Elu pöördelised hetked. Adena Sepp

kui proov lõppes, tundis ta isegi kergendust, oli ta ju kogu aeg tajunud Kristjani pilku endal.

      „Mis sul äkki hakkas?“ oli Juulia kärme uudistama. Ta oli ju kohe ära tabanud, et sõbrannaga on midagi lahti. „Nägid viirastust või?“ viipas ta äsja püsti tõusnud Kristjani suunas.

      „Räägime sellest hiljem,“ põikas Miia selgituste jagamisest kõrvale. „Seda asja siin tuleks sulle pikemalt selgitada, kuid praegu pole õige koht ega aeg.“

      Brita tõttas saalis oleva mehe poole, ise sealjuures õhinal kõigile seletades, et tema suupisted on kohale toodud ja kõik on lauda oodatud.

      „Tema suupisted…“ mühatas Joel pisut pilkavalt. „Just nagu oleksid need siin ainukesed. Sirli suupisted on juba ammugi laual ootamas.“

      Joel näitas selgelt välja, et selline Brita esiletükkimine talle ei meeldinud. Eks see oli ju kõigile teada, et neil Sirliga käib väike semmimine. Kuigi Joel ei elanud enam ammugi koos oma perega, oli ta siiski alles lahutamata ja Sirligi polnud vaba, ta mees oli rännanud Soome tööle.

      „Lase staaril särada,“ jäi Sirli tagasihoidlikuks. „Minu suupistetega olete juba harjunud, kuid tema omi saate täna esmakordselt maitsta.“

      Brita säras tõepoolest nii, nagu oleks ta staar, ja oli kärme mehe toodud korvist suupistevaagnaid lauale seadma. Muidugi jäid Sirli omavalmistatud lihapirukad ja kohupiimakook Brita kauplusest ostetud mitmekesiste sekserite varju, kuid poevärk on ikka poevärk, see jääb igati kodutoodetele alla.

      „Astuge ligi ja võtke siit vaagnatelt kõike, kuid enne tõstame tervituseks pitsikese, mul on selleks muretsetud head kõrgklassi kuuluvat Hennessy konjakit…“

      „Kuramuse kõrgklass?“ sisistas Joel pilkavalt. „Tavaline konjak ju.“

      „Enne laulame teile ühe sünnipäevalaulukese,“ võttis Angela juhtimise enda kätte ja sel ajal, kui Kristjan valas jooki pitsidesse, kõlaski ühendkoorilt „Palju õnne teile, palju õnne teile…“

      Miia hoidus targu Kristjanist ja Britast kaugemale ning laulis kogemata „teile“ asemel „sulle“ ja ega sest olnudki midagi, kuna ta hetkel mõtleski lauldes ainult Sirlile, kuid Brita tabas selle ära ja tema pilgust võis taas välja lugeda põlgust.

      „Paganama ergu kuulmisega, jälgiks siin justkui pidevalt üksnes mind,“ pomises Miia nii, et seda kuulis vaid Juulia, kes nõustuvalt kohe ka noogutas.

      Laul lauldud ja nüüd oldi kärmed sünnipäevalastega kokku lööma, kuid Juulia eelistas konjakile siiski Sirli toodud Vana Tallinna ja Miiagi avaldas soovi võtta just seda jooki.

      „Eks kleepekas sobigi mõnele paremini, konjak on ikkagi eliitjook,“ ei jätnud Brita salvamata, kuna oli jõudnud märgata, kes need olid, kes tema pakutud joogist loobusid.

      Joel ei teinud temast väljagi, valas nende pitsidesse Vana Tallinna ja, löönud Sirliga kokku, eemaldus koos temaga lauast.

      Miia ei kavatsenudki Britale läheneda, kuna siis oleks tal tulnud silmitsi seista ka Kristjaniga. Brita nägi seda küll, kuid tegi näo, nagu oleks Miia ta jaoks üks tühi koht, lõi säraval ilmel teistega oma klaasi kokku ja naeratas võluvalt enda kõrval seisvale Kristjanile. Ometigi oli ta jõudnud tähele panna, et Kristjan saadab kuidagi liiga tihti Miia poole pilke ja too üritab seda justkui teadlikult eirata. Kas ainult seepärast, et end mitte reeta… Midagi on nende kahe vahel toimumas?

      „Huvitav, Brita on ju Tüür…“ sähvatas Miiale ootamatult pähe, „seega ei ole nad Kristjaniga abielus, kui just Brita pole säilitanud oma endist perekonnanime. Ja üldse, tookord abiellus Kristjan ju ikkagi Kristiinaga… Ta elas Tallinnas, kuidas ta nüüd äkki on oma eluga siin Saaremaal?“

      Tahtmatult tükkisid Miiale tobedad mõtted pähe, kuigi see polnud ju tema mure, mitmes naine Brita peaks Kristjanil olema. Mees oli olnudki paras seelikukütt ja armastanud korjata enda lähedusse ilusaid naisi. Ilus oli Brita küll, seda pidi Miia endale tunnistama.

