Simon vs. Homo Sapiens vandenõu. Becky Albertalli

näidata,” teatab ta.

      Minuti jooksul tunnen totakalt kergendust. Siis aga saan asjale pihta.

      „Kellelegi näidata?”

      Martin punastab ja näpib oma varrukaäärt. Miski tema ilmes paneb mu sisikonna kokku tõmbuma.

      „Kas sa… Kas sa tegid ekraanist pildi või midagi?”

      „Noh, sellest ma tahtsingi sinuga rääkida,” pobiseb Martin.

      „Vabandust! Sa tegid kuradi ekraanist pildi?”

      Poiss surub huuled kokku ja põrnitseb üle mu õla. „Igatahes. Sa oled Abby Suso sõber, niisiis mõtlesin küsida…”

      „Päriselt? Või äkki lähme tagasi selle juurde, kus sa ütled mulle, miks sa tegid kuradi pildi minu kuradi kirjadest?”

      Martin vaikib. „Selles mõttes, et… Ma mõtlesin, et äkki sa aitaks mul Abbyga rääkida.”

      Puhken peaaegu naerma. „Oot, mis – sa tahad, et ma kostaks sinu eest hea sõna?”

      „Noh, jah,” nendib Martin.

      „Ja miks pagana päralt peaks ma seda tegema?”

      Poiss vaatab mulle otsa ja järsku käib klõks. See värk Abbyga. Seda kutt minust tahabki. Vastutasuks, et ta ei edastaks mu kuradi privaatseid kirju.

      Ja Sinise kirju.

      Jeesus küll. Selles mõttes, et ilmselt oli Martin minu arust kahjutu. Veidike nagu totakas kuradi nohkar, kui aus olla, aga see pole ju iseenesest halb. Ja mina mõtlesin alati, et Martin oli nagu hirmnaljakas.

      Aga praegu ma ei naera.

      „Sa päris tõsiselt sunnid mind seda tegema,” pressin ma sõnu.

      „Sunnin? Ole nüüd. See pole nii.”

      „Noh, milline see siis on?”

      „See pole midagi. Selles mõttes, et mulle meeldib see tüdruk. Ma lihtsalt eeldasin, et tahad mind natuke aidata. Kutsud mind mingile värgile, kui Abby ka sinna tuleb. Mina ei tea.”

      „Ja kui ma seda ei tee? Topid kirjad Facebooki? Kuradi Tumblrisse?”

      Jeesus kuradi püha issand. See Creeksecrets Tumblris: Creekwoodi keskkooli klatši epitsenter. Terve kool saab ühe päevaga teada.

      Oleme mõlemad vait.

      „Ma lihtsalt mõtlen, et meil on võimalik üksteist aidata,” poetab Martin viimaks.

      Neelatan tihkelt.

      „Martin, lavale,” hüüab pr Albright lavalt. „Teine vaatus, kolmas stseen.”

      „Lihtsalt mõtle selle peale, eks.” Kutt tõuseb toolilt.

      „Oh jaa. See on nii kuradima äge,” teatan vastuseks.

      Ta vaatab minu poole. Ja siis see pinev vaikus.

      „Ma ei tea, mida põrgut sa tahad, et ma ütleks,” lisan viimaks.

      „Noh, mida iganes.” Martin kehitab õlgu. Ja mina pole vist kunagi nii innukalt olnud valmis selleks, et keegi lahkuks. Kui ta sõrmed juba eesriiet riivavad, pöördub poiss aga järsku minu poole.

      „Lihtsalt uudishimust. Kes on Sinine?”

      „Ei keegi. Elab Californias.”

      Kui Martin arvab, et ma reedan Sinise, on ta ikka kuradi segane.

      Sest Sinine ei ela Californias. Ta elab Shady Creekis ja käib meie koolis. Sinine ei ole ta tegelik nimi.

      Sinine on keegi. Ta võib isegi pärineda mu tutvusringkonnast. Aga ma ei tea, kes. Ja ma pole kindel, et tahangi teada.

      Ja mul pole tõsiselt mingit tuju oma perega tegeleda. Mul on ilmselt üks tund õhtusöögini – see tähendab ühte tundi katseid keerutada mu koolipäeva hirmnaljakate anekdootide lõngaks. Ma isegi ei tee nalja. Minu vanematega vestlemine on kurnavam kui blogi pidamine.

      Naljakas tegelikult. Armastasin varem seda õhtusöögieelset loba ja kaost. Nüüd tundub, nagu ei saaks ma piisavalt kiiresti uksest välja. Eriti täna. Seisatan üksnes nii kauaks, et panna Bieberi kaelarihma külge jalutusrihm ja ta uksest välja ajada.

