Kuldse draakoni saladus. Monika Rahuoja-Vidman

      Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.Tingimused e-raamatu kasutamiseks:

      1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;

      2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;

      3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;

      4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;

      5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;

      Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke

      VASTUTUS

      Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest. Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.

      Monika Rahuoja-Vidman

      KULDSE DRAAKONI SALADUS

      Kaanekujundaja

      SIIRI KASK

      ISBN 978-9949-88-610-4 (trükis)

      ISBN 978-9949-88-666-1 (epub)

      © Monika Vidman 2018

Monika Vidman-Rahuoja

      I peatükk

      Naine, veidi üle keskea, pikad tumedad juuksed hobusesabasse seatud, silmad nutust punased, seisis pliidi ees ja valmistas õhtusööki. Tütar kadunud või mitte, aga pere, mis koosnes keskkooli lõpuklassis käivast Joonasest ja naise abikaasast Peedust ehk Peetrist, pidi süüa saama.

      Filip, kes istus köögilaua taga, käed ristis rinnal, jälgis naist ja mõtles taas, et kas nüüd on sääsest elevant kasvanud või on asi tõesti tõsine. Tundus, et tõsine. Ema süda tunnetab kindlasti, kui lapsega midagi juhtub. Selles oli ta kindel.

      Mare tegi ka Filipile ettepaneku õhtusöögile jääda. Too tänas viisakalt, kuid keeldus. Nälga ta ei tundnud ja söögiisu polnud.

      Mis ometi oli juhtunud? Teadmatus ja mure närisid noormeest seespidiselt, mõtted keerlesid ainult Mirjami ümber.

      Tema elukaaslane, kes pidi pool aastat Sudaanis tööl olema, oli nädal tagasi emale helistanud ja öelnud, et sõidab Hongkongi ja helistab sealt, kuid seda polnud ta ei teinud.

      Et helistajaks oli Mirjamilt, see oli kindel. Kuid Mare ütles, et kõne katkes ootamatult ja tütrele tagasi helistamine ei andnud tulemust – telefon oli jätkuvalt levist väljas.

      Ema Mare oli helistanud nii Hondo Eesti kontorisse kui Toxfami peamajja Stockholmis, samuti rääkinud ka Eesti välisministeeriumi töötajatega, kuid keegi ei teadnud ei Mirjamist ega Hongkongist midagi.

      Lõpuks oli üks naine välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi osakonnast lubanud võtta ühendust oma tuttavaga, kes töötas Sudaanis asuvas Saksamaa saatkonnas ja paluda, et keegi kohapeal asja uuriks. Ta oli andnud ka tolle inimese nime ja telefoninumbri, kuid lisanud, et enne kahte-kolme päeva pole mõtet helistada, sest saatkond asub Hartumis, aga nagu Toxfamist öeldi, asub Hondo baas Lõuna-Sudaanis, Malakalis.

      Mare palus Hondo Eesti töötajal talle öelda, kes seal koos Mirjamiga tööl olid või on ja anda nende telefoninumbrid, et ta saaks neile helistada, kuid selle peale oli vastatud, et võõrastele andmeid ei anta, see on kõigi ohutuse huvides.

      Sellest ei saanud Mare aru. Kuidas saaks tema kedagi ohtu panna? Ta polnud ju isegi mitte Sudaanis vaid hoopisTallinnas ja üleüldse, ta ei tundnud Sudaanis mitte ühtegi inimest. Pealegi, mis ohust on jutt?

      Vaielda polnud aga mõtet. Tal oli nende abi vaja ja seetõttu polnud kuigi tark ninakas olla. Tuli loota ja uskuda, et nad ise räägivad nendega, kes seal töötavad ja leiavad Mirjami üles.

      Nii ta ka Filipile ütles. Jutu vahele korduvalt nuuksatades ja pisaraid pühkides.

      „Mirjami poolsele vaikimisele on kindlasti väga lihtne seletus. Võibolla on tema mobiil varastatud või on see katki läinud. Võibolla on ta lihtsalt haige?“ püüdis Filip Mare lohutada.

      „Aga, võib olla on ta… jumal hoidku selle eest… röövitud?“ Ehmunud omaenda sõnadest jäi Mare vait ja neelatas kramplikult.