      „Ah, ilus küll, kuid siiski liialt ülbe ja ennast täis… Huvitav, miks iludused alati nii üleolevalt peavad käituma?“

      Seltskond sumises juba üpriski elavalt ja näis, et täna polnud kellelgi kiiret koju minemisega, ainult Miia tundis end ebamugavalt. Söönud ära mõned Sirli toodud pirukad ja koogigi, sosistas ta Juuliale, et kaob nüüd vaikselt ära. Juulia oli valmis koos temaga tulema, kuid Miia keelitas teda jääma, ega siis sõbranna pidanud tema pärast mõnusast koosolemisest loobuma, seda enam, et Juuliale üldiselt meeldis seltskonnas napsi võtta, küll nad homme töö juures kõigest räägivad.

      Kuigi ta lahkus enda arvates märkamatult, oli Kristjan seda ometigi tähele pannud ja hetkel, mil ta garderoobis mantlit selga tõmbas, oli mees äkki ta kõrval.

      „No terekest siis kah!“

      „Tere sullegi!“

      „Kuhu sul siis nüüd äkki nii kiire hakkas, teised kõik on ju alles siin.“

      „Tead, see on nüüd küll ainult minu oma asi, millal ma lahkun. Mul lihtsalt on vaja minna.“

      Kristjani silmad tõmbusid kavalalt vidukile. „Ega sa nüüd äkki ometi minu pärast ära lähe?“

      „Ära nüüd ennast ikka nii tähtsaks kah pea, sa siiski pole nii väärt mees, et sinu pärast peaksin mina siit ummisjalu põgenema.“

      Miia oli samas endale pahane, kuna tundis, et lahvatas näost punaseks, oli ju Kristjan hetkel tõtt öelnud, tema pärast Miia praegu lahkubki, kuna ei talu mehe lähedust. Küllap kusagil hingesopis püsib endiselt kibedustunne ja pealegi ei kannata ta Brita mürgiseid pilke, sest too ei lasknud teda hetkekski silmist.

      „Siis on hästi… muidu ma juba kujutlesin siin endale, et olen sul ikka veel hinges…“

      „Minu hinges valitseb juba ammugi rahu, võid ses suhtes täiesti muretu olla.“

      „Ausalt? Mul on sellest isegi veidi kahju, kuid olgu…“ Kristjan vaatas teda nüüd veidi süüdlaslikul ilmel. „Tead, nii kui ma praegu sind siin nägin, tuli mul kange tahtmine sinuga kusagil taas kokku saada ja pisut neid asju lahti seletada.“

      „Sa ei pea mulle enam midagi seletama ja seega pole ma ka huvitatud sinuga kohtumisest.“ Miia keeras end minekule, kuid Kristjan rabas teda käest. „Oota nüüd veidi…“

      Enne kui Miia jõudis talle vastata, seisis äkki Brita Kristjani selja taga ja, naaldunud kohe mehe käsivarrele, sisistas tigedalt Miiale: „Nojah, seda ma paningi kohe tähele, kuidas sa oma silmadega hakkasid võrgutavalt Kristjanit õgima.“

      „Mina… teda?“ ei suutnud Miia oma kõrvu uskuda. „Pigem ikka vastupidi.“

      „No tead… Sinusugused vanatüdrukud ainult teiste omi ju nooliksidki, muidugi on siis mehed valmis selliseid korrakski lohutama…“ Brita pilk rändas põlglikult üle Miia. „Kui naine meest nii himuralt vahib, siis lähebki mõni mees õnge. Kus need teiesugused muidu mehi saaksidki. Kuid võta teadmiseks, et minu Kristjan on teistsugune ja eelistab ikka ilusaid naisi.“

      Miia keeras kannal ringi ja tuhises välja, uks prantsatas ta järel mürtsuga kinni, nagu paneks see need kaks igaveseks sinna luku taha.

      „Minu Kristjan?“ tagus tal peas, kui ta mööda tänavat kodu poole jooksis. „Või nüüd on ta sinu Kristjan. Arvan, et küllap oled sa ta ise teiselt naiselt üle löönud. Tookord abiellus Kristjan ju Kristiinaga… Või nüüd on minu Kristjan! Kuradi tegelane.“

      Jah, ta ei pidanud end küll mingiks iluduseks, kuid inetu polnud ta ammugi mitte. Talle oli sageli öeldud, et tema ilusad suured silmad ja ümarad põsed ja parajalt täidlased huuled on nii ehedad ja nõnda pilkupüüdvad. Seda oli ju Kristjangi talle kunagi kinnitanud ja just selline ehe ilu oli teda lummanud… Nüüd tuleb mingi peps ja nähvab talle, et ta on üks inetu vanatüdruk, kes lausa nooliks iga nägusat ettejuhtuvat võõrast meest.

      Huvitav, kuidas neil Britaga ometi kohe teineteise suhtes selline antipaatia tekkis? Kas tõesti mingi sisemine eelaimus sundis?

      Ah,