Kuldse draakoni saladus. Monika Rahuoja-Vidman

et sa üllatusid, kui ma ütlesin, et ta sõidab Hongkongi. Seepärast ma ütlengi, et ah selline suhe teil ongi, üks ei tea, mida teine teeb…“

      Kurat, kui õigus tal on, ilma et ta seda ise täpselt teakski, mõtles Filip. Nagu nüüd selgub, oli neil Mirjamiga jah tore suhe. Tema ei rääkinud, et sõitis kadunud eksi otsima ja Mirjam ei rääkinud, et plaanib töö sinnapaika jätta ja Hongkongi reisida. Ja miks? Kas talle oli tekkinud keegi… sõber… kellega koos sõita? Kuid ta polnud öelnud midagi selle kohta, et nende vahekord on läbi, et ta kohtas kedagi teist, seda mister Õiget… et alustab uut elu, maailma teises otsas…

      Hoopiski vastupidiseid asju kirjutas ta. Et varsti räägime, varsti näeme, tean, et aeg läheb ruttu… ikkagi igatsen sinu järele…

      Ja nüüd selline asi?

      „Tead mida! Praegu me ei tea isegi, kas ta sõitis kuhugi või on ikka veel Sudaanis. Kuni sealt küsitakse… ja tegelikult peaks Hondo ikkagi nagu teadma, et kus nende töötajad on ja mida teevad. Nad peavad omavahel ju ikkagi sidet?

      Aga… Me elame kahekümne esimesel sajandil, kurat võtaks! Nad peaks öösel une pealt ka teadma, kes kus on ja mida teeb!“

      Filip tundis, et hakkab vihaseks minema. Mirjamist pole mitu päeva midagi kuulda ja Hondo ajab mingit jama. „Ma lähen homme ise nende kontorisse ja ma tahan näha, kes seal midagi ei tea!“

      „Võibolla on tõesti parem, kui ise kohale minna… saavad ehk aru, et omaksed muretsevad. Või on see neile nii tavaline asi, et neil inimesed seal ära kaovad, et nad ei viitsi enam sellega isegi tegeleda?“ Mare nuuksatas uuesti.

      „Ma loodan, et see on ebatavaline, sest muidu…“

      „No loomulikult, ma ei tea enam isegi, mida suust välja ajan…“

      „Olgu Mare! Pea vastu! Ma hakkan nüüd minema. Sa jätka helistamist ja vastuste nõudmist,“ tõusis Filip püsti ja tegi sammukese ukse poole. „Kui kumbki meist midagi kuuleb, siis…“

      Koduteel asja üle jätkuvalt pead murdes jõudis Filip otsusele, et kõige parem on ikkagi ise kohale sõita. Kuid kas on kindel, et Mirjam sõitis Hongkongi? Võibolla on ta siiski veel Sudaanis. Ta ei öelnud ju millal ta kavatseb sõita. Samas… kui ta oleks plaaninud sõita näiteks kolme kuu pärast, siis oleks ta emale ka nii öelnud… et sügisel sõidan või talvel sõidan… Ei, ta plaanis sõita kohe. Raudselt!

      Tuleb proovida talle ikkagi veel helistada. Mine sa tea, võibolla saab kõik selgeks. Noormees koukis taskus mobiili ja helistas. Nii, kutsub ja siis… abonent ei saa teile vastata. Jälle!

      Midagi oli valesti! Midagi oli väga-väga valesti.

      II peatükk

      Oli möödunud juba peaaegu paar kuud päevast, kui Mirjam Sudaanis IT konsultandina tööle asus. Ta tundis isegi, et päevad hakkasid üksteisele sarnanema ja rutiin puges kehasse.

      Osa päevast, tavaliselt pärast lõunat, tegeles ta arvutite tööle seadistamisega. Hommikupoolikuti püüdis ta, nii käte kui jalgade abil, teha selgeks kellelegi, kes vaevu kolme tähte tundis, õpetada arvuti kasutamist.

      Esimesed nädalad piinles ta seda tehes, lõpuks otsustas rääkida kooliõpetaja Salmiga. Nad võivad ju saata arvutiklassi neid, kes vähemalt kõiki tähti tunnevad, isegi kui nad veel päris lugeda ei oska. Võis ju loota, et kui arvuti neid huvitab ja nuppudele ning klahvidele vajutamine meeldib, siis õpivad nad vastupanuta ka veerima.

      Igal juhul oleks see siis tema õpetamist lihtsustanud. Ja miks arengus väga maha jäänud külakeses lapsed ja noored üldse arvutitundmist pidid õppima, jäi talle arusaamatuks. Aga, mida tema ka teadis. Kui kusagil oli otsustatud, et on vaja, siis järelikult oli vaja. Võibolla mõni tõeline kuldpea rabeleb end külaelust välja, läheb linna, õpib edasi ja saab tööle kuhugi valitsusasutusse… Kes teab.

      Elu võõras keskkonnas polnud kerge. Näha inimeste ja ka laste silmis lootusetust, tüdimust, abitust… see justkui nakatas. Kõikvõimalikud tunded vajusid raskete kividena abitöötajate peale ja kuigi nad püüdsid, kuidas suutsid, polnud nende võimuses midagi eriti muuta. Nad said vaid aidata. Ajutiselt.