      „Ei-ei… selliseid asju ei tohi mõelda,“ keelas Filip. „Ma arvan, et asjale on väga lihtne ja loogiline seletus ja et Mirjamiga on kõik korras. On tuhandeid põhjusi, miks inimene ei helista…“

      Momendil ei tulnud talle miskipärast ühtegi meelde, kuid siis taipas ta seda Sudaani rohkem või vähem kõikuvale riigikorrale süüks panna. „Ja üldse, võibolla on neil seal Sudaanis midagi satelliidiga, et side ei tööta, võibolla läks mobiilside mast katki, he-he… kui neil neid on…“

      „Arvad nii?“ läksid Mare silmad suureks. „Aga Mirjam on ju ilmselt juba Hongkongis! Ja miskipärast ma arvan, et seal on vist kõik maailma tehnikaimed olemas… Ja seetõttu on eriti imelik, et temast midagi kuulda pole, pealegi ta teab ju et ma muretsen. Ja sina muretsed! Ja üldse kõik tahaksid teada, et kõik on korras… või mis sa arvad?

      Oh… ma ei tea kohe… Mida me veel teha saame, et temaga kontakti saada?“ Mare nuuksatas jälle ja pisarad tulvasid silmist. Kuidagi ei tahtnud nutujada lõppeda.

      „Just!“ sai Filip aru, et oli vea teinud ja kiirustas seda parandama. „Hongkongis jah. Aga tead… seal esineb ka elektrihäireid ja tehnika ütleb üles või pole Mirjamil aega olnud minna uut moblakaarti ostma ja me ju ei tea, miks ta sinna üldse läks ja kus ta seal täpselt viibib. Kes ütleb, et neil seal wifi igal pool on?“ Ta kehitas õlgu.

      „Seda ei tea jah,“ jäi Mare nõusse, pühkis silmanurgast pisara ja tõmbas panni pliidiservale. „Ongi valmis!“

      Filip oli kuulanud naise muretsevat juttu ja mõelnud omi mõtteid. Veel oli värskelt meeles hetk, kui nad Kreeka rannakülas kalda ligi olevast koopast Annika leidsid. Surnult.

      Kusagil oma sisimas oli ta seda isegi teadnud, arvas ta nüüd tagantjärele sellele mõeldes.

      Kuid et see oli Timo, kes ta tappis? Too sõbralik eradetektiiv? Sellele poleks ta ka miljoni aasta pärast tulnud…

      „Aga ma ei saa aru, kuidas siis sina mitte midagi ei tea, mis tal plaanis oli?” ründas Mare korraga Filipit. „Mis imelik suhe see teil selline on?“

      „Mida?“ üllatus noormees. „No kuule… nagu sa tead, siis olin mina ka Eestist ära… Nagu Mirjamgi. Aga me suhtlesime ikkagi. Ja messasime. Ja ma kirjutasin talle, mida me teeme ja tema kirjutas, kui palju ebaõiglust ja viletsust ta iga päev näeb. Ka seal, kus sellele kohta ei tohiks olla.“

      Korraga Filip vaikis. Mida oli Mirjam sellega mõelnud? Seda, et ühes vaeses külakeses, kus kõik ellujäämise nimel võitlevad, pole ilmselt nii lihtne ausalt hakkama saada… Kuid, Kreekas oli ta olnud hõivatud Annika kadumiseloo lahendamisega, et tal polnud aegagi Mirjami sõnumeid analüüsima hakata. Ja miks pidigi? Ta polnud ka seda lauset tähele pannud. Enne, kui nüüd…

      „Mare! Kas Mirjam on sulle midagi öelnud selle kohta, et seal midagi valesti oleks, no et ebaõiglane… midagigi sellist?“

      „Misasi on valesti? Seal, kus ta tööl oli? No kui ma nüüd segi ei aja… ta ütles, ma ei mäleta täpselt, aga on nagu meeles, et midagi nende internetivärkide kohta, et pole õigeid juhtmeid ja kontaktid valesti pakitud või valesse kohta… Ma ei mäleta, ma ei tea sellistest asjadest suurt midagi… Ja mis ta siis sulle ütles?“

      „Selle kohta, et mis on valesti? Mitte midagi, tegelikult. Lihtsalt et korra ta kirjutas… Valesti oli kirjas ses mõttes, et ebaõiglus. See oli rohkem nagu vihje ja ma ei pööranud sellele siis eriti tähelepanu.