
«Otsekohe.» Blade oli lausa lummatud inimestest, kes mööda õueteed lähenesid. Kõigi juuksed olid lõigatud valusalt lühikeseks, isegi kõige tagumisel, naisel kitsas triibulises seelikus. Kõige väiksem mees astus kõige ees ega kandnud midagi. Teised kaks meest olid suurekasvulised ja nad mõlemad kandsid väikesi kohvreid. Naine kandis kohvrit ja lauda, mille külge olid kinnitatud paberid. Nad astusid edasi, vaatamata paremale ega vasemale, hõivatud ilmed näol. Blade tundis äkki ja ootamatult, et ta on haavunud ja üsna vihane, et nad ei heitnud pilkugi aiale, millega isa oli eelmisel õhtul nii palju vaeva näinud. Isa oli teinud selle tõesti imeliseks. Nad ei vaevunud ka märkama Doni ja Lyddat, ja nood nägid välja päris suurepärased. Nende kasukad särasid harjamisest ja suled helkisid kuldselt teed ääristava punase, rohelise ja sinise taustal.
Ehk on minus siiski perekondlikku solidaarsust! mõtles Blade ja lootis, et orhideed hammustavad üht neist inimestest. Tema arust tundis Shona end üsna samamoodi. Ta mängis karmilt marsiviisi, sobitades seda nelja jalapaari sammudega.
Nood astusid trepist üles. Blade’i pettumuseks paistis miski orhideesid hirmutavat. Nad napsasid vaid hädiselt naise poole, ja too ei pannud tähelegi. Ta lihtsalt järgnes teistele. Mees kõige ees käitus, nagu ootaksid teda iga päev tohutu ümmarguse laua ääres kaheksakümmend võlurit. Ta marssis otse tühja tooli juurde laua ääres ja istus sinna, nagu oleks ilmselge, kuhu ta istuma peaks. Kaks teist meest istusid toolidele temast kummalgi pool. Naine võttis Mara tühja tooli ja nihutas selle tahapoole, nii et ta võis istuda peaaegu esimese mehe taga. Too sirutas käe ja naine pani sellesse väikese karbi, nii et mees ei heitnud sellele pilkugi. Mees lajatas karbi lauale ja lõksatas raevukalt selle lukust lahti.
«Tere päevast,» ütles ta elutul, külmal toonil.
«Tere päevast, Mr Chesney,» vastasid peaaegu kõik võlurid.
Shona muutis marsi sentimentaalseks ballaadiks, täis magusaid voogavaid heliridasid.
Mr Chesneyl olid hallikad sirged juuksed ja kiilas pooleldi juustega varjatud laik selle keskel. Ta nägu oli väike ja valge ja paistis tavalisena, kuni märkasid, et ta suu oli tagurpidi, võrreldes enamiku