Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu. Peeter Võsa

antud karistus sellevõrra pärale jõudnud, et peas mingil määral korrektuure siiski toimus. Ta oli selleks hetkeks mõistnud, et röövli professioon ei ole õige elukutse inimesele, kes ei armasta ohte trotsida. Aga milline võiks olla see õige tee?

      Verise ja poolpaljana arestimaja libedalt põrandalt tuge otsides hakkas mees mõttejuppe kokku sättima ja filosofeerima. Teda löödi haamriga pähe. Mida küll ette võtta? Kust abi saada?

      „Tema löös mind mitu korda haamriga pähe. Mind viiakse kiirabisse nüüd.“

      Tegelikult olid meedikud juba käinud, sidunud noorhärra haavad kinni ja langetanud karmi otsuse: see eksemplar on peast päris soe.

      Nii tuligi noormehel selle asemel, et kiirabiga hetkekski reaalsusest põgeneda, hakata vastama vastikult tüütu reporteri küsimustele oma elu ja tegemiste kohta. Ja see kuramuse reporter oli veel vastikult üleolev, ironiseeriv ja matslikult pealetükkiv! Et miks ta siis ei lähe röövima kirvega?

      „Ei lähe kirvega, see veel puudus! Ma võin kindel olla, õnne see mulle ei too.“

      Just toimunud ebaõnnestunud röövile hinnangut andes leidis noor röövlihakatis, et targem oleks vist siiski uuesti kooli minna ja hakata mingit ametit õppima, võtta õppelaenu ja sellest elada. Ta oli kuulnud, et noored nii elavad. Miks tema ei võiks? Aga takistuseks oli pooleli jäänud haridustee ning pidevalt nöökiv „kõvaketas“, mis muidu libedana tunduvad äriplaanid kuidagi rappa keeras. Nüüdki, otse intervjuu ajal segas seesama mõistus teda end rahvale korrektse sõnumi edastamiseks piisavalt kokku võtmast.

      Kumisev pea ning reporteri esitatud kiired ja sageli suunavad küsimused ei lasknud ilmselt mõttejuppe mitte kuidagi ühtseks voogavaks lõngaks kokku siduda. Ikka tuli meelde kohutavate lihastega suurt kasvu hallipäine „koll“, kes keset kõige magusamat röövi vahele sekkus ning kogu ilu oma robustse käitumisega ära rikkus. Ikka ja jälle pani tuim valu pea kumisema. Kõik tema ümber oli üks suur uskumatuna näiv tohuvabohu.

      Isa õpetused olid küll kõik asjalikud ja oleksid olnud igati kasutatavad, kui poeg poleks olnud nii saamatu. Daam osutus liiga tugevaks ega langenud esimese pähe sihitud haamrilöögiga teps mitte kokku. Naise ihurammust piisas, et kott jääks endiselt õige omaniku kätte. Ja siis veel see põõsastest välja karanud metsinimene, kes tõmbas haamri järsu ropsuga ohvriks osutunud röövijal käest. Ja need haamrihoobid! Miks see kole mees pidi need küll otse pähe sihtima? Ja miks nii valusalt lööma?!

      Ühesõnaga ‒ see hilisöine rammukatsumine Pronksi tänaval lõppes fiaskoga. Rööv jäi ära ja peksa anti mõlema osapoole esindajatele. Kiirabi sidus nii daami kui ka tema röövija haavad ning noorhärra viidi politseimaja arestikambrisse hommikut ootama, et siis hakata uurijale aru andma kehavigastuste tekitamise ja röövikatse kohta. Ja nüüd veel see kaamera ja need segadusseajavad küsimused. Kõik keerles röövli silme ees värvilise karussellina …