      Kuradi Martin Addison. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist tänasele proovile. Mul on üks kõrvaklapp kõrvas ning ma kuulan Teganit ja Sarat.

Nii et Martin on Abbyst sisse võetud. Täpselt nagu iga teine nohiklik heteropoiss üleminekuprogrammis.1 Ja see kutt tõesti ei taha muud, kui et laseksin tal kaasas jõlkuda, kui ma Abbyga aega veedan. Ei tundu olevat nii hull värk, kui selle peale niimoodi mõtlen.

      Kui jätta kõrvale asjaolu, et Martin pressib seda minult välja. Ja seeläbi pressib ta seda välja Siniselt. Vot see on see osa, kus ma tahaks millelegi jalaga anda.

      Aga Tegan ja Sara aitavad. Nicki juurde jalutamine aitab. Õhus hõljub see krõbe varasügise tunne ja inimesed ääristavad juba oma trepimademeid kõrvitsatega. Armastan seda. Olen armastanud sellest ajast peale, kui olin laps.

      Lõikame Bieberiga Nicki tagahoovi ja keldrist läbi. Ukse vastas seisvas massiivses telekas retsitakse templirüütleid. Nick ja Leah on võtnud üle paar kiikuvat mängutooli. Tundub, et nad pole terve pärastlõuna end liigutanud.

      Mind nähes paneb Nick mängule pausi. See ongi see asi Nicki juures. Ta ei pane sinu pärast kitarri käest, aga mängule paneb pausi.

      „Bieber!” hüüatab Leah. Sekundite jooksul kõõlub koer kohmakalt tüdrukul oma pepuga süles, keel väl-jas, jalg põntsumas. Ta on Leah’ läheduses nii kuradi häbitu.

      „Einoh, muidugi. Tervita ainult koera. Teeskle, et mind pole siin.”

      „Vaene Simon. Tahad, ma sügan su kõrvu?”

      Viskan ühe muige. See on hea – asjad näivad nor-maalsed. Vajan tõesti, et asjad mõjuks praegu normaalsena. „Mis te, kutid, teete?”

      „Ise näed,” vastab Nick. Ja siis küsib ta, kas tahame kuulda seiku tema viimasest unenäost. Teame Leah’ga suurepäraselt, et see pole tegelikult küsimus.

      „Niisiis. Olen vannitoas ja panen läätsi silma ning ei saa aru, kumb läheb millisesse silma.”

      „Okei. Ja edasi?” Leah matab näo Bieberi kuklakarvadesse ja tema hääl on summutatud.

      „Ei midagi. Ärkan üles, panen läätsed silma nagu tavaliselt ja kõik on korras.”

      „Äge unenägu, Nick,” nendib Leah. Ja siis, viivu pärast: „Sellepärast nad vist tähistavadki läätsekarpide vasakuid ja paremaid pooli.”

      „Või siis peaks inimesed lihtsalt kandma prille ja lõpetama oma silmamunade puudutamise,” tõden mina. Vajun vaibale rätsepaistmesse. Bieber libistab end Leah’ sülest maha ja vantsib minu poole.

      „Ja seda seepärast, et prillid muudavad su Harry Potteriks, eks, Simon?”

      Üks kord. Ma ütlesin seda vaid ühe korra.

      „Noh, mulle tundub, et alateadvus üritab mulle midagi öelda.” Nick võib olla ühele asjale üsna kinnitunud, kui ta end intellektuaalsena tunneb. „Ilmselgelt on unenäo teemaks nägemine. Mida ma ei näe? Mis on mu pimedad kohad?”

      „Sinu muusikakogu,” pakun mina.

      Nick kiigutab end mängutoolis tahapoole ja rapsab käega läbi juuste. „Sa tead, et Freud tõlgendas oma teooriat arendades omaenda unenägusid? Ja tema uskus, et kõik unenäod on alateadlike soovide vormiks.”

      Vaatame Leah’ga üksteise poole. Taipan, et mõtleme sama asja. Vahet pole, et Nick räägib üpris tõenäoliselt täielikku saasta, sest sõber on mõnes oma filosoofilises tujus olles pisut vastupandamatu.

      Minul muidugi on range poliitika, et ma ei armu heterotesse, eriti Nicki. Aga Leah on Nicki armunud. Ja see tekitab igasuguseid probleeme. Eriti nüüd, kus pildil püsib Abby.

      Esmalt ei saanud ma aru, miks Leah Abbyt vihkab ja otse küsimine ei viinud mind ka