      Õhtuti hoidsid abiorganisatsiooni töötajad kõik rohkem omaette, rõhuvad muljed päeval nähtud viletsusest ei andnud asu ja et sellest veidi eemalduda, selleks olid neil omad nipid. Teisiti öeldes, püüti minna teise dimensiooni. Eemalduda ja kaugeneda. Mehed tavatsesid võtta mõned õlled, naised rääkisid oma kodustest.

      Mõni istus lihtsalt oma toas, püüdes sel moel luua illusiooni, et on, vähemalt ajutiselt, teises maailmas. Mõtetes oma kaugete koduste ligi. Mirjam igatahes arvas seda põhjuseks, sest tema tavatses nii oma vaba ajanatukest veeta.

      Nüüd istus ta, jalg üle põlve ja vaatas järjekordse õpilase ponnistusi.

      Poiss, kelle nimi oli Tami, otsis klaviatuuril tähti, et pusletada neist kokku sõna, mille Mirjam oli talle paberile ette kirjutanud. Sedasi pidi ta saama edasi lingile, et vaadata internetis pilte, kuidas nende pealinnad välja näevad. Jah… nende, Sudaani pealinn Hartum, Eesti pealinn Tallinn.

      Tallinn, mis on hoopiski palju rohkem kui pealinn. See on kodulinn. Nii tundis Mirjam.

      Ta naeratas julgustavalt Tamile. Too oli arvutis edukalt liikunud sinna, kuhu ta tahtis ja vaatas nüüd häälekalt imestades pilte linnadest. Neiu aitas tal avada kaks ekraani samaaegselt. Nii võis poiss linnu võrrelda.

      Ka tema õpetaja Mirjam vaatas pilte huviga ja imestas. Kui erinevad linnad. Erinev maailm. Aga… Kui kaugel ja samal ajal siiski lähedal Tallinn tundus olema.

      Neiu neelatas, miskipärast oli pilte vaadates kurku klomp tekkinud. Tuli tahtmine jätta kõik sinnapaika ja minna oma telki, mida ta jagas Salmiga.

      Viskaks end voodile pikali ja… lihtsalt vedeleks, vaataks moblast vanu fotosid ja unistaks end ajas mõned kuud tagasi.

      Aega, kus kõik oli mõnus ja rahulik ja turvaline.

      Ta rääkis mõtteis veidi aega Filipiga. Noormees kinnitas, et nende vahel on endiselt kõik suurepärane, vaid igatsus suureneb päev päevalt. Vaatas korraks ema-isa juurde sisse. Nii, torisevad Joonase kallal. Nagu tavaliselt. Too ei see sellest väljagi. Kuid, nagu tavaliselt, vastab ja-ja-jaaaa…

      „Ma tänan sind väga kannatlikkuse eest,“ lausus Tami püüdlikult inglise keeles ja tuletas seega Mirjamile meelde, et ta viibib momendil Sudaani külakese lähedal telgis koos poisiga, kellele õpetab arvuti käsitlemist.

      „Pole tänu väärt,“ naeratas Mirjam ja sulges selleks päevaks Tami arvuti. „Sa oled väga tubli! Kui sa õpid lugema ja kirjutama, siis saad arvutit kasutades väga palju huvitavaid asju teada,“

      Helistaks Filipile? Ta vaatas kella. Salmi oli öelnud, et ta saadab sel päeval veel kaks tüdrukut, aga nende tulekuni oli veel umbes pool tundi. Ka tühi kõht tuletas end korinaga meelde, mistõttu Mirjam otsustas minna kõrvaltelki, kus asusid köök ja selle juurde kuuluv puhkenurgake. Jõuab veidi keha kinnitada enne kui tüdrukud tulevad.

      „Oled sa juba kuulnud? Ma kuulsin, et järgmisel või ülejärgmisel nädalal tuleb jälle mingi ülemus kohale. Küll kihutavad edasi-tagasi…“ kuulutas Mihkel kohe, kui Mirjam telki astus. „Ja kuule, ma just tegin suppi, lase hea maitsta, enne kui külmaks läheb.

      Me Antuga läheme varsti sõitu. Kiire töö! Jahu tuleb laiali jagada, Kas sa teadsid, et sel on säilivusaeg peal? Kurat ma pole kunagi sellele mõelnud. Nüüd tuleb välja, et see on kuradima tähtis värk. Siin eriti. Ah sa raisk, kui jagame vana toitu ja keegi sellest haisu ninna saab… Kus tuleks kisa! Aga ma arvan, et kõrged ninad teavad… võibolla, et jahu on vana, aga võibolla on mingi muu jama. Mida see tähtis nina siia muidu jälle nuhkima tuleb? Pagan, mul ei tule nimi momendil meelde, aga ta käib siin tihtipeale…

      Ja üldse, neil siin endil kasvab ka nisu. Toome aga juurde, eks ole. Toogu siis siia riisi või ma ei tea, tatart…“

      Mihkel oli pärit Raplast, seda Mirjam teadis. Ta oli töötanud mingis remondifirmas, aga kui töötuks jäi, siis oli naine järjest