      Kui juba nii vilunud küsimustega pommitaja, kui oli toonane saatejuht, ei suutnud pähe pekstud noormehe käest midagi mõistlikku välja pigistada, siis tuleb ilmselt teda üle kuulanud uurijale südame põhjast kaasa tunda. Küllalt on politseinike käes nähtud avaldusi ja seletuskirju, millest ei ole võimalik üldse aru saada. Aga kuna Pronksi tänava juhtumit dokumenteerisid samal ajal nii kaamera kui ka arstid, on see tõepoolest materjal, mis annaks kogu kunagi filmitud seigast väga põhjaliku ülevaate. Iseküsimus on muidugi see, kellele peaks sellist asja tarvis olema? Ometi säilitab ajalugu mõnikord erinevaid vahejuhtumeid meie tahtest hoolimata. Kui ajalugu on juba niiviisi otsustanud, et selle konkreetse haamriröövli nägu ei kustutata rahva mälust, siis miks mitte? Huvitav oleks siiski teada, kuidas nägi välja ülekuulamisprotokoll?

      Vennad Taskad

      Kanal 2 asus toona veel Kadriorus Koidula tänaval ja kuulus selle loojale Ilmar Taskale. „Politseikroonika“ elas üle loomisvaevasid ning otsis oma teed. Iga ajakirjaniku unistuseks oli soov trumbata kõik konkurendid üle lugude värvikuse ja ülesehitusega. Selle nimel pingutati kõvasti. Tööl oli veel piisaval hulgal n-ö vana kooli värvikaid kujusid, kes oskasid anda head nõu ega olnud kinni vanades standardites. Nii tuli vanemate olijate lahkel soovitusel pöörata pilk kuivalt aruandelt otsivalt mujale. Aga kuhu sa, vaene inimhing, ikka oskad oma pilku otsivalt pöörata, kui öised tänavad on inimtühjad ja seal hiilib aralt ringi vaid mõni üksik kodutu hulgus? Just kodutud saidki „Politseikroonika“ informaatoriteks ja kaastöötajateks. N-ö eesliinil luurajateks. Nad olid piisavalt arglikud, et igale küsimusele korrektselt vastata, ning ka küllalt uudishimulikud, et enda ohutuses veendununa uudistavalt võttegrupi juurde astuda. Enamasti üritasid kodutud pigem raha kerjata kui infot anda. Aga siin tuligi „Politseikroonika“ võttegrupile abiks väike kavalus. Taskupõhjas olnud metallraha vahetas neil puhkudel sagedasti omanikku ja pärast seda muutusid „parmud“ palju jutukamaks. Tagantjärele tuleb võttegruppi sellise taibukuse eest vaid kiita, sest just sel moel hakkas sündima uus nähtus – tõsielustaar. Inimene, kellel polnud mitte millestki mitte vähimatki aimu ja kes sageli ei teadnud sedagi, kas Maa tiirleb ümber Kuu või teeb see neid tiire Päikesega koos hoopis ümber Pluto. Sellised tegelased pandi kõike võimalikku ja võimatut kommenteerima ning teisi õpetama, kuidas tuleks nende arvates elada. Esimesteks Eesti n-ö tänavastaarideks said kaks kodutut joodikut, kes veeretasid oma päevi Keskturu ümbruse hallis poris üksluiselt haua poole ning askeldasid ühiskonna kloaagis tähtsal näol ringi nagu kaks liidu loonud paelussi. Just kaht paelussi nad veidi meenutasidki ‒ pidevalt kaetud halli mustusega, mis teinekord koorus latakatena nahalt ja paljastas paelussina valge ihu, mis polnud läbi mustuse ja paksu riidekihi aastaid päikest näinud. Nad olid metsjeesustena habetunud ja karva kasvanud. Mõlema sõrmeotstel oli märgata varase gangreeni jälgi.

      Turu ümber leidis alailma aset asju, mis meelitasid sinna politseisaadete võttegruppe. Kas leiti mõni laip, kas olid kodutud prügikastirooja pärast tülli läinud või sattunud noortekampade ohvriks. Igatahes jagus neid sündmusi, mis tõid kohale nii operatiivteenistused kui ka operatiivsed püstolreporterid – raisakotkad, nagu neid tol ajal kutsuti.